Ühistranspordi needus

Ma ei jõudnud hommikul seda artiklit lehest lugeda. Kiireks läks. Selle eest tehti mulle bussis asi kohe puust ja punaseks. Justnimelt punaseks. Teisest peatusest tuli peale tugevate viinalõhnadega mees, keda ma riietuse põhjal pidasin alguses Falcki meheks. Liba falkimehel oli käes lahtine mahlapakk ja ta potsatas istuma. Mina seisin, kuna vabu kohti polnud. Järgmise peatuse järel aga lajatas nii pikk kui lai bussipõrandale ja mul oli veel heameel, et napilt alla ei jäänud. Ja mis juhtus? Pakist läigatas tomatimahl mu mantlile. Ma olin keeletu. See ületas mu ootused täiesti. No mida siin öelda ongi ja ega purjus inimesega ei diskuteeri eriti. Ja ega ei olnudki teha ega öelda midagi. Mul oli kotis ainult üks salvrätt ja sellega ei teinud suurt midagi, aga mitte keegi ei pakkunud ka abi. Mis seal ikka. Pidin niimoodi tööle minema. Pargi tänaval aga hõikas mind meesterahvas, kelle silma mu mantel riivanud oli. Teil on mantel must! ( ha ha, aprillinali). Ütlesin, et MA TEAN. Siis ta kahetses, et ikka lund maas pole muidu ta teeks mantli puhtaks. Edasi kõndisime sõbralikult koos ja arutasime ühistranspordi "võlusid". See sõit läheb mulle ilmselt keemilise puhastuse hinna maksma. Siinjuures võiks juba kaaluda autoga tööle sõitmist. Tuleb autokooli minna.

sirise sirise sirpi

sirbi asemel
hiis ja regi nii arvab
mõhk ja tölpa ka

ma kuulasin pealt
kurtide kõnelusi
ei kuulnud sõnagi

Kammerkooride konkurss

Viljandis, sel nädalavahetusel, teadagi. Ma pean enda vabanduseks ja õigustuseks kõigepealt ütlema, et pole kooris kunagi laulnud (ma saan aru, et autentseid regilaule esitavad kollektiivid ei tule arvesse ;-)

Aga sellist koorilauluelamust nagu nädalavahetusel Viljandis pole ammu saanud. Nonoh, siiski, möödunud aastal käis Eestis ju Tapiola lastekoor. Aga see poleks aus võrdlus, sest teatavasti on Tapiola suure tõenäosusega maailma parim lastekoor.

Viljandis tekitas elamuse pigem see, et esinejaid oli nii palju ja et nad olid erinevad. Mõned olid head, teised paremad, aga mõned ajasid lausa närvi. Tallinna Kammerkoor näiteks kipub kätte lausa segakooriks. Ei ole seda fiilingut. Laulud kõlasid nii, nagu tehtaks Rakvere miniviinereid - iga sõna nagu vorstike, sile ja silinderjas, kindla ja ühtlase alguse ja lõpuga. Tal on ju ometi paremaid aegu olnud? Tallinna Ülikooli kammerkoorile näis see grandprix voorus samuti külge hakanud olevat :(.

Mitte-Riinimanda oli hea. Ja siiski kerkis neid kuulates küsimus, kas see ongi koolikooride häda, et tüdrukud kõlavad hästi, aga poisid mitte nii hästi? Sellele küsimusele vastas Kuusalu Keskkooli Noortekoor, eitavalt. Neil olid poisid vähemalt sama tugevad ja see kajastus ka žürii hinnangus. Žürii tunnustuse leidis ka laupäevasel kontserdil meelde ja kõrva jäänud Rakveres tegutsev Solare.

Camerata Universitatis jäi küll tunnustuseta, kuid mulle meeldis nende versioon Pärdi Bogoroditsest rohkem kui Tallinna Ülikooli kammerkoori oma.

TTÜ kammerkoorist ma parem ei räägi ;-) "raske lõpustel, kerge ahingus," ütles Lupetta.

Ja noh, ei saa kiitmata jätta, et Grand Prix läks ärateenitult õigesse kohta.

Puhkepäevad veetsime kõik Viljandis

No mida sinna talvel (olgem ausad) minna? Kuid laulurahvana on ikka hirmus kihk meil võidu laulda ja vaadata, kes parem on. Üle kahe aasta toimub selline üritus juba 9-ndat korda.
Seekord Viljandis.
Raske lõpustel, kerge ahingus.
Suure töö tulemusena B kategooria II koht.
Sel aastal oli taidlejatel lusti rohkem, kui tunamullu, sest lõpuks ometi soovitati muusikaasutuste kooridel targu mitte osa võtta ebavõrdsest võistlusest. Pole ju mõtet nühkida pool aastat laule ja siis tõdeda, et jah, ega me ikka konservatooriumi või muusikakeskkooli vastu saa.
Mul on lõpmata heameel, et Grand Prix läks sinna, kuhu juba ammu oleks võinud minna. Because you are worth it.;-)
Kahele suurepärasele päevale Viljandis oleks äärepealt pannud punkti visiit arestimajja avalikus kohas joomise eest (eks oli ka viimane aeg, ma ütlen). Paragraaf 70, misiganes seadusest. Ma ei jõudnud seda seina pealt ära lugeda nii kiiresti, kui kohalik jäätisemüüja tormas mulle ligi ja röögatas: "Kas tahate, et ma kutsun politsei?" Ma tõesõna ei saanud aru millepärast, kuigi Kuutroll oli just õllepudeli lahti korkinud, et valada see Löfbergs Lila logoga topsidesse. See oli söögikoht. See asus bussijaamas. Sealt sai osta praadi ja magustoitu ja karastusjooki. Kas ma oleks pidanud sööma prae kuivalt ja jooma õlut (4,7%) peale kodus kahe ja poole tunni pärast? Kas peale kodu on olemas üldse kohta, mis poleks avalik? Kui nüüd meenutada, et eelmisel nädalal elasin üle bussis Falcki piletihaarangu, mis meenutas pigem tsetseenia terroristide pantvangidraamat, siis hakkab kerkima mu pähe küsimus, et mis riigis me elame või hoopis nii, et mis inimesed siin elavad.
Õnneks ei suutnud kumbki seik mu tuju väga rikkuda. Korraks nagu jahmatas. (Miski nagu tuksatas)

Vandetõlk

Vannub, aga tõlgib.

Kui suri Urho Kaleva Kekkonen, olin ma Helsingis
Kui suri Konstantin Tsernenko, olin ma Moskvas
Tundsin ennast juba nagu mingi surma saadikuna.
Kui suri Georg Lennart Meri, olin ma õnneks Otepääl.

Mul oli kindel plaan Lennart Meriga laupäeval hüvasti jätma minna, aga mulle tundub, et tuleb vist jälle kunsti altarile ohvreid tuua. Hakkasin mõtlema, et olen elus ikka koorilaulu pärast jube palju ohvreid toonud. Ühe korra olen isegi uut aastat täiesti üksi vastu võtnud, et olla 1.jaanuaril rivis. Muu rahvas oli kõik Tartus vanavanemate juures. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab pähe siginema oportunistlikke mõtteid, et kas peaks koorilaulu esialgu noh nii mõneks ajaks kõrvale jätma? Kas see mis ma vastu saan, on ikka nii palju väärt, et pidevalt oma isiklikke plaane muuta? Aina rohke tundub, et EI OLE. Kas see on vanaduse algus? Individualistid ei sobi koori laulma.

Jaak ja Tooni

Vot sellised artiklid on mulle hingelähedased. Kui nüüd järele mõelda, siis teema "loomade elu" (mitte koduloomade) on mind alati rohkem huvitanud, kui teema "prominentide elu". Mina olen ikka alati ajast maas või üldse mitte kursis, kui seltskonnakroonikast rääkima hakatakse. No ma mõtlen kui vestlejad on naesterahvad. Ühest inimesest siiski tean ma alati raudselt rohkem, aga ma ei hakka nimesid nimetama.
Huvitav kuidas koskel Taaaavi ja tema naine Mooooooni elavad?

Vahtisin nagu juhmakas "Magistrali" ostukeskuse päikeseprilli stange ees. Kõigil prillidel rippus küljes sedel minu nimega. See oli nagu filmis, kus korraga on stseen peaosalisega, kelle nimi kumab vastu igalt poolt, kuhu ta vaatab. Mingi selgusehetk või ka hoopis segadushetk. OSTA MIND oli selge sõnum prillidelt. Küsisin müüjalt, et mida see siis nüüd tähendab. Tema ütles kanges eesti keeles, et KAIDI on Hollandi prillifirma. On ta jeee, mõtlesin omaette. Miks ma sellest varem midagi kuulnud pole. Aga ostamata ma ei saanud jätta. Seda enam, et ma ei mäleta, millal eelmised ostetud said ja täna just leidsin, et ilma päikeseprillideta enam välja tulla ei saa. Kui tööle jõudsin, siis olin silmist pime, pisarad voolamas mööda põski. It's the sign! Enam selgemat märki ei saa olla ( mul on nende märkidega üldse oma suhe). Internetis surfates selgus siiski, et mul on lihtsalt omanimeline prillimark aga minu ostetud olid ikka palju ilusamad. No umbes nagu need 8 prilli allpool. Päritolumaa jäi segaseks. Made in Ying Chang ei ütle mulle midagi. Nagu mugavuslipuriik laevafirmadel, kas nii ka prillifirmadel?
Nagunii kõik arvavad, et ma ise oma nime valge markeriga prilliklaasile kirjutasin.

See lind, kes Mustamäel mu akna taga praegu hommikuti reipalt srüiiiiit venitab, on rohevint. Talve a'al on linde vähe. Eriti laululinde, sestap on kerge eristada kui uus heli hakkab tavapärasest taustast välja kostma. No ega siin linnas pole ju mingit valikult. Talvel part, kajaks ja vares. Võta üks ja viska teist. Ei ole ükski mulle eriti sümpaatne. Part veel oli enne seda linnugripiohtu. Veebruaris aga kui veab, võib näha siidisaba, ühte mu lemmikut. Rasva- ja sinitihasepoisid on vist nendest aastaringi siin elutsevatest lindudest kõige sümpaatsemad. Musträstas on muide ka koguaeg siin, aga enamasti seda ei teata, sest suurepärasest kevadisest lauljast saab talvel täielik tummahammas- must ja natuke võõristust tekitav lind.
Kui kalendrisse vaadata, peaks homme kevad hakkama. Tunda küll ei ole. Ainuke lootustandev signaal on minu jaoks seesama srüiiit. Nojah päev on pikem. Aga milleks see katkematu lumesadu? Ja millal lõpeb see viirushaiguste jama meie peres? Alates jaanuari kespaigast väikeste vaheaegadega siiamaani välja. Ja ikka kolmekaupa. Meil on vist terve viiruste galerii nüüd ammendatud. Loodetavasti.

Kopraonu

Ma nägin eile kopraonu. Mitte seda, kes Colgate'i reklaamib, vaid ikka ehtsat- Castor fiber. Ma pole kunagi teda looduses näinud. Veel vähem ukerdamas paksus lumes. Lumi oli talle ikka julgelt üle pea ja tal oli suuri raskusi oma pisikeste käpakestega edasiliikumisel. Sellegipoolest oli tal kindel suund maanteele. Meie, kes me Pühajärvel bussi ootasime, üritasme talle hirmu naha vahele ajada, et ta teest eemale hoiaks. Hirm ei tahtnud naha vahele kuidagi minna.

Lumelell sulab juuu...

Nii, ma arvan, et võin oma suusakilomeetritele joone alla tõmmata. Tegin veel viimase suurema spurdi Otepääl. Tegelikult Pühajärve ja Kääriku vahel. Kokku sai sellel aastal 42 km, mis on üle aegade hea tulemus ja kui ma oleks selle korraga ära sõitnud, siis saaks seda maratoniks nimetada, aga nüüd vist ei klassifitseeru. Parim aeg suusatamiseks on ikkagi märtsikuu,ütlen ma. Mul on see juba lapsepõlvest meeles, kuidas paljakäsi ja päikeseprillidega on mõnus suusatada. Aegviidus näiteks. Meil oli ikka kunagi normaalne suusaperekond, aga vahepealsed lumeta ja vähese lumega aastad olid peaagu tapmas suusabakterit mu sees. Sain üle. Selle aastaga võib juba rahul olla. Kui uskuda nüüd prof.Raukase juttu, siis tegelikult tuleks ennast ikkagi üleüldiseks kliima külmenemiseks ette valmistada ja leida sellest mingi rõõm, mida oodata. Seal Pühajärve kandis ma käin just märtsikuul juba kolmandat aastat. Võtan neli päeva ja suusatan ja ujun ja lasen ennast maseerida ka. Noooh tegelikult lisandub sinna veel väike aroomiteraapia näole ja mullivannid ja Reiki ja hommikused aurusaunad ja fantastiline söök ja üleüldine taevalik teenindus. Pühajärve ruulib! Mulle oleks muidugi kasulikum , kui sellest nii paljud ei teataks, sest basseinis jääb juba õlgadest kitsaks, kurtis Kuutroll. Ja mis ime veel! Soomlased on kadunud! Huvitav, kas neid enam ei impordita või kadus neil huvi? Meile küll meeldis mullivannist märtsikuu päikseloojangut vaadata.

Et kui nüüd ikka joon alla tõmmata ja mingi edetabel koostada, siis selle aasta parim libisemine oli 5.märts Emajõe pääl. Panime kohe Kuutrolliga Marja tänava otsast suusad alla ja suusatasime mööda Emajõge Vorbusele, mööda uuselamurajoonist nimega Kvissentali. Seal ei olnud, mida vaadata. Seal oli maju, milles kunagi elada ei tahaks. Täiesti inetuid maju. Inetuks ja ebatervislikuks pean mina maja, mis on neljakandiline kast. Veel hullem kui koosneb kolmest kastist. Värv lumivalge.
Paari päeva pärast selgus, et parima ehitise auhinda, me ikkagi ei saaks. Võib olla kunagi teinekord.

On päev ja ei ole ka

Aga mulle naistepäev... noh ma ei saa öelda, et ei meeldi aga mul on sellega probleeme. Ma ei oska seisukohta võtta. Segadus hinges. Vanasti ei olnud. Kui ma lugesin eilsest Postimehest artiklit kus seisis, et selle aasta naistepäeva nädalal, lillemüüjate ja -kasvatajate parimal äritegemise ajal, jagub roosiõisi kõigest pooltele eestlannadele., siis skeptikuna mõtlesin kohe, et mina olen see teine pool eestlannadest. Ja olingi! Ega roosi tegelikult ei ihaldakski. Uudishimulikuna tekkis mul küll küsimus, et mis lilled on varutud ukrainlannade ja juuditaride tarvis näiteks, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et minu töökollektiivis on naistepäeva tähistamine kohe kõvasti taunitud tegevus. Ülemuse (mees) enda poolt juba aastaid tagasi kõva häälega välja öeldud, et seda päeva meil EI TÄHISTATA! Ei lilli, ei torti, ei "head naistepäeva" ka mitte. Shampast me ei räägigi. Põhjus on tema arust vist eriti õilis, et naisi peab austama iga päev, mitte kord aastas ja kõik. Aga milles see peaks väljenduma? Loogiline on, et kõik inimesed austavad teisi inimesi. See on elementaarne. Noh olgu pealegi. Ega mul selle päeva mõte polegi väga selge ja kas ta on põhjendatud, ma ei tea. Ma ei teeks sellest numbrit, kui võetaks vastu riiklik otsus, et ei mingit naistepäeva EV-s. Muide, kas mitte umbes 5 aastat peale vabariigi taastamist polnudki mitte selle koha pealt vaikus. Ikkagi nõukogudeaegne püha ja kõik endised pühad ju likvideeeriti. Uusaasta jäi. Kuid viimaste aastatega aina rohkem ja rohkem ikkagi seda päeva tähistatakse ja õhutatakse tähistama. Nii lehtedes kui TV-s. Seda raskem on ignoreerida ja teha nägu, et ahh mul on ükskõik ja mõelda, et ma võin vabalt ise omale torti osta ja lille jaksan osta ka, millal tahan. Ei pea täna ostmagi.
Meil on kollektiivis rohkem naisi kui mehi. Kollektiiv pole suur, aga naisi on vast 5 korda rohkem ehk siis kolm meest. Üks neist mitteeestlane, kelle kasvatus siiski nõudis talt naistepäeval vastavat tegutsemist. Salaja poetas igale naisele tulbi (ma sain näritud lehega aga ikkagi) ja pobises nina alla oma sõnumi ka. Et siis head naistepäeva. See jäi ainukeseks lilleks. Minu arust tuleks see päev pühaks tagasi muuta. Siis oleks asi selge ja päev puhkepäev, kus saab sõita külla oma kallitele/lähedastele (ema, õde, vend kesiganes), et seda päeva koos tähistada. Lapsepõlvest on küll meeles ainult head mälestused, kui naistepäeval Tartus vanavanemate kodus saime kokku onude ja nende peredega.

Kuna ma teadsin ette, et sellel päeval ma võin vabalt meelt heita, varusin omale piletid ans Cosmos kontserdile Estonia kontsertsaalis. Ei tulnud pettuda. Tegelikult ma teadsin neid küll ja olin Jazzkaarel kuulnud. Suure a cappella muusika fanaatikuna püüan ikka enam vähem kõike kuulata, kui midagi sellist siia kohale tuuakse. Ka Rootsi poistebändi Vocal six kontsertidel käisin kaks korda ja pettusin. Teine oli esimese koopia kuigi aasta oli vahet. Täiesti stampides. Naljad olid ka samad. Cosmosekutid on andekamad. Mina ei tea, aga läti meestel on ikka head hääled. Võtkem või Renars Kaupers aga olgu pealegi. Teine kord võtame.
Huvitav oleks teada, kas on veel töökohti, kus naistepäeva tähistamine on ebapopulaarne ja lausa mitteaksepteeritav.
Palun kirjutage.

Lõpuks ometi üks hea uudis ka Eestimaal. Kuid see on ikka "unrechti asi" ütleks mu vanaisa, kui ta elaks, et sellel ansamblil lubati lastelauluplaat treida. Olgu, muu ma kannatan välja, sest ma ignoreerin neid, aga see on lubamatu. Milles lapsed süüdi on? Ma ei ütle, et kõik peaks üles kasvama Entel-Tenteli saatel nagu mina. Mul lihtsalt pole usku, et see Meie Mehe tehtud lasteplaat on nüüd võrreldav Kukerpillide või Kapelli lastelauluplaadiga. Muusika, millega koos laps üles kasvab, on väga tähtis. Need laulud jäävad talle elu lõpuni meelde. Kurjad keeled aga sahistavad, et see laialiminekujutt on kuulukas ja reklaamitrikk. Palun öelge, et see pole nii! Ma küll loodan, et kõrgemad väed on mu palvet kuulda võtnud. Ma pidin juba äärepealt Mustamäelt ära kolima, kui Riisalu selle linnaosa vanemaks sai, aga õnneks parteisõdurina koristati kiiresti ära ka. Keskid vist jäid võimust ilma selles linnaosas. Ütlen otse, minumeelest on ta jube inimene ja mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et see muusika on paljude eestlaste lemmikmuuiska. Aasta 2005 ansambel!! Kuidas on see võimalik!

Neljal real Tallinnast Tartusse

Miks ma ei anna oma häält selle heaks, et saaks neljarealise tee Tallinna ja Tartu vahele? Minult on küsitud, et kas ma ei poolda kodanikualgatusi, või on neljarealine maantee tõesti nii nõme mõte?

Ei seda ega teist. Tegelikult mulle meeldib autoga sõita, ja vast nii kümmekond aastat tagasi oleks ma sellisele algatusele kahe käega oma poolthääle andnud. Muidugi on mõnus sõita, kui vastutulijad on kusagil kaugemal ja ees koperdajatest saab ohutult mööduda. Muidugi on mõnus ja ohutu sõita mööda head teed. Ja hea on teada, et sinu lähedased, kui nad on teel, ei ole just kuigi suures ohus. Et oht sattuda maanteel liiklusõnnetusse poleks suurem kui näiteks jääda juhusliku katuselt kukkuva telliskivi alla.

Minu seisukoht on, et Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ei lahenda liiklusprobleemi. Üldjuhul, jah, on ohutum liigelda nii, et vastutulijaid ei ole. Näiteks siis, kui on suvi ja valge aeg.

Skisofreeniline olukord

Meil on millegipärast nii, et kui läheb pimedaks, ja tulesid on vaja mitte ainult enda nähtavaks tegemiseks, vaid ka tee valgustamiseks, siis neljarealisel teel lülitatakse kaugtuled ümber lähituledeks, kui seal eraldatud sõidusuunal keegi vastu tuleb. Ja muidugi lastakse rõõmsalt (vähemalt) üheksakümnega edasi - oma tuledest ette.

Teine asi on talvine ilm - kui palju on neid talvepäevi, kus neljarealise tee mõlemad rajad on lumevabad? Kui parempoolne rada on lumevaba, ja vasak täis tuisanud, siis on tegemist tõelise pähkliga: kas sõida endiselt ees venijate taga, või vaheta sõidurada ja hakka läbi lume pressima... Võiks öelda, et lausa skisofreeniline olukord.

Samasugune ambivalentne tunne tekib siis, kui hakata mõtlema selle peale, millist trajektoori see uus tee siis järgima peaks. Kui on kiirtee, siis oleks ju hea, kui ta asulatest piisavalt suure kaarega mööda läheks. Teisest küljest, pikka maad on igav sõita, kui peatusi ei tee, samuti hakkab tervise peale, kui liiga kaua ühe koha peal paigal istuda. Tahaks, et tee ääres oleks mõni peatuskoht - kiirteel niisama parkida ei või. Ja kui juba on peatuskoht, siis tahaks asjal käia või tassi kohvi juua. Hea oleks, kui oleks tankimisvõimalus kah. Ja kui tankla on, bensiini saab, siis miks mitte ka ajalehte või toidupoolist; ja kui toidupoolist on, siis miks ei saa osta puhtaid sokke või pesu? Nii hakkavad tee äärde vaikselt siginema tanklad, siis kohvikud ja poed, ja lõpuks ärikeskusedki. Inimesed, kes seal töötavad, ei taha eriti kaugelt tööl käia, nii ehitavad nad oma majad sinna üsna lähedale. Ja need inimesed vajavad varsti lasteaedu ja koole, ja siis on vaja kohalik omavalitsus tuua inimestele lähemale... ja mõnekümne aasta pärast imestame, et kuidas küll on juhtunud, et kiirtee läbi nii suure asula läheb. See ei ole muinasjutt. Vaadake, kuidas on juhtunud Põltsamaa ümbersõiduga. Ja mis koht on Mäo.

Lihtsalt parem tee

Praegust olukorda Tallinna ja Tartu vahel saab parandada ka lihtsamate (odavamate) vahenditega. Maantee, mis Tallinnast alguse saab, läheb ju ametlikult Luhamaale välja. Ja lõunapool Tartut on tee kohati väga hea, seda just pimedas sõites - teekattemärgistus on suurepärane, tee ääres on helkuritega postid. Ei teki tahtmistki rohkem gaasi vajutada, et hullumeelsest kohast kiiremini läbi saada ;-)
Mina pooldan varianti, mille kohaselt on tee lihtsalt kohati kolmerealine, võimaldamaks ohutut möödasõitu. Jah, võib ju vastu vaielda, et meie liikluskultuur pole see, et teed saaks nõnda kolmeks jagada. Liikluskultuur pole tõesti see, aga praeguse liikluskultuuriga ei aita siin neljarealine kah midagi. Tuletagem meelde, kas mitte "kõigi aegade suurim ahelavarii" ei juhtunud just neljarealisel teeosal? Keegi kirjutas koguni, et mõned autod leidsid tee vastassuunavööndis, kui Tallinna suunduv teepool oli kinni?

Investeerida tasub raudteesse

Kui midagi kapitaalset teha, siis minu meelest peaks see olema tunduvalt etem raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel. Juba praegu on rongiga päris mugav sõita, esimese klassi vagunis saab kasutada internetti ja puha. Kui aga rong jõuaks Tartust Tallinna tunni ajaga, ja rongiliiklus piisavalt tihe, siis oleks juba päris mõttekas Tartust Tallinna tööl käia. Või vastupidi. Ja võiks mõne ministeeriumi veel ära kolida, et ministrid ka näeks, kuidas inimesed Eestis elavad, mitte ainult Tallinnas. Võibolla on juba tehtud mingeid arvutusi sellegi kohta, kui palju raudtee renoveerimine maksaks, kui palju maksavad uued, moodsad rongid, või kasvõi rööbasbussid? Ka siis, kui kogu Tallinn-Tartu maantee oleks neljarealine kiirtee, ei jõuaks ükski buss kohale tunni ajaga.

Ma ei taha midagi paha öelda nende rohkem kui 9000 inimese kohta, kes on oma hääle andnud neljarealise maantee heaks; üritus on igati tore ja tänuväärt, kuigi minumeelest on see meie võimaluste juures liigne luksus. Aga raudtee renoveerimisele annaks oma hääle küll.

Edekabel, vol. 2

Ja ikkagi ei saa ma aru, miks peaksid edetabelis just need nelikud olema? Miks mitte näiteks neli meeldivamat programmeerimiskeelt (Python, (g)awk, bash, lisp), lemmikredaktor (xemacs) või sagedamini külastatav toidupood? Üldinimlikuks ei tee seda loetelu ei lemmikseriaali küsimine (kes neid seriaale ikka niiväga vaatab) ega iga päev külastatavate kodulehekülgede üleslugemine (paljudel siis ikka võimalust iga päev Internetti külastada on). Hoopis üldinimlikum oleks näiteks küsida lemmikunenägu ;-).

Mul on hüpotees, et tegemist on meile mõne inglise keelt kõneleva seltskonna (nojah, kui community tõlkida kui `seltskond', siis peaksid kommunistid olema seltskonnategelased) mänguga, mis on aja jooksul teisenenud. Ja ilmselt on lemmikuid sellepärast neli, et favorite four on algriimilised. Ja teisenevad sellised asjad ikka, alles see oli, kui üks linnalegend lausa politseis huvi tekitas. (Selgituseks niipalju, et vanasti rääkisid jahimehed selliseid jutte huntide ja karude kohta. Pikemalt käsitles seda Eda Kalmre lemmikloomaseminaril Kirjandusmuuseumis).

Ma näen päevas üle saja erineva inimese nime ja mind on raske üllatada, aga Zolnoki poe viinaleti vanemklienditeenindaja nimi lõi mind pahviks. Kanni Veri! See on kõrgem pilotaaz! Ma jõllitasin vist juhmilt paarkümmend sekundit, selle asemel, et raha anda. Ahh, et mida ma viinaletist ostsin. Aga vat see on mingi Comarketite ( noh see kassinäo logoga) komme, et lindiga kassad tuleb õhtul sulgeda ja jätta üks müüja viinaletti ja kõik maksku talle.

Edekabel

Mulle ka edetabelid meeldivad nagu Triibikulegi. Ainult lemmiklaulja ja ansambli küsimustele ma pole nõus vastama. Selle kohta on omaette skisofreeniline lugu mul rääkida. (teienkord)
Niisiis.
4 töökohta:
*Vasula Sohvoosi kartulivõtja nr.21
*Molekulaarbioloogia õppetooli katseklaasipesija
*Mikroobi- ja üldise Biokeemia
õppetoolis hallitusekülvaja (vanemlaborant)
*rasedate naiste sõeluja ( laborispetsialist)

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataksin:( seda ma olen harjutanud)
*"Neli pulma ja üks matus"
*"Inglise patsient"
*"A Room With A View"
*"Uksed sulguvad"

4 kohta, kus ma olen elanud:
*Tallinnas A.H.Tammsaare teel
*Tartus F.R.Kreutzwaldi tn
*Tamsalus A.Haava tn
*Tartus Tähtvere tn ( see ei sobi üldse eelneva kirjandusliku õhustikuga)

4 teleseriaali, mis meeldivad:
*Oru valitsejad
*Seks ja linn
*Kontor
*Pahad tüdrukud

4 saiti, mida iga päev külastan:
google.com
kodutriibik.blogspot.com
ilm.ee
astro.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:
Sotsi
Hiiumaa
Pärnu
Rhodos

4 lemmiktoitu:
*oma tehtud kotletid ja türgioad
*praetud suvekõrvits
*murakamoos
*seenepizza veiniga
( mannavaht ka)

4 kohta, kus praegu tahaksin olla ( loomulikult siit ära)

*Kiisiku ja suuskadega metsas
*Tartus kamina ees tugitoolis veini ja Kuutrolliga
*Tamsalu aias (kasvõi üksi)
*Norras (suvel)

Kes 4 veel võiksid neljast asjast kirjutada:
Kuutroll võiks küll.
Paljud võiks aga neid pole siin ju.
Äkki Punane Hanrahan ?

Triibiku jutt tekitas minus kohe elevust. Ka MINU lemmikkirjandus olid vanad teatrialmanahhid. Ma veetsin kõik suved Tartus vanaema-vanaisa juures. Nende kelder kujutas endast mulle suurt avastamata maailma. Seal oli hulga pappkaste. Nendes oli palju vanu ajakirju, raamatuid. Ja veel milliseid ajakirju!! Eesti Naine alates aasast 1924, Maret, Taluperenaine ja ENSV Teatri aastaraamatud kuskil aastatest 1957 - 1961. Mul olid kõik tolle aja teatrite näitlejate nimed ja näod selged, sest ma vaatasin neid ajakirju ikka iga suvi. Eesti Naistes ma imetlesin ilusaid tualette ja reklaame. Jaa, reklaame. Reklaamid kaupadele ja kauplustele olid minu jaoks midagi täiesti arusaamatut. Tänu reklaamidele sain ma teada siis, et Tartu linnas oli enne sõda suur riidepood, mille omanik oli hr.Jänes. Vot nii. Viljar Jänese sugulane?
Põhjus, miks ma neid iga suvi korra vaatasin, oli praktiline: ma kartsin, et niiskus ja hallitus hävitab minu jaoks nii kalli vara. Selleks ma tassisin nad tavaliselt kuumal suvepäeval õuele ja laotasin päikese kätte. Need ajakirjad on tänapäevani alles muide.

Tuletikke laenamas..

Vanemuises!
Ma olen saanud nüüd kaks nädalavahetust järjest doosi vanemuise näitekunsti. Issand, ma ei mäletagi, millal ma viimati Taaralinnas teatris käisin. No eks see oli siis, kui ma seal elasin või olin sealt just lahkunud. Vaatasime kahte komöödiat- ugrimugri janti sel laupäeval ja eelmisel siis rafineeritud juudisoost ameeriklase Neil Simoni viimast tükki Sekstett a la carte. Mõlemad olid head. Kuigi Sekstett oli rohkem minu maitse. Aga müts maha Vanemuise ees, sest 1910 aastal kirjutatud komöödiat on väga raske tänapäeva inimsele naerdavaks teha. Nad said hakkama. Minuarust see laenatud soomlane oleks võinud vabal soome keelt rääkida, oleks veel parem olnud ja ma oleks paremini aru saanud ta jutust (kui nüüd üldse norida). Avastasin, et olen vaadanud kuu aja jooksul kahte soome! etendust- Jäneseaasta oli ju ka. MIs neid ühendab peale Soome? Esiteks peaosas on kodanik nimega Vatanen ja teiseks laval on soome saun. Sellest viimasest ma saan aru aga miks Vatanen. On selles nimes midagi?
Enne seda olen oma elus vist näinud veel ainult ühte soomlaste lavateost ja see oli Parveposidid Draamateatris VÄGA ammu. Lapsena. Oi minu kodus on alati palju teatris käidud. Esiku peeglilaual seisid permanentselt teatripiletid (see on mul silme ees), sest teatris käidi vähemalt kord kuus. Kunst kuulus siis rahvale.

Täna kuulsin tõestisündinud lugu, et üks poiss (Kaisa sõbranna tuttav) oli veetnud 8 tundi liftis kinni. Öösel!! Mobiilita!! Ainsaks kaaslaseks Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Kõlab tragikoomiliselt? Muide mina ka umbusaldan lifte. Eriti neid nõukogudeaegseid. Olen elus nendega väga vähe sõitnud ja Mustamäe haiglas oli ka esimene mõte, et äkki saaks trepist. Kusjuures ma polegi seal treppe näinud. Kaheteistkümnendale korrusele ronida on aga päris hullumeelne.
Minu jubedaim elamus liftidega on pärit sellest ajast, kui ma kuuenda klassi plikana lastekooriga Moskvasse sain. Meid kutsuti pioneerisaatesse laulma ja salvestused olid Ostankinos maeiteamitu päeva. Elama pandi aga Inturisti hotelli. Mäletate küll ju, mis asi on Inturisti hotell? See oli vist põhiliselt ida-sakslasi täis. Hotellil oli 18 korrust ja meie rahvas jaotus vist ühtlaselt seitsme korruse vahel. Tubadesse pandi tähestiku järgi (meid oli vast 70 last)ja see tähendas, et 6-nda klassi jumbu võis vabalt abituriendiga ühte tuppa saada. Suured hakkasid kohe muidugi korraldama ja ümber tõstma ning lõpuks ma avastasin ennast toast, kus peale minu kedagi polnud. Kartsin kohutavalt ja otsustasin, et pean ülejäänud kahte tühja voodisse ka kedagi leidma, muidu mind tõstetakse jälle kuhugi kolmandaks. Nii ma siis jooksin mööda treppe 17-ndalt 10-ndale ja tagasi. Vahepeatustega. Korduvalt. Ma ei saanud aru, mis süsteemiga need liftid töötavad. Ma polnud enne selliseid näinud ja minuarust liikusid need kahtlaselt vaikselt ja need olid koguaeg ida-sakslasi täis aga välismaalastega kontakteerumine oli keelatud ju. Kui ma tiimi lõpuks kokku sain, olin lausa närvivapustuse äärel. Ma mäletan, et värisesin üle keha. See reis pani pitseri mu mällu igaveseks ja mitmes mõttes. Liftidesse suhtun siiamaani ettevaatlikult.

Mõistatus

Mulle kohe mitte ei meeldi lahendamata mõistatused. Üks suurim on meie peres praegu Kiisiku haigus. Mis see siis oli/on? Ega võitlus pole veel lõppenud, sest madal palavikuniru kestab, aga noh põletikku enam pole. Inimene käis trennides ja puha ning kukkus jalalt 40 palavikuga voodisse ja 5 päeva pärast hingamisaparaadi alla kaheksaks päevaks. Kas haiguslukku kirjutatakse: tundmatuks bakteriks jäädasooviv bakterisiksus? Minu pealekäimisel võeti viiruskülvid aga see oli nädal peale haigestumist. Saadi kätte kaks kurjamit (paragripp ja RS-viirus) aga need olid ilmselt pisisulid. Põhimees oli ammu jehhat tõmmanud. Arvamusi on erinevaid. Arst nr. 1 ütleb, et see oli Legionella pneumophila ja kaks viirust, arst nr. 2 arvab, et Streptococc ja kaks viirust, arst nr.3 arvab, et kolm viirust (lisaks eelmistele AB gripp) ja ei ühtegi bakterit. Täiesti jabur olukord. Mida nad ikkagi kirjutavad haiguslukku? Raske pneumooniaga haigel tuleks ikkagi kohe võtta nii rögakülvid bakteritele kui viiruskülvid. Ka laupäeval! Bakterid ja viirused ei pea puhkepäevi. Need kaks kaotatud päeva oleksid võinud väga saatuslikuks saada ja tegid ilmaasjata Kaisa olukorra nii raskeks. Ma ütlen!!
Ilmselt on selliseid situatsioone liiga harva, et ravijuhendit muuta. Siit moraal: ära püüa teistest erineda, sest 90% pneumooniaid allub penitsiliiniravile, nagu mulle öeldi.

Pulmad või pulma?

Eks see Kiisku haigus oli üks paras pulma, ütleks soomlane. No aga Kiisiku saime nüüd intekast üldpalatisse putitatud. Ta lihtsalt edeneb nii kiiresti. Saab juba hakkama endaga ka ilma hapnikumaskita.
Eks juba vanarahvas öelnud, et pulmadeks saad terveks. No nii ongi. Pulmadeks oli vaja terveks saada.
Nüüd läheb juba lepasema reega kosumiseni. Kilod tagasi!

Kiisiku pikk uni

"Minge, ma ei tule veel.
Kõik sai nagu öeldud vist.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo."

J. Tätte laulud on minu jaoks praegu nagu palve. Sel on sama suur rahustav toime, aga eriti need read, mis tulevad mull meelde, kui vaatan Kiisikut magamas pikka und.
Pärast ta räägib meile, mida nii pika une jooksul nägi.
Me kõik ootame su ärkamist. Enam ei saa kaua minna.


Elina ütles: kaisa on meil alati niivõrd kangekaelne olnud, et küllap ta sellele haiguselegi malakaga tagantjärele materdab

Orkutlased

Palun liituge kommuunitiga "Kaisa terveks!" ja uskuge kõik, et Kaisa saab terveks!!

Haiguste ravi on kontrollimata!

Mu mõttetegevuse on halvanud ainult üks mõte, kuidas saada jagu Kiisiku kopsupõletikust. Kas te teadsite , et kopsupõletik algab järsku ja kõrge palavikuga 40.0? Vot mina ei teadnud. Arvasin ikka, et paragripp. Ega ma üksi, perearst ka ikka. Aga ühes asjas olen nüüd targem ja teises ka. Nimelt kui palavik on teist ööd järjest üle 39 kraadi, tuleb häbenemata helistada kiirabi. Tulevad kohale küll ja ei pahanda. Mis neil üle jääb, kui perearst koju ei tule, enne kui pole veendunud, et asi on päris hull. Aga mida teha nädalavahetusel? Miks algavad haigused kas reede õhtul või siis ägenevad laupäeva hommikuks? Miks, Miks, Miks.....Miks on meie meditsiiniabi nii alla käinud, kui sisuliselt peaks olema edasiarenenud. Kas lohutab see, et Soomes pole olukord palju parem ja perearst ei tule seal ka ammugi koju. Ilmselt sellepärast nad nii hoolega Eesti sanatooriumides käivad, et ennetada haigeks jäämist. Aga mind see hetkel ei lohuta.

Mind lohutab ainult üks asi... kui Kaisal paremaks minema hakkab.

Koera ja Korea

Koera-aastast rääkides!
Enne Koera-aasta algust kavatsevat Kuutroll veel Lõuna-Koera maal ära käia. "Tänapäeval käiaaaksee!" venitaks hannesvõrnolikult selle piirivalveametniku häälega, kes igavusest passikontrollis inimestele passi vuntse ette joonistab. Teadagi kus. Kreisraadios.
Miks ma üheksal juhul kümnest loen korea salati ja korea toidu asemel koera salat ja koera toit? Kohe nalja kui palju. Korea salatit olen korra koju ostnud ka - ei ole minu maitse. Sõbrad lingvistid ütleksid kohe midagi sellist, et eesti keelele ei ole omane täishäälikuühend kahesilbilise sõna teises silbis või midagi analoogilist. See on minu väljamõeldis ja ma ei hakka seda praegu kontrollima ka. Igatahes nii mul on.
Kuutroll arvas laupäeval, et ta peaks ikka natuke ka koera keelt õppima, et mitte koeramaal tummahambaks jääda. Siis kui mina telekast Tsehhovi kolme õde vaatasin, määgis ja möögis koera keelt kompuutritädi matkides. Minule lähevad alati Tsehhovi näidendid väga hinge. No kellele ei läheks? Kuutrollile! Hakkasin juurdlema, et mis viga see on, ometi mehe kirjutatud tükk, mitte mingi naistekas. Mulle lähevad hinge nii Tsehhovi naiste kui meeste probleemid. Tema aga ei saanud aru, mille üle nad kurdavad. Kas on nii, et naised on oma loomult võrreldes tolle aja naistega vähem muutunud kui mehed? Mehed olid siis (no jutt on kõrgemast seltskonnast) romantilisemad, hingelisemad, aatelisemad. Kas nii?
Kompuutritädi tegi aga niivõrd naljakat häält ja Kuutroll ka, et varsti me ikkagi määgisime ja möögisime kolmekesi võidu koera keelt (korea keele hääldust noh). Mina vaatasin ikkagi kolme õde ka.

Jäneseaasta või koeraaasta

Kui minu ema kuulis, et käisin vaatamas etendust Jäneseaasta, hüüatas ta teadvalt, et tulemas on tema arust Koeraaasta. No ma ütlen! 44 aastat lasteaias töötamist ei tule kellelegi kasuks. Kuid Jäneseaasta on üks väga armas tükk. Kohe kosutav. Triibik siin ahnitses Juhan Ulfsaki omale aga mulle meeldis hoopis Jänes. No nii orgaaniline, eriti orgaanilised olid muidugi jänesepabulad. Mul on "halbu" kogemusi nende teatritega, kus publik on otse laval - seda barjääri pole vahel. No Linnateatris näiteks hakkas Elmo Nüganen mind tülitama. See oli etenduses "Ainus ja igavene elu". Hakkas küsimusi esitama ja lõpuks suudlema. Kätt, kätt, kätt, kätt loomulikult, mis teie siis mõtlesite? Pärast ma muidugi seda kätt ei pesnud tükk aega. Sellepärast ma seekord kohe keeldusin istumast kahte esimesse ritta, sest kui küsimusi hakatakse esitama (esitatatigi), siis ma ei tea õigeid vastuseid. Juhtus aga nii, et sain kohe Jänese pabulaga otsaette, põmmdi! Aga tore ikka. Aktivist Orav ja täiesti apaatne Metsmaasikas olid andekalt lahendatud. Oi palju muud ka, minge ja vaadake ise! No minuarust kiskus see loeng Kekkosest natuke pikaks (hakkas väsitama), samas oli kohti, kus ma ei suutnud veel eelmisest stseenist rahuneda, kui algasid uued naerukrambid. Ma ei ütleks, et see Vatase probleem mind isiklikult puudutanud oleks, kulus naeruteraapia siiski marjaks ära.

Your aura shines Yellow!


What Color Is Your Aura?
brought to you by Quizilla

Mul on kollane aura! Mina olen rahul.
Kollane värv on minus alati söögiisutunde tekitanud.
Auratest on saadud Triangli blogist.

Kuid siit sain teada: You taste like a salad. You are the epitome of diversity and freedom. With your mixed flavors and ability to blend with almost anything, you make people happy.

Uhhuuuuuuuuu! Jälle uus aastanumber. Küll need vahetuvad kiiresti. Alles oli eelmine aastavahetus, kõik käib nii kiirelt nagu unenäos. Nüüd on Kanutipäev ka möödas (eile) ja Jõlurahul lõpp peal. Saab jälle rahus jäneseid ja oravaid taga ajada. Huvitav, kas sellepärast on nädala pärast juba Korjusepäev, nagu veidi halvaendeliselt kumamas? Kes seda eesti rahva kalendrivärki tunneb? Tark Googel ütleb nii, et KORJUSEPÄEV
on pyha, mille kohta pole teada või säilinud pea mingit pärimust, kuigi päeva nimi on põline Järelikult tuleb ise midagi luuletada. Ma ei ole küll vägivallalemb aga kuidagi kange tahtmine on seda seostada Jõulurahu lõppemisega.

Tõestisündinud lugu esimesel Jõulupühal Tallinna bussijaamast.
Bussijaama ootesaalis krõhvitseb oma luua ja kühvlikesega pensioniealine naine, seljas sellinse jube tumesinime kittel, nagu nõukogude naistel oli tehastes. Jõuab siis oma pühkimisejärjega minu selja taga istuva noore pereni. Noor pereema ütleb laste kuuldes selge pedagoogilise häälega: Häid Pühi! Vanem naine aga polnud suupeale kukkunud ja ütles, et jah tänan, mul terve päev aega siin pühkida. Aga minul läks tuju heaks. Tore kui inimestel on huumorimeelt. Tartu bussijaamas aga käratas WC korrapidaja mulle, et pühade puhul ilma rahata pissida ei saa. Mida ma endast mõtlen, et talle ei anta mingit püha päeva. No mis sa ära teed?

Jõulutunnel

Hakkasin ükspäev arutlema endamisi, et mis (pisi)asjad need ikkagi on, mis mulle jõulutunde annavad. Kuni keskooli lõpuni meie peres kahjuks Jõule ei peetud aga ma teadsin, et need on, sest Soome TV-st sai näha palju ja häid filme. Muidugi Disny multikaid: Bamby ja surematu Lumivalgeke. Minu lemmikud on alati olnud muusikalid Helisev muusika, Veetlev Leedi ...oh, oh ja siis need 30ndate Hollywoody stepptantsufilmid.. Külllll mulle meeldis see Veetlev Leedi. Mingi nõuakaajal välja andtu vinüülikas sai küll ribadeks kuulatud ja pähe õpitud ja liikumine ka juurde kompuneeritud. Keskkoolis jõudis mu teadvusse kirik. See, et jõululaupäeval on huvitav kirikus käia. Tallinna kirikud oli puupüsti rahvast täis, kui hiljaks jäid, ei mahtunud kuhugi sisse, istuma ei saanud nagunii. Ma olin terve jutluse aja kuhugi seina äärde litsutud ja ei näinud midagi aga kuidagi põnev oli. Nagu oleks mingi kangelasteoga hakkama saanud. Nüüd on nii, et juba 11 viimast aastat annab õige jõulutunde külmas, et mitte öelda kohati kütmata kirikus laulmine. Äratundmisrõõm tekkis Polaarkaru 18.dets postitust lugedes. Kirikud on meil külmad jah. Mitte nii nagu Soomes, Rootsis, kuid seda mõnusam on pärast pastoraadis kirikuõpetajaga koos kas teed juua või sooja suppi süüa ja loba juttu ajada.. Nii juhtus Kuusalus. Kui kirikus on aga juba miinuskraadid, tekib see efekt, et läbi piimja hingeauru ei näe dirigenti. Aga tegelikult on see lõbus. Puhas fun!

Ei, kõik on korras. Kuulasin praegu Ööülikooli raadiost, kus Jaan Kaplinski vestis oma unenägusid. Üks ta viimaseid oli selline (juhul, kui te ei kuulnud): Boris Jeltsin oli tulnud talle Põlvasse (!!) külla ja laenanud sõitmiseks tema vana volga. Sõitnus aga selle põrkeraua lömmi. Jaan oli olnud mures, et kas Boris suudab selle ikka ära parandada. Ilmselt selleks, et ooteaega lühendada, vestelnud vahepeal Borisi lastelastega ja küsisnud, et kas nood ikka Võro kiilt ka mõistavad.
Igal juhul see Põlva on hea märk. Mul hakkas kohe parem. Unenäod on ikka ühed müstlised asjad.

Ma nägin täna unes oma onunaist, kes on juba 12 aastat surnud. Ma nägin teda esimest korda unes ja pöördusin ta poole küsismusega, et kas Põlva linnas on tõesti ainult kolm avalikku käimlat ja kõigis nendes pikk saba. Mida ma sellest järeldama pean? Kas ma olen tõesti nii primitiivne inimene, et ammusurnud inimeselt ei taipa muud küsida, kui ainult oma esmaseid vajadusi rahuldavat küsmust? Päeva edenedes ma sain teada, et see oligi lihtsalt halb enne.

Ma vihkan laulu "Tasa, tasa " (jõulukellad kajavad). Hate it, hate it!
See on lihtsalt kohutav! Mind ajab see laul lausa endast välja. Tähendab see, kui ma pean seda laulma. Laulma peab aga iga jumala Jõul. Kas on nii, et ainult mulle see laul ei meeldi, või milles asi? Ma ei tea mõttetumat ja andetumat ja uimasemat laulu kui see. Mulle see ugri-mugri uimasus ikka peale ei lähe. No see on kohe ehtne jõulusoig! Sure ära lavale koos lauluga! Ma laulan seda laulu alati hambad ristis. Nende jõululauludega on üldse halvasti. No mitmes jõul see üldse läheb mul? Kas 1988 aastal oli vist esimene jõulukontsert? Siis juba võis aga igaks juhuks lauldi saksa keeles. See oli TÜ kammerkooriga. Ma olin nii vaimustuses. Teisel aastal ka. Kolmandal hakkasin mõtlema, et nagu tüütuks läheb. Neljandal hakkasin kaasa tundma Lääne inimestele, kes on eluaeg pidanud neid laule kuulma ja mõtlesin, et kas nii jääbki. Nüüd on siis asi nii kaugel, et ma mõistan neid. Mul on tekkinud täielik apaatia. Enamus jõuluteemalisi koorilaule jätavad mind külmakas. Mõned ikka liigutavad hinge ka ja üksikud tekitavad tülgastust. Kuid pühapäeval Kuusalu kirikus pean ma tegema nägu, et ma jubedalt naudin seda, mida ma teen. Loodetavasti kirikuseinad aitavad-tekib fiiling.

Oskar Lõvi

Kui minu vanaema veel elus oli, siis armastas ta tihti koos minuga vanu pilte vaadata. Ega ma seda siis vastutahtmist teinud. Mulle vanad pildid väga meeldivad. Mäletan ikka ühte mehe pilti, kelle kohta vanaema ütles, et see on Oskar Lõvi. See kõlas alati nagu väikese paatosega. Mingi aupaiste nagu oleks olnud selle mehe kohal. Mees pildil oli kaabuga ja tahtejõulise lõuaga, nagu on moodne öelda. Aga tõesti oli. Millegipärast ma alati unustasin selle, mis asjamees ta on (ega vanaema ei täpsustanud ka eriti) ja ajasin sassi vanaema lugematute kosilastega. Sestap olin üsna rabatud kui raamatupoes sattusin selle raamatu peale. Olin segaduses kohe mõnda aega, sest mina olen ju kultuuriuudistega kehvasti kursis ega teadnud, et ta ka kirjanik oli. Löön raamatu lahti ja loen, et Oskar Lõvi ( tõesti seesama mees pildilt), kes on kasutanud ka kirjanikunime Jaan Järvalane, sündis 1892. aastal Põltsamaa kihelkonnas Tapiku külas. Tapiku! Seda kohta ma tean. Lapsena võeti mind ikka kaasa, kui sugulastele külla mindi. Kas tõesti ikkagi sugulane. Loen edasi: Ajavahemikus 1956–1962 oli Lõvi Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks. Uskumatu! Aga SELLEST pole küll pereringis mitte kunagi räägitud. Siiski, siiski on ta üks mu väliseestlasist sugulane. Kraamisin välja oma vana pildialbumi, mille vahel teadisn olevat Lõvide suguvõsa jutustuse (meenus järsku) ja selgus, et see ongi masinkirjas Oskar Lõvi enda kirjutatud. Ma ei mäleta kuidas ja kellaga see tema elu lõpupoole kirjutatud jutt minu vanaemani jõudis aga kui vanaema juba väga viletsaks jäi, võtsin selle enda hoolde. Huvitav ju lugeda vanu meenutusi ja kahju kui keegi nendega lihtsalt ahju kütaks. Tuleb välja, et Oskar Lõvi oli minu vanaema tädipoeg. Tormasin poodi ja ostsin triloogia esimese raamatu emale jõuluks ja väljudes RA uksest, nägin juba uut virna teise raamatuga. Isa kingib siis selle. Ohh üks jõulukingimure kohe vähem.

Fervex ei tee terveks

Fervex, Thera Flu ja Goldrex on palavikualandajad. Tegelikult on see 90% paratsetamool, mida te omale sisse sööte, kui seda asja manustate. Natuke C vitamiini ja natuke efedriini on sinna ka buketti lisatud. Viimane teeb lisaks veel uimaseks ka. Neid pulbreid ei tohiks võtta, kui palavikku pole üle 38 kraadi, aga mitte mingil juhul ei tohiks manustada mingi ennetava vahendina või profülaktika mõttes ja regulaarselt. Hoidku selle eest! Paratsetamool on tegelikult üks igavene maksamürk, mis tapab aeglaselt kuid kindlalt, kui seda piisavalt pikalt võtta. Miks selle eest ei hoiatata apteekides?? Ma tegelikult teooriat teadasin ammu aga minu tegevteadvusse jõudis see hoiatavalt alles paar päeva tagasi kui üks noor kuid tarmukas farmatseut mind veenis ja tungivalt hoiatas enne, kui mulle Thera Flu paki ulatas. Väga kena temast! Seda vist ikka tõesti ei teata, et need pulbrid on lihtsalt palavikualandajad. Terveks saab ikka ainult siis kui organism saab viirusest võitu aga selleks on ka väike palavik abiks. Väikese palaviku korral võite võtta lihtsalt C vitamiini ja kohe suurema annuse (500mg) korraga koos tee ja meega, ilma selle paratsetamoolita.

Üks asi, mida ma ei kannata, on pealiskaudsus. Ma tunnen, et ma hakkan muutuma pealiskaudseks inimeseks. Et seda kuidagi ära hoida, ma ei osta juba mitu aastat ajakirju ega loe rohkem kui ühte ajalehte. Vaatan telekat vähe. Kogu selle aja, mis me kulutame sellele, et tegeleda võõraste inimeste eludega tutvumisele, võiks hoopis rohkem pühendada oma sõpradele ja lähedastele, kuni neid on. Ausalt öelda see ajakirjandus teeb mind närviliseks. Samas on tunne, et kui ei loe, siis ei ole kursis ja äkki ikka peaks olema. Põhjalikult lugeda pole aega ja mida ma sellest pärast üldse mäletan, kui diagonaalis loen? Parem siis lugeda head raamatut. Sellega on jälle teine häda. Sest! Mul on eriline anne magama jääda: teleka ette ja raamatu taha ja ajakirja taha. Magama võib jääda lausa lemmiksaate ajal. Muidugi, kui see on hilja nagu see. Vabalt võib magama jääda pärast kahte tassi kohvi, rohelist teed, uueaasta ööl, kui ümberringi käib laul ja trall või kui Kuutroll mulle oma lemmikraamatut ette loeb ja loomulikult slaidide vaatamise ajal. Uned on niii magusad.

Haavikuemanda kampaania

Nonii, nonii, nonii! Hakkab peale! Mind Haavikuemand juba ei peta. Mis te tahate jälle öelda, et see on kohukesereklaam, mis Nõmme mäel mulle vastu vaatas praegu? Ilmselt on neid Tallinn täis juba - piparkoogimaitseline Jänks .. ha-ha-ha. See on selgelt näha, et see on poliitreklaam! Alanud on presidendikampaania! Votnii!
Jänesel on pikad jalad!
Jänes Presidendiks!

Hmm, vaja Ilvese ja Karuga nõu pidada.
Loomi ikka liigub!

Georg

"Igas hetkes peitub head ja halba, seal kus lõpeb seal ka algab tee..." laulis Georg Ots ( tegelikult Matvere) ja mul tulid pisarad silma. Mulle imponeeris kogu see lavakujundus ja kostüümid ja Matvere hääl, mis oli minule küll sama nauditav kui Georg Otsa oma. Ka venekeelseid laule oli kuidagi soe tunne kuulda. Tegelikult on ju need Dunajevskid, Podelskid ja Pahmutovad ilusaid laule kirjutanud. See pioneeride marssimine (nii nunnu) ja kogu see värk seal laval tuletas meelde punatähtpäevadele pühendatud gaalakontserte, kust meie alati osa pidime võtma. Ikkagi see nõukogudeemaa laste õnnelik lapsepõlvemotiiv pidi alati sees olema. Olgu siis kas pioneeriorganisatsiooni, võidu- või Tallinna vabastamise päevale pühendatud. Ikka veteranid saalis ja teenelised kunstnikud lastekooriga laval. Sellisest esinemisest ei saanud keegi ära öelda. Seal PIDI olema, muidu võis ülejäänud karjäärile kriipsu peale tõmmata.
Nõrgim lüli kogu selles asjas oli minuarust Vadi tekst. Eriti alguses, kohe kuidagi ei saanud vedama. See, mis pidi naljakas olema, oli kuidagi pingutatud.
Samad elemendid, mis "Kohtumises tundmatuga" - naistehordid karjudes jooksmas ja siis see idee, et tegelikult pole see SEE Ots, vaid keegi teine. Nagu see Mati Tilba nali. Mõtlesin, et kui see Vadi kolmanda asja veel samas stiilis kirjutab, siis on küll kahtlane lugu. Kas see Urmas Vadi on ikka see kirjanik Vadi või on äkki üks tema teisikutest?

Ma ise ikka olen arvanud, et minu töö on arusaadav ja vajalik kõigile inimestele meie maal. Miks aga üheksal juhul kümnest juhtub nii, et kui ma vastan küsimusele: " Millega sina siis tegeled ", selge ja kõlava häälega ja lootuses, et kõik noogutavad mõistvalt (a la Ludwig Sander all right), tekib küsija näole püüdlikult (mitte)mõistev ilme. Enamus inimesi käib arsti juures aga enamus inimesi ei tea, et ega siis arstitädi ise analüüse tee. Rekord tuli laupäevasel pöörasel sünnipäevapeol napsivõtnud meesterahvalt: "Kas Sina tegeled laipadega?"
MIKS KÜLL? Ei ole naljakas ka mitte.
"Ainult seni, kuni nad veel elus on", oleks pidanud Kuutrolli arvates vastama. Ei ole see uumor varnast võtta.

Tormise öö parim nali:

Tartus kehtib Kroonuaia null!

Riia linnas...

kus on laevatatav pinnas, olin mina eelmine reede ja tüki laupäevagi. Ma arvan, et viimase aja üks kõige ponisketsilikum lugu juhtus minuga just seal, Hotel Reval Latvijas. No Riia on minu jaoks ikka rohkem Euroopa (suure algustähega) kui Tallinn. Reval Hotel Latvija on ka ikka 2 korrust kõgem kui Redisson es-a-es. Ja milline vaade linnale ööklubist, mis asub viimasel korrusel! Sinna viivad muide liftid, mis kulgevad maja välisküljel (vau). Ööklubi ise nagu ööklubi ikka. Rahvast ja suitsu palju ning tellimisest esimeste jookide saabumiseni läheb igavik. Meie seltskonda ilmestas Saarepiiga - kolleeg saarelt (välimuselt kaks mind), kes tunnistas siiralt, et on esimest korda välismaal. Kõik kulges tõusvas joones - Saarepiigal oli särtsu laulu eestvõttel ja muidu ka loggorröa gradus gravis. Vahet pole mis keeles. Oma kehkaalu kohta pikantselt riides nõudis ta, et kui kohe ei saabu tellitud joogid, läheb tema minema. Ega siis saare naised ei ole harjunud käed rüpes vahtima.
Sättisin ennast kiirliftiga magama sõidutama kui Saarepiiga lipsas ka minuga ühte lifti ja lõi oma registrid lahti: "Minu isa oli kuldimunaja lõikaja ja lõikaja ja lõikaja....." üürgas tema emaaldi häälega kulgedes 26 ndalt korruselt alla "ja mina olin soola pealeviskaja ja viskaja ja viskaja...." oleksin ma kangesti tahtnud kaasa üürata kui mu kõrval poleks seisnud Pärnu Haigla meeskolleeg. Briti (bloody) poissmehed liftis ei saanud nagunii mitte muhvigi aru, kuid itsitasid totakalt.

Tallinn on UMBES!!!! Kõht üldse läbi ei käi.... See on K O H U T A V. Ma ei saa aru, kuidas autoomanikel küll üle ei viska. Ma lähen bussiski juba nii närvi, hoolimata sellest, et saan kogu ummikutes passimise aja kasulikult lehte lugeda või mõne naljaka vestluse tahtmatult pealtkuulmisega enda meelt lahutada. Nr.14 bussis muide sõidavad Muusikakeskkooli lapsed ja teemad on huvitavad. Täna arutasid kaks teismelist plikat seda, kas dirigent Peeter Perens on nunnu või mitte. Einoh uskumatu, kust võib kuulda jutte inimestest, keda sa juhtumisi tunned. Mingi vägi ei tekita mul tahtmist linnas tipptunnil autoga sõita. Üldiselt on mul välja töötatud kaval plaan, kuidas Hiiult väga efektiivselt ja kiiresti tipptunnil linna saada. Selleks on vaja sõita nr.14 eskpressiga peatusse "Kalev" ( vahepeal peatusi polegi) ja sealt teha jänesehaak ja sipsti, vahetada transporti ning liikuda edasi turvalise trammiga. See sõidab mööda rööpaid ja ummikud teda ei koti. Täna aga olin liialt süvenenud viimase Areeni lugudesse. Tänu sellele sain läbi loetud intervjuu Adolf Shapiroga ja "Tsiviliseerumisprotsess I" tutvustuse. Karistuseks oli aga pool tundi ummikut, mis algas juba Pärnu mnt. viaduktilt!!! See on rekord ja läheb praegu edetabelit juhtima.
Ma sõidan seda teed juba 9 aastat aga no nii kaugelt hakata Liivalaia ristmikku ületama on liig mis liig. Ma olin viimse foorini kindel, et eespool on avarii. No ei olnud. Oi kuidas mind need peaaegu tühjad trammid ärritasid, mis mööda sõitsid. No ausõna, mõnes ainult paar inimest sees ja mõtlesin, et kas see tõesti ei ärgita ühtegi autojuhti linnas jala liiklema, selle asemele, et seal jonkadi jonkadi meeterhaaval edasi liikuda. Nr.5 bussi juhil ütlesid närvid üles ja ta põrutas trammile järgi- mööda rööpaid. Mulle tuli kohe meelde see Marju Läniku laul: "Olen kui rong...". Eriti totter. õnneks oli mul aega. Mida lähemale ristmikule, seda tihedamaks läks rebimine, radade vahetamine ja kokkvõttes pidurdamine.

Minuarust hakkasid silmapaistvad jamad peale umbes 4 aastat tagasi ja aina hullemaks läheb. Mis saab edasi? Sooltepesu Tallinna linnale? Mingid targad mehed rääkisid hiljuti, et kolmekordsed ristmikud ei lahenda ummikuid. Ehitage palju tahate. Autosid sigib kiiremini. Ainus, mis aitab, on mõtteviisi muutus, aga no seda juba ei tule. Mitte Eestis.

You are Judy Garland!


Which Female, Historic Beauty are you?
brought to you by Quizilla


Pole paha! Igatahes rohkem minu nägu kui see Riia karikatuuri-virtuoosi soperdis, mis tehti must laupäeva öösel.

Vägev vähk ja ahne mees.

Minu jaoks oli see artikkel viimane tilk "Kalevi" shokolaadikarikasse. Ühinen Kalevi toodetet boikoteerijatega. Ma ei kavatse enda taskust teadlikult anda enam ühtegi senti Savisaare klanni toetajatele ega ka kruudasarnastele mahhinaatoritele, kellele kõik peale enda avantüüride on poogen. Ja oi kui suur poogen veel!! Vähemalt kontrabassi oma.
"Flirt" jääb praegu embargo alt välja. Praegu VEEL!

Bussid on muutunud ohtlikuks

Kui ma elaksin kuskil NY-s või Londonis, siis ma kahtlustaks praegu raudselt terrorismi. Kuidas on võimalik, et ma satun ühel aastal kaks korda olukorda, kus linnadevaheline buss kärssama läheb? Kui ma ütlesin, et Taistoga ma enam ei sõida, siis ei tähendanud see seda, et Sebe bussiga peaks õnnetus juhtuma. No see Taisto ei saanud juulis veel Tallinnas "Tselluloosi mäestki" üles, kui kõik vingu mattus. Eile oli aga märksa karmim värk. 47km enne Tallinnat avanes seni teadmata põhjusel CO2 gaasiga täidetud tulekustuti. Alumine korrus oli täis suitsu/gaasi ja see rahvas seal oli tegelikult üsna meeleheitlikus olukorras. Nii võib pilt inimesel üsna kiiresti tasku minna. Tegelikult aga ei saanud alguses keegi arugi, mis toimub. Igaks juhuks röögatas bussijuht: "Buss põleb! Kõigil kiiresti lahkuda!" Ohh jumal, mis siis teisel korrusel lahti läks! Kogu see rahvas tahtis litsuda ennast korraga läbi selle pisikese trepipilu alla. Mina olin otse trepi kõrval. Kujutasin sekundite vältel ette stseeni kuidas filmides viimane (või ka ainuke) inimene saab välja kohe-kohe plahvatama hakkavast bensiinimootoriga liikurist ja samal hetkel lendab kõik vastu taevast ja peategelane ehk mina paiskun lööklainest mitu meetrit eemale ja jään ellu. No see jäi ära seekord. See paiskumine, ma mõtlen. Kuid ma jõudsin pimedale maanteele nii, et kõik mu asjad olid seal maas laiali, sest ega riidesse panna polnud aega. Haarasin kõik välgukiirusel ja käsikaudu. Pärast selgus, et oma mütsi asemel olin võtnud eesistuva noormehe kollase pusa. Oma pleieri sain kätte kellegi kena neiu käest ja kõrvaklapid olid otse mu kingade all. Tähendab ma seisin nende peal. Jalad värisesid all.
Üsna ruttu oli selge, et tuld ei olnudki, oli ainult suits. Kõik kamandati kiiresti bussi. Noormehel oli oma kollase pusa üle heameel. Hoidsin seda õues ka ikka kaenlas. Enda istme alt aga leidsin kellegi magnetkaartidest pungil tengelpunga. Huvitav, palju asju sinna maantekraavi maha võis jääda selle paanika pärast?
Nii väga tahaks öelda, et mina enam Sebega ei sõida aga millega ma siis sõidan üldse?
Ma olen küll suur rongifänn aga meie rongiliiklus ei anna erilist valikuvabadust oma aja planeerimisel.

Võtkem näiteks Tartu

"Tõeliselt mõnusat vana Tartu tunnet pakub tänapäeval ka veel Supilinn, eriti kui hakata sinna minema mööda Tähtvere tänavat..... Esimeseks veidi tolmunud pärliks on mäeveerul lösutav kunagine Karl August (!!)Söödi maja, eest krohvitud madal ja vastu maad ühekorruseline, taga aga mäeveerul viinapuuväätidesse kasvanud mitu korrust."

"Moodne kodu" on selle ajalehe nimi. On selline lisa EE vahel. Ega ma seda lugeda küll kunagi ei viitsi aga ilusaid värvilisi pilte vahel vaatan. Rubriigi arhitektuur ilmselt üsna noor ajakirjanikukene on kindlasti ilumeelega neiu, ma ei kahtle, aga no nii palju faktivigu ühes lauses. Lugemist alustasin suure õhinaga, ohhoo meie maja ja siis tolksti- Karl August, ühekorruseline, viinapuuväätides mitu korrust. My ass!! Ega siis kõik ärkamisaja kirjanikud ja heliloojad ei ole Karl Augustid. Tahvel on ukse kõrval. Maja on kahekorruseline ka juba tänavapoolt ja mis väätidesse kasvanud? Kulla Piret Õunapuu, kas sa ise kohal käisid?
Mitte "Okasroosikese-unes Tartu" vaid "Okasroosikese-unes ajakirjanik" peaks selle artikli nimi olema.

Tänaseks on see muidugi juba vana nali, aga see on lugu sellest kuidas ma sain alles nüüd vanas eas teada, kuidas on soome keeles sõna "püsilokid".
Lugu selline, et Kaisa sõitis Saksamaale ja sattus umbkeelse vanapaari hoole alla. Miks ma küll sellise variandi peale ise ei tulnud (olen ju ise Bremenis täpselt samas olukorras olnud) ja talle saksa-eesti vestmikku kaasa ei pannud, mõtlesin ma ahastades kui esimene kurb SMS saabus. Triibik, tark filoloog, oleks kohe laenanud mulle saksa-eesti vestmikku, kus on lause: Palun tehke mulle poldilokid (ha-ha-haaa). Asi oli seda kurb-naljakam, et vanapaar olidki mõlemad JUUKSURID. Nii mees kui ka naine. Iga kah selline, et poldilokke peaks mäletama. Triibiku jutu peale tegin kodus vestmike riiulil inventuuri ja leidsin sealt vähemalt 2 soome -eesti vestmikku, kuid mitte ühtegi saksa-eesti oma. Asi seegi, mõtlesin ma, ja asusin neid huviga lugema. Aastaarv 1966 andis lootust, et kohe hakkab nalja saama. Esimeseks võtsingi selle juuksuriteema. Ei olenud poldilokke! Oli hoopis kemiallinen permanentti. Jumalauta! Kas tõesti pole soomlastel püsiloki jaoks paremat sõna kui permanentti? Nendel, kes isegi sõna "telefon" ei tunnista!
Vestmikud on tegelikult lahedad raamatud. Peegeldavad hästi ajastut.
Näiteks see vestlus hambaarsti juures: "Mul on tarkusehamba sööbija, mida tuleks ravida." Ahaa, Sööbik ja Pisik! Kes neid siis ei tunne? Alles soomekeelsest variandist selgub, et see on labane mäda.
Või siis laused: "See kunsthammas on lahti läinud. Kas te saaksite selle ajutiselt kinnitada?" ja "Plomm on välja tulnud" näitavad selgelt Nõukogude inimese hammaste halba seisukorda.
"Oi kui hea raamat", ütleksin ma selle peale.
Loo puänt on aga see, et saksa-eesti vestmik oli Kaisal kaasas. Mul on veel arenguruumi ja aega oma last tundma õppida.

Suveniir Poolast

Poola mehed on korduvkasutuses. Väike remont ja teisele ringile.

Nägin poes Kohukest! Uongi olemas. Vahtisin kohukeste külmleti ääres kauem kui tavaliselt ja muigasin. Kõige vähem oli ostetud just neid Hoolivaid Kohukesi. Hind 2.80 on kallim kui Säästukohukesel aga odavam, kui enamik teisi. Ega mina talle ka kätt külge pannud. Kohe sihuke tunne, et määrib.

Biorobotite programmeerimine, vol. 1

Imestasin minagi koos teistega veidrate kohukesereklaamide üle. Keskerakonna kohukesed võivad ju olla tüütud ja muidu vastikud, aga kindlasti mitte lollid. Kuidas nad saavad siis nii tobeda reklaami teha, et "isegi 11 aastane laps saab aru, et tegemist on poliitilise reklaamiga"? See mõistatus vaevas mind viimasel ajal üha enam, tungides isegi unenägudesse, kus hakkas osalema veidral kombel ninasarvikut meenutav loom, kes pidevalt Buratiinot taga ajas. Kuni ma kohtasin üht tunnustatud biorobotite programmeerijat, kes mulle asja ära seletas.

"Lihtne," ütles see ka Harju Loogilise nime all tuntud tegelane. "Loomulikult nad eitavad igasugust seost. See pole ka nii märgatav, et võiks ilma pikema jututa maha kraapida. Nad pidid arvestama sellega, et see tekitab suuremat sorti meediakära."

"Nojah, aga ekspertiisid, kohtusse kaebamine..." vaidlesin vastu. "Ükski erakond ei saa lubada seda, et teda enne valimisi nii tobeda asja eest kohtusse kaevataks!"

"Kohtu veskid jahvatavad aeglaselt," vastas ta. "Seni kuni vaidlused käivad, ei ole mingit alust reklaami maha võtta."

"No aga kasu see mainene vaevalt et toob?"

"Pole vajagi. Peaasi, et meedia töötab."

"Aga pärast? Kui ikka leitaksegi, et tegemist oli eksitava või poliitilise reklaamiga?"

"Kui," vastas Harju Loogiline rõhutatult. "Ja mis siis?"

"Noh, ma ei tea... tulemused tühistatakse?"

"Just. Ja siis..."

"Tulevad kordusvalimised."

"Tulevad jah," sattus Loogiline nüüd õhinasse, "ja see võibki olla nende eesmärk."

"Kuidas nii? Mis kasu nad sellest saavad? Keegi ei hakka ju selliste lollide poolt hääletama," arvasin mina.

"Vastupidi," väitis Harju Loogiline. "See on just koht, kus hakkab mängima biorobotite programmeerimine. Mida sa rohkem mäletad, head või halba?"

"No ikka vist head."

"Novot. Inimestel ei ole ka mõne aja pärast vahet, kas mälestus on pigem halva või pigem hea varjundiga. No purjus sa ju oled olnud vahest, eks?"

Ma sain aru, et tegemist on pigem retoorilise küsimusega. "Näed nüüd," jätkas ta. Palju on sul meeles seda, kui halb oli peale purjutamist olla?"

"Ega ei ole küll. See on ikka meeles, et lahe pidu oli."

"Nojah, muidu sa ju peale esimest korda rohkem ei jooks," muigas ta. "See on nagu..." ma nägin, kuidas ta pingutas, et sobivat võrdlust leida. "... nagu astelpaju siirup. Senikaua kuni segad, on kõik ühtlane, aga lased seista, on selge vedelik peal ja paks põhjas. Samamoodi on inimestega: neile jääb meelde ainult erakonna nimi, aga mitte asjaolud, mis on aja jooksul settinud."

"Ja kui kodrusvalimisteni jääb piisavalt palju aega, siis Kohukesed võidavadki?"

"Jah. Pole üldse võimatu, et nad selle peale välja lähevadki."

"No aga mida siis teha?"

"Eh," lõi Harju Loogiline käega. "Siin pole midagi teha. Muidugi, kui oleks nii nagu sportlastega, et dopingu kasutanu diskvalifitseeritaks, siis oleks teine asi. Aga selles osas, paraku, sport ja poliitika on täiesti erinevad asjad."

Massimõrvar

Mis õudus kuubis see on?
"Maailma iga teine inimene on nakatunud ühe vähkitekitava kõhubakteriga, mis põhjustab sama suurt kahju nagu malaaria, tuberkuloos või aids. Meedikud nõuavad, et kiiresti töötataks välja vaktsiin tapjamikroobi hävitamiseks."

Kas EPL-i arvates on vaja ilmtingimata paanikat tekitada. Miks kasutada sõnu massimõrv ja tapjamikroob? Ahjaa, selle loogika järgi, et kõik mikroobikandjad surevad vähki, peaks iga teine inimene maailmas surema maovähki. Kuigi ma ei tohiks üldse tegelikult siin nuriseda. Ma juba kujutan ette kuidas järgmisest kuust alates Helicobacter pylori analüüsi tellimused lakke kargavad. Peaks kohe reaktiivi kaks korda rohkem tellima.
Lõunalauas tekkis meie ajutrustil kohe äriplaan. Teeme Helicobacterile soodushinna ja paneme kodukale kuulutuse " Tapjabakteri tuvastamine nüüd soodushinnaga" vms.
Ärge ikkagi teadust puudutavaid artikleid päevalehtedest lugege või kui loete siis väikse reservatsiooniga. Tõde on kuskil seal olemas aga sellest loost seda välja ei loe ja nii hullud need asjad tegelikult ei ole.

Kallid sõbrad!
Me otsustasime hakata teie silmanägemist ja kirjutamise oskust kontrollima. Muudmoodi pole lihtsalt enam robotitega võimalik võidelda.

Uus film "Malev" on vallandanud debatti ajakirjanduses. Remsu vist alustas kiusujuttu, siis tuli Raag oma hiinlannast toakaaslasega ja Mutt takkapihta. Saame teada, kes on kõrgkultuuritarbija ja kes mitte. Mutt arvab, et Remsu hala ei tasu üldse kuulata. Remsu ei ole mingi elitaar. Raag on sellega üldjoontes nõus. Jääme huviga uusi arvamusi ootama.

Mis toimub ?

Raamatupidaja unustab raha üle kanda; programmeerija kirjutab programmi iseenesetarkusest koodi, mis kodeerib kahte erinevat asja korraga ja tekitab sellega kliendile majanduslikku kahju; arvutiparandaja hoiab arvutit enda käes, et kopeerida ümber kõvaketta sisu, lubatust päeva kauem; arst ei suuda peale mitmekordset selgitust täita saatekirja nii, et saaks vormistada adekvaatset vastust.
Küsimus - miks MINA pean oma tööd kohusetundlikult tegema, kui kõigi muude elukutsete esindajad mu ümber ei ole pädevad ja/või kohusetundlikud? Nad ütlevad, et mul on see elude küsimus.

Aga palun! Homme unustan paar verega katseklaasi laua peale või külmkappi vedelema näiteks mõneks päevaks. Tööd on palju ja kesse jõuab kõigel silma peal hoida. Oih näe, kahe sarnase perekonnanimega patsiendi analüüsid on vahetusse läinud. Ahh ega see välja ei tule nagunii.

No see ei õnnestu! MINA pean tegema oma tööd korralikult ja kiiresti (rõhuga sõnal kiiresti).
Aga vat me oleme jõudnud (ootamatult) ajajärku, kus IT on tunginud ka meditsiini või on see vastupidi. Läheme kõik üle elektroonilisele saatekirjale, kuid meie IT -mehed ei ole valmis selleks kiiruseks ja vastutuseks.
Kujutage ette, et server kukkus maha! Ikka juhtub. Sellist olukorda VÕIKS kogenud IT firma ette aimata juba. Mis ajast meil arvutid kasutuses ongi?
Ja mis siis juhtub?
Juhtub see, et külmkapp on täis patsientide veresid, kõigil koodid peal ( isikuandmete salastatus.. you know). Keegi meist ei tea, kes nad on või mis analüüse neil tegema peab, sest server kukkus maha.

Sügisene õis

Mu aias õitseb kääbus-iiris!! Septembris!! Teist korda sellel vegetatsiooniperioodil. Trikk on lihtne - tuleb laulda Lembit Veevo laulu "Millest vestles lill?" (kohustuslik A kategooria pala) kaks nädalat järjest.
Igaks juhuks panin õie vaasi, et ootamatu lumesadu ei saaks seda head tahet lämmatada.
Ma ei ütleks, et see sügis nüüd nii eriliselt soe oleks.

Mis öelda võis see sügisene õis,
kui vaikis suu, vaikis tooja suu?

Nad hakkavad meid jälgima.

Arteris on rubriik "Nädal pildis". Pildilt pildile liikudes jõudsin sujuvalt tekstini: "Meie günekoloog jälgib sind 24 h". Et siis mida? Mismoodi nad hakkavad mind jälgima? Ma kujutasin ette kuidas mu kodu ja mind ennast pannakse veebikaameraid täis, kui ma otsustan SELLE raviasutuse kasuks. Veel lubab tippatasemel eramedistiin tulevase ema programmi. Kas selline reklaam peaks siis noori emasid ligi tõmbama, kes kõik vajavad programmeerimist?
No see elutuppa piiluv ( mees nagunii) reklaam on enam kui kahtlane. Psycho!

Mul on ka kodus ümbrik, mis nõuab potitamist. Hetke olin segaduses, sest valida on paljude erinevate pottide vahel. Lõpuks otsustasin ikkagi klosetipoti kasuks.

Windows XP

Ma kohtasin ühte vana tuttavat. Muu jutu sees küsis ta, et kas ma tean, misasi Windows XP on. Tundsin nagu veidi kohmetust, sest mäletasin teda vanasti arvutiasjadega üsna kursis olevat. Ma siis püüdsin seletada, et nagu operatsioonisüsteem või nii. Tema vangutas pead, ja ütles, et ta teab ju küll kõiki arvestatavaid operatsioonisüsteeme, töö juures on Solaris, endal kodus BSD, lastel on Macid MacOSiga, naine natuke nurisevat, temale polnud ta viitsind muud installida kui Mandrake viimase versiooni. "Ja siis on veel Hurd," lisas ta, "väga huvitav asi. Eino Linuxi distributsioone ei suuda kõiki meeleski pidada. OS2 kipub kahjuks vist välja surema. Oi vanasti oli veel huvitavaid asju, Next, Irix, Xenix..." ma ei suutnud tema loetelu üksikasjadega enam sammu pidada.

"Noh, tead see, Bill Gates..." alustasin ma.

"Aaa," ütles ta. "Jah, ma tean seda Värava Villut küll, tal oli vanasti mingi veider asi, DOSiks kutsuti. Tal oli küll paar akende nimelist asja, nagu Xeroxi järgi tehtud või nii. NT oli isegi päris tegija, peaaegu nagu OS2. Ot, mis tal see firma nimi oli, kas mingi Karumõmmi või miskit sellist, igatahes midagi pisikest ja pehmet oli. Aga ma arvasin, et see on ammu pankrotis."

Koju minnes olin mõtteis ja hajevil, seega ehmatasin hirmsasti, kui postkasti juures langes mulle kaela poola okserutiini näoga tädi. Enne kui ma minestasin, jõudis mulle teadvusesse "Aidake, mu arvuti jooksis kokku! Windows XP on palju töökindlam kui eelmised versioonid, kuid ükski arvuti pole ideaalne. Õppige kuidas tulla toime kokkujooksmistega."

Kui ma sellest kokkujooksmisest toibusin, ei olnud käsilaiutavat hapu näoga tädi enam kusagil. Meie kohtumist jäi meenutama ümbrik kirjaga "Kleepige hõbedase või kuldse hiirekesega kleebis telimiskupongile, pange see juurdelisatud ümbrikku ja potitage."

Hiljem leidsin, et "Tere, olen sinu arvuti" (khm, XP) väljaannete pakkujate eest on inimesi varemgi hoiatatud.

Aga laupäeval on põhjust pidu pidada.

Ongi käes! Ei mitte unenägu Iraagist vaid tõsielu. Vägisi aga tuli mul SEDA uudist kuuldes naer peale. No ausõna, nagu Kreisiraadio see saade, kus oli tülinorimise õpetus. See kõlas nii: kõige lihtsam viis suuremat tüli ja paanikat tekitada on, kui minna hästi rahvarohkesse kohta ja hüüda " No nüüd on tüli majas!!" ja kohe tekib sagin. Ilmselt on terroristid seda saadet kuulanud. Igatahes õnnestus neil väga edukalt suurt tüli tekitada väga väikeste vahenditega. Inimesed on võimelised ennast ise surma saatma kui paras atmosfäär luua. Lausa kõrgem pilotaaz.
No mida järgmisena?

Rünnak koolile

Rünnak koolile - ellujäänute lugu, oli see, mis imselt inspireeris tänaöist unenägude kirjutajat. Tegevuspaigaks oli määratlemata suur ruum, ehk midagi kaubanduskeskuse taolist, ja piirajateks ilmselt islamistid. Rahvast oli sees palju ja igasugust, paljudel olid relvad. Nii mõnigi tuttav keerutas mõtlikult kumminuia peos. Anti mullegi automaat - vana hea AK74 - pihku. Mingil hetkel hakkasid piirjajad ühest uksest sisse tungima, kasutades lauluraamatutega varustatud neegrinaiste abi. Liikusin ukse juurde olukorda kindlustama, aga kuna kumbki pool oli võrdselt relvastatud, hakati pidama rahuläbirääkimisi. Mul oli hea meel, et oli kaasas pastapliiats, millega lepingut allkirjastada.

Läbirääkimiste käigus leidsid piirajad, et peavad kontrollima meie moraalset kindlust, ja hakkasid esitama konksuga küsimusi. "Kas kallistada tuleb lapsi või asju?" oli nende esimene küsimus, "Asjad võivad katki minna," täpsustasid nad abivalmilt. Ikka lapsi. Õige vastus.

"Kas te mõnikord vahetate telekal kanaleid ilma puldita, minnes üle toa teleka juurde?" See küsimus ajas mind naerma. "Mul on vana vene telekas, sellel ei saagi puldist kanaleid vahetada," "mul ei olegi telekat," lisas keegi omaltpoolt. Sellest ei saanud nad hästi aru, et kuidas on võimalik, et lääne inimestel ei ole puldiga telekat. Aga pikapeale hakkas see neilegi nalja tegema ja koos naermisega uni ka lõppes.

Huvitav, mida veel Astrid Kannel Iraagis tuua võib.

Pärnamäeränk

Nõiutud mets.

Mis on selle moodustise nimi Hiiumaal ja kuidas nimetatakse Muhumaal?

Ristna väike sadam...

Ristnas on koguaeg tormine meri muide. See ongi suurte lainete kodu.

Hiiumaa

"Hiiumaa, Hiiumaa - põliste hiidlaste maa". Nagu oleks selline laul olemas olnud. Ilmaga nüüd küll ei vedanud aga me ei jätnud ka jonni. Käis pidev kemplemine vihmapilvedega. Kuupealt kukkunud Kuutrolli on muidugi lihtne üllatada-näita talle kas Ristna suuri merelaineid, Kassari kabelit või Reigi kirikut, kõik on uus ja huvitav. Rudolf Tobiase majamuuseumis saime teada, et K.E.Sööt ja R.Tobias olid väga head sõbrad ja suured kirjavahetajad. Neid postkaarte seal ikka jagus. Ikka saadetud isand Söödile Saksamaalt. Nüüd küsimus suurele ringile. Kas Tsaaririigi ajal võis Tähtvere tänav olla kasvõi lühikest aega Aleksandri tänav? K.E.Söödi maja asub Tähtvere 5 aga kirjad olid saadetud Aleksandri 5 majja. Majanumbri kokkulangevus on hämmastav.
Hiiumaa laidude kaitsealal aga askeldavad laidude haldajad (haldjad) Rita ja Andres ikka vanas vaimus. Õnnestus meilgi Saarnaki laid läbi joosta, ikka vihmaga võidu. Samal ajal, kui lambaomanikud oma uted üle lugesid ja neile meelde tuletasid, et pidu jätkub veel vaid septembri lõpuni. Siis on kojutulek. Ma oleks kohe tahtnud lammaste pikki nägusid näha. Lõpetusesk soovitus läpakaomanikele: kui teie auto aku ei ole kõige uuem, siis jätke WIFI alal internetti minnes auto tööle! Alati pole käimatõmbajaid varnast võtta.

Kuutrollidel on sarved maas. Nii saab mööda tavatuid radu sõita, et esivanemate kalme ja talukohti otsida ja Kassinurme Linnamäele sattuda. Vähe sellest, lausa tegutsevasse taarausuliste Hiide eksida.
Ma ei mäleta (aga võib olla on see minu viga), et eelmistel aastatel oleksid linnud harrastanud sellist ekstreemsporti nagu "viimasel hetkel autonina eest läbi lipsamine". See on lausa patoloogiline ja valdav! Algul väiksemad linnud aga täna juba ka lausa tuvid. (Öösel nahkhiired muide!) Tekib tunne nagu ka linnud vajaksid oma adrenaliinilaksu või on see julgustükk, millega nad saavad omavahel hoobelda. A la vat täna lendasin niiii lähdalt auto nina eest läbi.
Kuid tahtsin ma kirjutada hoopis Eesti Balladidest. Noh nüüd on seal käidud ja ma pean ütlema, et minu meel küll liikus. Vihjates Mart Johansoni ütlusele, et kui rahva meelt koguaeg lahutada, siis ega see enam liigu ka. Peaaegu 2 tundi olin lummuses ja öösel nägin tagatipuks luupainajat (pole ammu sellist kogenud), mis oli raudselt EB järelkaja. Võimas elamus! Uskumatu, kuidas jaapani koreograafia lisab eesti regilaulule veel pinget ja tekib täiesti uus tase.
Üks nädal puhkust veel ees, näis mida see toob.

12-nes Viljandi Folk

Kui üldse elus, midagi kindlat on, siis on see Viljandi Folk. See on järele proovitud ja garanteerib alati positiivse elamuse. Igatahes Eesti Psühhiaatrite Selts soovitab. See pole võimalik, et sealt pettununa ja kurvana naastakse. Kui elamus ei saabu alati lavalt siis võib see saabuda vabalt kahe lava vahelt. See ongi Folgi fenomen, et Folk on seal õhus ümberringi. Olen küll täiesti nõus Andrei Hvostoviga, kes viimases EE-s avaldas arvamust justkui oleks kohati tundnunud, et hoopis ennustatud tromb olnud Folgi põhiesineja. Õnneks seda ei saabunud, küll aga olid kohal kõik muud esinejad: nunnud taadid Prantsusmaalt oma naljajuttudga, kolm kirglikku viiuldajat Norrast, šoti bänd ja moldova virtuoosid. Ma ei saa midagi teha aga ma olen ikka absoluutselt norra rahvamuusika fänn. Valkyrien Allstars'i esimestest nootidest alates olin nende "ande vang".

Murakas, murakas, murakas hea!

Kas mäletate, millal te viimati autentset murakat suhu pista saite?
Teie mäletate, meil on. Meil oli kokku 10kg murakaid, millest nüüdseks on saanud 6 l murakamoosi, mis teeb poehinnas umbes tuhande krooni jagu. Nihuke varandus!!
See on üks vana hea murakakoht, mis olnud meie perele murakaallikaks juba pikki aastaid. Ma võin selle koha jumala rahuga avaldada, sest sinna pääsemine on kolmveerand kogu vaevast ja nõrgemad langevad teele surres janusse. Ei mitte päris nii, aga paras "Erna retk" on see küll. Metsast välja tulles, pajuvõsast läbi trügides, endast pikemas märjas roostikus sumbates ma tundsin, kuidas muraka kilohind muudkui tõuseb ja tõuseb. Korjamisevaeva aga pole ollagi-ümberringi kolletas. 1 tund ja 3 l piimanõu täis.
Ahjaa! See koht on Laeva raba, kus ikka hunte kõige rohkem liigub.

Täna on nimepäev Maasikal, Vaarikal ja Kirsil. Palju õnne, Sulle, Kirsi Lattu!
Millal siis Muraka nimepäev tuleb?
Kui lapsele võib panna nimeks Kirsi ja Vaarika, miks siis mitte Muraka. Vabalt võib.

Puhkus käes ja ajataju kohe kadunud

Muidu on kõik tore aga ma ei saa ju enam regulaarselt oma lemmikseriaali Meie salajane elu ETV-st vaadata. Puhkuse fenomen minuarust ongi selles, et puudub kindel ööpäevane rütm, puudub rutiin. See teeb kogu olemise kaootilisek ja vahest on tunne, et mitte midagi ei saa tehtud, sest ajalimiiti pole. Mul peab ikka koguaeg programm peal olema vist. Lapsepõlves aga oli hoopis vastupidi. Suvepäevad Tartus vanaema juures olid nii rutiinsed ja igavad. Päeva suursündmuseks oli kl.10.30 kuuldemäng Vikerraadiost ja kaks korda nädalas soovikontsert vist kl.22. Selle kava oli isegi Raadiolehes olemas nii, et ma sain juba ette teada , kas õhtul ikka "Kuldrannakest" ka lastakse või mitte. Nojah, muidugi kl.20 võis vene multifilme telekast tulla, aga suvel muid lastesaateid ei pruukinud üldse olla kui 3 multikat ja kõik. Kogu meelelahutus niisiis kestis napilt 20 minutit päevas. Ma mäletan, et üksvahe oli nii surmigav, et enne magama minekut ma lootsin, et ehk näen unes midagi põnevat. Unenägu oli siis päeva ainust excitement. No olid ikka ajad.
Tegelikult tahtsin ma lühidalt öelda vaid seda, et vaadake ikka seda suurepärast sarja, kus üks tegelane hiljuti ütles geniaalse mõtte: "Miks on inglise keeles ütlemine The world is my oyster.... Auster on vastik hall ollus, kes seda ikka nii hirmsasti ihaldab? Hoopis paremini kõlab The world is my lobster". Jutt jumala õige! Aga selle ütlemisega meenub mulle jälle alati 80-ndate pop- ansambel "Frankie goes to Hollywood", kelle laulus on just need sõnad ja küll ma murdsin omal ajal pead, et mida paganat see absurd tähendab. The world is my oyster! Ega ikka ei ole küll.

Ahtalehine sininokk

Mul on praegu väga kahtlane tunne, et ma leidsin hirmus haruldase taime. Tema nimi on ahtalehine sininokk ehk Sisyrinchium montanum. Nime Sisyrinchium pani talle Carl Linne ja see tähendab kreeka keeles iiriselaadne taim. Ta elutseb kõigi siniste silme all Tallinnas Hiiul, selle maja ees, mille uksest ma iga päev sisse-välja käin. Teda on muidugi raske märgata, sest ta on väike ja vähemalt 4 aastat rohimata" lillepeenar" tema ümber on heaks maskeeringuks. Aga juba eelmine nädal oli mul tunne, et ma pean sinna vaatama. Nagu keegi oleks hõiganud mind. No nagu selles vene multikas, kus okastaim hüüdis "juua, juua!". Siis mulle meenusid Alice'i vestlused lilledega "Peeglitaguses maailmas" ja nende selgitused selle kohta, miks enamus lilli ei suhtle. Aga sellepärast, et nad magavad, on vastus. Magavad, sest peenar (flowerbed) on enamasti liiga pehme. No ega ma ikka kaasasündinud intelligentsist seda poleks teadnud, kes ta on. Lihtsalt mitu aastat on Hiiumaal käies mu kursaõde uhkusega teatanud, et on leidnud harulduse ja nüüd on see annaalides (vt.võhumõõgaliste sugukond) ka kirjas. Eesti Loodusest aga lugesin hoopis, et ta on lausa musta nimekirja kandidaat ja potensiaalselt ohtlik kohalikule floorale. Esialgu vähe muidugi. Kas lüüa nüüd kella ja teatada ZBI-sse või mitte? Alustan vist Hiiumaale helistamisest. Saab siis imet näha. Kuid ta on tõesti nunnu ja ahtalehine sinisilm sobiks talle poole paremini nimeks.
( veel armsaid pilte ; ka hind )
Ahjaa, ma olin just hetk enne lillega kohtumist avastanud, et ma kõnnin mööda Haldja tänavat. Kummaline.

Loomi ikka liigub

Tore on lugeda Postimehest lugu sellest, kuidas me karuga kruiisilaeval möllasime. Tegelikult karu käis selle idee välja. Tuli hommikul minu juurde ja ütles, et täna lähme laeva! Karu on suhteliselt ülbe tüüp, sellepärast näiteks talle ei taheta hästi ka mobiiltelefoni anda. No milleks karule mobiil?
Jah, ma oleks pidanud ikka koju jääma, sest vaat, mis jama sellest tuli. Lõpuks ma mõtlesin, et teen veel ühe pronksist koera pea, no nii nagu Tauno Kangro neid teeb, aga ei tulnud hästi välja. Jätsin selle sinna laeva. Üks inimene oli hommikul leidnud ja arvanud, et tema koera oma aga polnud tühjagi.
Sügisel ma lähen poegadega uuesti laevareisile.

Tänan Puhhi ja Edvinit heade mõtete eest.

Vi(g)hastatud sõjamehed

Kas teate, et on olemas selline ühing nagu "Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing"? Ma küll ei taipa, miks on vaja vigastatud ja vigastamata sõjamehed (kas neid ongi) lahus hoida. Kuid kiiresti öelduna ja raadiost, kostub see täpselt kui Vihastatud Sõjameeste Ühing. Me mõlemad kolleegiga kuulsime ÜHTEMOODI ja jäime hetkeks nõutult otsa vaatama. Siis ma taipasin kuid hilja, sest nalja oli juba nabani. Juba ma kujutasin ette elukutselist sõjameest, kes on käinud nii Bosnias kui Iraagis missioonil, kulutanud oma aega, kuid pole saanud veel ühtegi pauku lasta korralikus sõjategevuses. Kas see võiks ühe sõjamehe täiega vihale ajada? Issand, mis mõtted.

Rabarbrikook

Võtke ometi rabarbrikooki! ;-)
Kirjutan siia nüüd sõna sõnalt, nagu ajakirjas oli:
Kuna kook sisaldab hapukoort ja muna, peaks seda säilitama külmkapis-juhul muidugi, kui seda nii kauaks jätkub. Ja külalised küsivad garanteeritult retsepti (indeed, sellepärast ma kirjutangi).
VAJA LÄHEB:
Põhi: 2 kl jahu, 150 g võid, 2 sl suhkrut, 1/2 tl soola, 1 tl vanillsuhkrut
(mina nii usin ka ikka ei ole. Põhjaks kasutasin poe muretainast ja oli hea küll)

Täidis: 500g rabarbrivarsi, 2 sl jahu, 1/4 tl soola, 3/4 kl suhkrut, 1/4 tl jahvatatud muskaatpähklit, 1-2 muna ( ma panin 2 , sest mune on meil laialt käes), 250 g hapukoort, 1 tl vanillsuhkrut

Kate: 1/3 kl suhkrut, 1/3 kl jahu, 1 tl jahvatatud kaneeli, 2 sl võid.
VALMISTAMINE:
Näpi koogi põhja koostisosad tainaks (juhul kui teed taina ise), suru 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele, aseta külma. Sega kokku jahu, sool, suhkur ja muskaatpähkel ning puista eraldi kausis segatud muna, hapukoor ja vanillsuhkrusegule juurde. Koori rabarber ja haki umbes 1 cm pikkusteks tükkideks, sega täidise hulka. Vala täidis koogipõhjale ning lase 200 kraadises ahjus 15 min. küpseda. Siis vähenda kuumust 175 kraadini ning küpseta veel 30 min. Võta kook ahjust välja, lisa kuumust uuesti 200 kraadini, näpi katteks kokku suhkur, jahu, kaneel ja või ning raputa koogile. Aseta kook veel 10-ks minutiks ahju. Enne söömist lase jahtuda.
AED 5/2003

Igatahes väga hea vaheldus sellele tavalisele rabarbrikoogile.

Juubelil

"Sööge torti kallid kaimud, võtke sülti, tädi Maimu" - umbes nii laulis kunagi G.Graps. Mulle see koht väga meeldis, sest kõik mu lapsepõlve sugulaste sünnipäevad olid ikka seesama "võtke sülti" värk. Siis ma olin kindel, et teistmoodi ei saagi olla. Kogu aeg tuleb mõõdutundetult imestada, et kas tõesti oma tehtud. EI VÕI OLLA!
Nii oligi:
-"aga Taara puiestee nurgapoest saab sama head pasteeti"
-"mitte mingil juhul, ma isegi sinepit ei osta poest. Meil kodus keegi poesülti ei söö. Mu lapsed küsivad alati, kas seapraadi saab kui me tuleme. Nii häid kapsaid ei oska keegi teha. Mädarõigas on loomulikult oma tehtud".
-"Oi ma sooviksin retsepti, ma sooviksin retsepti", miilustab sünnipäevalapse abikaasa läheduses istuv naabritädi. Teine lauaots aga itsitab omale pihku ja tsiteerib tuntud "Meelejahutaja" nalja- Kas tõesti oma villitud kurgisoolvesi! Selle peale võtame! :-)

Selle peale tõuseb emeriitprofessor ja peab kõne sellest, kuidas meie suguvõsa geenid on ikka kõige paremad ( andku naabrid andeks) ja kust on pärit nimi "Rõõmusoks"( legendi mõtles ta ise välja) ja hurjutab sugulasi, et piisavalt kinnisvara Tartu linnas pole suudetud tagasi saada. Olgu öeldud, et emriitprofessorit vaevab aastakümneid krooniline alkoholism.
"Ärge pange tähele", vabandab naine, "ta ajab segast". Peale kolmandat pitsi viina, ei tunne austet emeriitprofessor enam ära oma kõrval istuvat vennatütart, minust rääkimata.
Kõnet peab sünnipäevalaps ise. Kõne ei jõua kuhugi välja. Tseremooniad pole veel sellega lõppenud. Siis tulevad leinaminutid lahkunud vanemate auks.

Järg jõuab aia kiitmiseni.
-"Kas tõesti oma juuritud õunapuud? Selle peale võtame! ", tahaks öelda aga ma ei ütle.
Kas teate kuidas saada Arnold Rüütlilt "parima koduaia preemia"? Tuleb oma isa istutatud õunapuud kõik välja juurida vabandusega, et NEED OLID SEEST MÄDAD ( mis sellest, et kandsid õunu) ja rajada suur muruaed, kuhu ühtlaselt on tipitud väljamaised ilupõõsad. Ja pool elupuuhekki ka välja. Mis sellel teisel poolel siis viga oli?

Kes parasjagu perenaise sööke või klanitud aeda kiita ei märka, sõna ei saa üldse.

Mul on korraga tunne, nagu meie pere oleks aadlisuguvõsa must lammas, kes ei ole osanud seisusekohaselt elada (loe: kinnisvara ning metsa omastada, välismaa sugulastele ühemõtteliselt külje alla ujuda ja nõukaajal riigi tagant varastada).
Kadakasakslus kõige ehedamal kombel. Piinlik on naabrite ees. Teised lauasolijad teavad niigi kes on kes ja mis on mis. Milleks selline komejant? Kogu rahvas oli ju kokku aetud selleks, et muruniiduki rahast tuli puudu ning pole ju mõtet elada klanitud aias ja uhkes majas kui keegi seda ei näe. Mina narr arvasin, et onu tahtis meid tõesti näha.

Taevas on madalal

Kesk-põhja Norras on taevas madalal. Ma mõtlesin tükk aega, millest see tingitud on. Nidarose katedraali lähedusest? Lihtsalt madalatest pilvedest, millest tilkuv seenevihm ei kvalifitseeru kohalike jaoks sademeteks? Võib-olla. Aga ehk lihtsalt sellest, et kuigi Päike käib siin pika tee, ei tõuse ta ometi eriti kõrgele. Päike on taevas madalas, ja ongi taevas madal.

.

Ilma lõi ikka klaariks ja tuju kah. No pärast seda kogust shampust, mis sisse sai joodud ja Kaisa tehtud torti ja Nele lauldud laulu telefonis.
Ma pole kunagi varem saanud sünnipäevaks niipalju sügislilli: levkoid, tsinniad, lilleherned, tageetesed. Nüüd enam aastaegadest ei hoolita. Hollandi kasvuhooned huugavad aastaringselt. Mulle aga meeldiks ikka, et lillede valikust aimuks parasjagu käimasolev kuu. Piibelehed on ikka üle kõige.

Vana hea Kreisiraadio kasette kuulata on ka väga tervendav. Umbes 2-3 korda aastas tuleb mul õudne kihk neid kuulata. Võtsin huupi ja sattus lugu sellest kuidas Svensson istub türmis ja Alev Strömmm naeratab, sest Svensson on pätt ja kaabakas, kes varastas SAAB-i tehase tühjaks. "Rõõmusõnum, rõõmusõnum ja neratus on minu näol. Hambad on mul nüüd ära vahetatud ja korras ja naeratada võin ma nüüd suure suuga. Või nagu ütlevad ruotslased- HUNDI SUUR AVAL NAER ON ILUSAM KUI JÄNESE HIRNUMINE."

Tõepoolest - hambad on mul ära vahetatud.

Lastekaitsepäev

Õues 8 Cº ja lausvihm, mis algas eile.
Palju õnne sünnipäevaks!
Ärge kunagi võtke puhkust 1.juuni kanti, üheksal juhul kümnest sajab vihma. Mina juba tean seda.
Järsku haaras mind suur kurbus nagu igal 1.juuni hommikul, kui ma pean tööle toiduabi vedama. Seljakott jookidega selga, kilekott söökidega näppu ja kuhu see vihmavari panna?
Ahh, mis vihmavari? Tuul ju kõva. Igatahes voolas bussipeatusse jõudes minu pähemaalitud nägupidi alla vihmavesi ja nutt oli kurgus. Ega keegi nagunii vahet aru ei saanud, on see vihm või pisarad. Mul hakkas endast ikka nii hale. Kas tõesti pole mul Tallinnas autoga sõpra, keda saaks süümepiinadeta paluda ennast sünnipäeval tööle sõidutada? No ei ole. Kel pole autot, kes on kaugel, kel omad mured, omad kohustused ja vahemaad suured, mida Tartlased ettegi ei kujuta. Aga üks sõber siiski meenus, kuid hilja juba. Ja mul hakkas veel haledam, et ma nii hilja sellele mõttele tulin ja enda eest ikka üldse hoolitseda ei oska. Nüüüüüüüh! Lahistasin terve tee tööle minnes. Viimane kord, kui ma ennast sünnipäeval töökaaslastele süüa/juua vedades katkestan. Kellel siin pidupäev on, ah? Neil või mul? Ei mingit tunnet. Võtan hoopis vaba päeva.

Jaburaimate telefonikõne edetabelit juhib...

.....endiselt ühe oma tervise suhtes haiglast huvi ülesnäitava inimese kõne -
" Tere, kas see on meditsiinilabor?"
sekretär:"Jah"
"Millal hakkab näitama?"
"...."
"Ma mõtlen seda, et millal hakkab näitama?"
"Mis hakkab näitama?"
"Analüüs, ma mõtlen"
"Mida see analüüs peab näitama? Mis analüüs?"
"Noh rasedust või suguhaigusi"

See on meie argipäev.

Genep?

Täna köitsid minu pilku toidupoes uued piimatooted - sari Itaalia jogurtitarretisi Panna Cotta. No mina vähemalt pole varem näinud. Valida oli järgmiste maitsete vahel: munalikööri, õuna-leedripuu, valge shokolaadi-raudrohu, kibuvitsa-genepi. Kolm korda võite arvata, kas ma lugesin kibuvitsa-kanepi? Muidugi lugesin. Vat ühe kanepi jogurtitarretise võtaks küll. Kuidas võiks aga maitsta raudrohi koos valge sokolaadiga? Igatahes ma ladusin kõik korvi ja hakkan nüüd kodus tunnustama Eesti maitset. Kas keegi teab, mis või kes on GENEP? Mul on pool tarretist söödud juba. Oeh, ma tunnen, kuidas Genep hakkab mõjuma.

Võõras linnas

Polaarkaru kirjutas võõras linnas kõndimisest. Üks asi on see, kui kõndida tõesti võõras linnas, võibolla kujutada ette, kuidas oleks see iga päev, kuidas oleks siin elada. Aga kui kallis kodulinn ilmutab ennast sellisena, nagu ta oli vanasti? Ei, ma ei mõtle siin kümme ega kakskümmend aastat tagasi, vaid viiskümmend, sada aastat tagasi? Millisena ta paistis tookord elanikele, külalistele, millistena lootsid nemad linna tulevikus näha? Novot, ilmutas täna, aga see ilmutus on sõnulseletamatu ja blogi ei jõua.

Kodumasinad

Kodumasinad, müstilised ja salapärased. Igaühel on oma kiiks.
Täna sain lõpuks esimest korda pesumasina käima ilma laste abita.
Kõik on palju lihtsam kui alguses tundub. Pole vaja seletada midagi sellest, et uks tuleb ikka korralikult kinni panna ja kui muidu ei jää, siis rusikaga lüüa. Keegi oleks ju võinud kohe öelda, et NUPP TULEB VÄLJA TÕMMATA. Jah, kas pesumasin on nagu videomakk, mille programmeerimine pidi ainult naistele jõukohane olema?

Uskomatotta

Mutta totta.
Uongi olemas inimene Eestimaal, kelle nimi on Üle, Liia!
Siiamaani pidasin seda heaks naljaks. Kui nüüd järele mõelda, siis täitsa kurb lugu ikkagi. Sündinud aastal 1947! Ma kujutan ette, et aeg oli raske - sõda just lõppenud ja pereisa/pereema mõtles kindlasti õudusega, kuidas järjekordset suud toita ja tüdruk mehele saada. Huvitav, mitmes laps ta siis oma peres ikkagi oli? Kas nimi on pandud tõesti meeleheitest või on tegemist erilise huumorimeelega? Kes küll tahaks olla terve elu üleliigne?
Appi, ma ma loodan, et ta mu blogi ei loe!

Mutimetroo

Elas kord mutt, kellel oli metroo minu õue peal....... Kas mitte mutid polegi metroode maaletoojad? Minu maale toojad! Eks inimene on ennegi loomade ja looduse pealt ehistusnippe üle võtnud ja neid omal moel täiendanud (termiitide pesad ja pilvelõhkujad näiteks). Jah aga paluks mitte minu maale ikkagi. Mul on siiski mutist erinev ettekujutus maastikuarhitektuurist ja ma maksan maamaksu!!! Mutilõksud on proovitud. Kasutu kraam. Mutitorud on umbes pooleteise vaksa pikkused jäigad torud, kuhu mutt kinni peaks jääma. See, kes tegi sellise mutipüüdmise vahendi, pole näinud mutikäike. Seal EI OLE 20cm pikkust sirget lõiku.

Kõik arutud loomaarmastajad nagu mu töökaaslane näiteks, palun ärge hakake mulle rääkima sellest, et mutt on armas karvane loomake ega tee kellelegi paha. Teeb küll! Ta sööb vihmausse ja mitte vähe. Vaid päris, päris, päris palju.
Järgmisena lähevad käiku (mitte mutikäiku) mutivibraatorid - sellised tuuleveskid ja kui see ei aita siis tossupadrunid! Vohh! Edasi Kentuki poisid, valu Sametnahkadele!

Euroviisud

Kui Polaarkaru ( ma ei oska ju linkida :-( ) arvab, et ainus ere elamus oli rokkbande Norrast, siis minu arust tuli nägi ja tabas kohe liini Moldaavia etno-rock ansambel. See trummiga vanaema laval lisas veel erilise rosina kompotile. Meie Kaisaga igatahes väänlesime naeru käes. Ei, see oli tõesti hea. Päriselt ka. Üldse mulle tundub, et Eurovisioonil on kahte tüüpi esinejaid: ühed , kes järgivad rangelt ortodokseid eurovisioonikombeid. Selleks on siis kas üksik naine või üksik mees halamas laval pikka kuid see eest kurba laulu. Teised on pullivennad, kes püüavad üksteist veidrusega üle trumbata. Vanasti oli Saksamaa see, kes järjekindlalt kloune lavale saatis. Ajad on muutunud. No ja õige kah. Ega see songcontest ei saa siis ajale jalgu jääda. Muidu ma ei vaataks ka enam. Ikka selleks, et nalja saaks.

Olgu mis on, aga oma endist naabriplikat ja Kaisa mängukaaslast Laurat Eurovisiooni lavalt vaadata- see on tõesti midagi! See on tõesti väga JAAAAA, nagu ütles üks sakslane kunagi. Tubli Laura!!

"Wolves die alone"

WHY???
Mida hundid jälle halba on teinud, tahaksin ma küsida härra Boris Novkovicilt Horvaatia lauljalt Eurovisioonil. Hm, aga ma vist tean, milles on point. Lääne-Euroopas on tõesti vähe hunte järgi. Kui Eestis on neid erinevatel andmetel 75 - 125 , siis ma ei imesta, kui seal Horvaatias tuleb 100 ruudu kilomeetri kohta 1 hunt. Muidugi siis nad peavad vaesekesed üksi surema. Ja kas leiavadki kogu oma elu jooksul kaaslast? Nii nad välja surevad :-( Nüüh. Ega muud kui Siberisse minek. Et noh, kui ei taha üksi surra, ma mõtlen.

Kuhu kaob liiv?

"Põhilise aja veedan Pattayas. Mina armastan olla mere ääres, " kinnitab Liiv ja ütleb, et ta niipea Eestisse naasta ei kavatse. (SL Õhtuleht)
Kuidas siis nii? Mis saab Pärnu ja Haapsalu linnaeelarvest kui Eestis suvitajad seda praegu loevad?

Selle rahva keel ka

Ma oskan nüüd ütelda Shoti aksendiga järgmisi sõnaühendeid:
William Wallace - [seda meest võib alati mainida]
Royal Residence - ["r" tähte tuleb põristada erilise andumusega]
Disgusting - [hääldub: desgosting]
Enamasti peab kaks korda üle küsima, et jutust aru saada. Miks nad ei oleks võinud oma gaelicu juurde jääda ja jätku siis inglise keel rahule. Hääldaks ikka nii nagu kokku lepitud sai, onju.

Royal Scotland

Edaspidi ütlen Shotimaa ja mõtlen tõmbetuul. Mitte selline nagu Tallinnas majade vahel, vaid ikka kordi kõvem ja iga päev ja igal pool. Mitte ainult õues. Ikka ruumides sees ka :-). Korralikult! Nii, et saaksid nohu ja kõrvapõletiku kah.
Me siin vist ikka ei ole Põhjamaa lapsed, sest + 13 kraadiga ma omale rannaplätusid jalga panna ja traksidega top'i selga panna ei suudaks. Kuid shotlased suudavad. Olgu või jalad sinised aga vist hirmus selle ees, et võib olla ei lähegi enam soojemaks. Õnneks ei sadanud vihma. BBC ilmaneiu kilkas igal hommikul: and today we have biuuuutiful weather!

See siin on ikka üks väga hüljatud blog-spot-komm

Eesti pangad

Võta üks ja viska teist, ausõna. Üks läheb ära rootslaste kätte - nad vaesekesed loodavad, et kui nad eduka panga ära ostavad ja oma mehed pukki panevad, et siis edu jätkub - ja teine läheb kätte roheliseks.

Ega siis rohelisel iseenesest ju midagi viga pole, peale selle, et ta on vast kümme korda igavam kui kuldne hobuseraud, aga igavus ei pidada pangale kahju tegema. Peale selle, et ta vähem märgatavaks muutub. Ja mida muud ta saabki taotleda sellega, kui ta hästi kõvasti 150 aastase vanaema sülle ronib. Vanaemal võib ju elukogemust kuhjaga olla, aga ikka tekib tunne, et tema paremad päevad on möödas. Ja uut informatsiooni ammutab ta mälestustest, aga mitte tänasest päevast. Kusagil mujal võib ju 150 aastane kogemus omaette väärtus olla, aga meil siin... mis aasta see oligi, millal pärisorjus kaotati? Ja mitu korda on selle aja jooksul kogutud raha lepalehtedeks muutunud?

Ja üleüldse - kellele seda imetillukest eesti pangandusturgu üldse vaja on?

Nägin täna öösel unes, et.....

...Draamateatri näitleja Harriet Toompere õmbles mulle taftist maani seeliku ja pluusi. Pluus sai lai ja lohmakas. Seelik peaaegu paras, peale sissevõtuvoltide lahtiharutamist. Harriet oli närvis ja mina pahane. Küsis 200 krooni. Maksin ka, kuigi pluusi jätsin talle:-) Kas see on märk, et ma peaksin minema Tallinna Draamateatrisse vaatama tükki nimega "Õmblejannad" või on see Kaisa lõpukleidipaanika?

See ei ole Aprillinali

Tallinna Ajalooinstituut vajab luukoguhoidjat!!
Ajalooinstituudi luukogude kapid on luukeresid pungil täis ja ebasobivatel hetketel tekitavad isepäised luukered instituudi töötajatele piinlikke olukordi.
Uuelt töötajalt eeldatakse korraarmastust ja pingetaluvust. Omalt poolt pakutakse ajast ja arust töökeskkonda ning vaevatud nägudega töökaaslasi.