2006-12-28

Traditsioonid mulle meeldivad

Miks mulle meeldivad traditsioonid? Ma arvan, et traditsioon annab mingi turvatunde, mida mulle vaja on. Traditsioonidest kinnipidamine eeldab vist ka konservatiivsust, eksole, mida kaksikutel üldse olla ei tohiks ( üldsielt), kuid mul on seda tubli annus. Turvatunde saavutamiseks olen valmis kõike tegema. See on minuarust üks kohutavalt oluline tunne. Üks traditsioon, mis kestab juba 20 aastat (jummel kas tõesti 20 aastat). Jah, tõesti alates 1986 aastast olen oma kolme kursaõega igal aastal jõulude ajal koos käinud ja kingitusi vahetanud. Tegelikult on küll nii, et viimased 10 aastat on mere taha elama läinud ja suure perega kursaõde küll natuke liikumisraskustes, aga ma arvan, et mõttes oleme ikkagi koos. Meie kolm siin Tallinnas hoiame kõrgel traditsioonilippu. Ülikoolis olime omal kursusel kuldne nelik ehk lahutamatu nelik. Mõtlesime välja igasugu üritusi ja viisime ellu ka muidugi. Ühesõnaga hoidsime sõrme elupulsil ( igale poole, kuhu ulatus meie tiivaripsutus, seal oli elu). Sai koerusi ka tehtud ja pärast nende eest kättemaksu all koos kannatatud, aga muidu poleksi ju midagi meenutada. Nüüd piisab võtmesõnast "Aakre" ja me hakkame koos naerma. Tol kättemaksu päeval aga lahkusime zooloogia praksist täis püha viha ja pisarsilmis tõotades, et kõik meie kursuse mehed on sead ja kaabakad ja reeturid ning kas nendega üldse tasub edasi suhelda, kes nalja ei mõista. Meie arust oli hullult naljakas öösel meeste akna taga vaiguviiulit mängida. Või kuidas seda nimetatagi. Ega ma pole seda hiljem enam proovinud aga tehnika oli selline, et päeval tuleb hiilida meeste tuppa, panna nende aknaklaasi ja -liistu vahele õmblusnõel, koos megapika niidiga. Öösel tuleb akna alt õuest see niidiots üles otsida ja vedada niit pingule. Parem on pugeda kuhugi põõsa taha ja siis märja riide või mingi vatiga hakata niiti hõõruma, kuni see hakkab krudisema ja pinisema. Aknaklaas aga võimnedab seda heli mitemeid kordi ja terve tuba saab vingumist täis. Alguses pole aru ka saada, kust see kime hääl tuleb. Aga sellest ma ei räägi, mis nad meile vastu tegid, tõprad.
Nüüd on see ilus mälestus.

2006-12-26

"Mõista, mõista, mis see on: majatäis seemneid ja karbitäis kurke?
Ei! Majatäis kurke, uksi ega aknaid pole ees?"

Tipp Veidemanni ja Täpp Lepsi klassikaline mõistatus lastele, kes neid vaatasid.
Kui autoga pikka maad sõita, siis Kreisiraadio kasett aitab alati teie sihtkohta lähemale tuua.

Kaks Eestit

KÕIK räägivad lumeta Jõuludest ja rohelistest Jõuludest. Mis jutt see on? Meie olime Tamsalus ja seal olid väga valged ja libedad Jõulud igatahes. Tänavatel liikumiseks oleks olnud parim vahend soomekelk. Kust see lume leviala piir täpselt läks, ei oskagi öelda. Pimedas me saabusime ja pimedas me lahkusime. Võta sa kinni! Kuid SEE Jõul lõhestas Eestimaa täielikult kaheks. Ühed said valged ja teised said mingit teist värvi Jõulud. Ainult ma ei tea, mille alusel toimus lumejaotus.

2006-12-19

Seekord on mu hala kuulda võetud. Ei läind poolt päevagi, kui lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Keegi on siinsetest blogipidajatest Sigatüüka võlurikoolis käinud ja mina see ei ole.
Hommikul oli paanika-jaanika, sest kingadega lume peal käia ei saa. Kus on saapad?
Mul on ettepanek Jõulud kohe ära pidada. Hiljemalt homme õhtul, sest tunne tuli peale praegu ja lund ei jätku kauaks.
väikesed mehed
loobivad palju prahti
heledaid helbeid

2006-12-18

Kui keegi näeb Külma Lainet, siis palun tervitage minu poolt ja küsige, millal ta siiakanti peaks tulema. Kunagi lubati, et 17ndal ja siis, et 21sel detsembril. Viimati, kui ilma leheküljele vaatasin, lubati reedeks +8. No ma tõesti ei tea, mida arvata. Äkki Naabri Valve teab.

2006-12-17

Sel aastal tulevad Jõulud teisiti

Küsimus: kas sel aastal on üldse võimalik jõulutunnet saada? Noh kui väikseid lapsi pole, kes meeled ärevil hoiaks ja päkapikutaks kogu aeg. Tavaliselt on küll nii, et kui enne ei tule, siis peale jõulukontserti kuskil maakirikus on tunne sees. Eriti veel, kui kirikuõpetaja kutsub pärast väikesele kohvile ja vat siis peale külma kirikut soojas pastoraadimajas koos kohvi ja piparkooki süües ta tuleb. Aga no mis sel aastal toimub? Kui keegi nägi täna hommikul üle hulga aja lombil jääkirmet või kahutanud muru, siis kas sellest peaks jõulutundeks aitama? No ei. Ei aidanud ka maakirik Harju-Madisel, sest kiriku aknast siras sisse sihuke märtsipäike, pane või prillid ette. Kiriku ümber rohetas muru ja porises pori. Muidu nagu kõik kohustuslikud elemdid olid: kuusk oli, orel mängis, laulud olid ka ja tänulikud kuulajad aga no ei tulnud. Järeldus- lumi on ikka väga oluline element jõulutunde saamiseks. Ei ole lund, ei ole jõule! Või nagu ütles Baskin oma Kunstisaali sketsis, poleks poolikut olnud, poleks mitte mingit rõõmu olnud! Kas see oli nüüd kohane võrdlus?

2006-12-12

Viimasest Glamour'ist lugesin sellise tarkuse, et kui teie palgatõusuunistus on kuskil 30% piires, siis te tõenäoliselt töötate õigel tööhohal. Kuid kui unistate 50% palgatõusust või kahekordsest palgast ... then you're overcompensating for being in the wrong job and it's time to leave. (says professional develepment consultatnt)
Kui nüüd aus olla siis, ega ma pole küll kahekordsest palgast unistanud, milleks ennast närvi ajada. Nüüd on selge siis, et ühe küsimusega, kas ma olen õiges kohas, pole mõtet oma pead edaspidi vaevata. Tegelikult on selles mõttes siiski tarkuseiva sees.

2006-12-08

Esimest korda elus tunnen, et juhe jookseb kokku, et mul on stress ja, et ma tõsiselt enam ei jaksa ja ei taha niimoodi mitmel rindel onada, et ma olen koguaeg väsinud. Ega muidugist iga aasta ka sellist aasta lõppu ole, kus vahetub töökoht, ülemus, sisekord, nõudmised sinu suhtes tööl kasvavad (koolitused) ja samal ajal valmistud kooriga juubelikontsertideks ning annad välja CD plaadi. Kodused tahavad ka täheleapnu ja kuhu jäävad sõbrad. Kuhu jääb tervis, ma küsin? Tervis on tuksis varsti. Täna tundsin, et maa juba kõigub. Täna tegin kindla otsuse. Ühest asjast tuleb loobuda ja magama tuleb hakata varem minema.

2006-11-29

Teaduse ja tehnika uitmõtted

Hiljuti kolades internetis sattusin ootamatult sellisesse poodi, kust saab osta iPod-i (ehheee). Nojah tehnika areneb ja mis seal ikka. Pühapäeval elektoonikapoes tuli see iPod mulle järsku meelde ja mul tekkis geniaalne idee. Võib olla on see idee juba teostatud ja mulle lihtsalt ei ole teatatud , aga ilmselt on see ka Bondi filmi järelmõju, miks see mulle üldse pähe kargas. Tähendab, kui on olemas geopositsioneeringuga mobiiltelefonid, siis miks ei võiks olla G-punkti positsioneeringuga iPodid? Vat sellised, nagu seal internetipoes, aga koos korraliku positsioneerimisega. See ei saa olla raske ülesanne. Siis lõpeb see lõputu jahumine sel teemal , et kus see G punkt ikka asub ja kas teda üldse igal naisel on jne jne. Muidugi kui on olemas E ja F ja muud punktid, siis tühja sellest G punktist. Liiga tähtsaks on see punkt tehtud. Muud midagi ma ei tahtnud öelda. Või kui siis ainult seda, et ma kujutan ette, kuidas J.Bond seda edukalt järgmises filmis bonditüdruku peal kasutada saaks. See peaks olema tühitähi enda südame defibrillatsiooni kõrval.

2006-11-23

Kui Triibiku arvates on olemas blogipidamatus või blogorröa, siis mul on praegu ilmselt blogipeetus. Uudiseid lugeda ei jõua või ei viitsi lihtsalt. Laps on mul mitu korda mõistlikum ja täiskasvanulikum kui ema. Kaevtaa pole midagi.
Kurta ka nagu midagi pole. Või kui siis selle üle, et miks selline müstilise häälega laulja nagu Alyth Mc Cormack, kes laulab gaeli keeles, annab kontserdi kesknädala õhtul kl.22 Viru Keskuses. Miks nii? Praegu jäid korraldajad ilma kahe fänni piletirahast.
Kuulsin teda esimest korda kuskil 5 aastat tagasi TÜ aulas ja sattusin suurde vaimustusse. Tuulasin internetis ja kuulasin sinna riputatud saundträkke. Tänaseks olen suutnud muretseda ( nagu eesltastele kohane) kaks plaati. Ühe sai Kiisik Londoni suurimast plaadipoest ja teise.... sellega sai nalja. Sattusin 1,5 aastat tagasi Glasgow linna ja mõtlesin, et no kui ma ei saa seda Sotimaalt, et kust siis üldse, aga võta näpust. Esimeses plaadipoes teda isegi ei tuntud. Tähendab mina pidin tutvustama neile. Teises näkkas viimase plaadiga letil. Igatahes ma väga soovitan folkmuusika gurmaanidele. See pole ehe folk, vaid erinevate stiilide maitsekas kombineerimine, aga kõik käib gaeli keeles, mis on eriti võluv. Mul on nõrkus igasuguste kelti keelte vastu lihtsalt.

2006-11-09

Niisiis...leidsin paranka blogist selle



You Are a Pundit Blogger!



Your blog is smart, insightful, and always a quality read.

Truly appreciated by many, surpassed by only a few



Mõtlesin ka ennast kui blogijat identifitseerida ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis tegelikult ma olen hoopis mees. Täpsemalt mingi bandiit-blogija!? Mida paganat see Pundit muud peaks tähendama? Natuke otsimist ja olge lahked - (India) õpetlane, brahmaan, arvamusavaldaja. No ma tänan, see on nüüd küll natukene liiga suur vastutus. Aga see soovärk ei olegi nii vale tegelikult. Teine-poolblogija on ju mees.

2006-11-08

Hunt l(L)aevas, laev põhjas

Kas ma võiksin nimetada ennast ettekuulutajaks?
Palun väga, loomad on laevas jälle pahandust teinud. Millest meil alles hiljuti juttu oli ja ma ütlesin, et ma tulen sügisel tagasi. Ja tulingi!! Ainult, et nüüd läks õige märuliks.
Kuid ilma naljata! Vaadakem kahe loo pealkirju:
"Karu ja hunt ülbitsesid Laevas" 16.06.2005 Postimees ja
"Rootsi ametiühing: laeval mürgeldasid Pant, Hunt ja Mehtonen" 08.11.2006 Postimees
Hämmastav sarnasus.
PS! Kas keegi teab, mis loom see mehtonen on?

2006-11-04

Viimane, mida proovida

"Soovite ehk kokakoolat, härra Elderly?"
"Tänan, ei, ma olen elus juba kõike proovinud. Isegi kokakoolat."

2006-11-01

Täna sain Inglismaalt tellitud erialase ajakirja ja ümbrikul oli minu nimeks kirjutatud Ms Kaidi Hunter. See on tõesti seni parim.
Must hunt! What did I say?
Huvitav oleks teada, kuidas teie nimesid on väänatud?

2006-10-31

Kas teist keegi aru sai,
kuhu Ruhnu karu sai?


Mina ei saa enam midagi aru. Minuarust käis kevadel jutt, et see on Läti karu, kes ujus Eestisse aga nüüd selgub, et vist hoopis Eesti karu, kes ujus Lätti. Olgu kuidas on, peaasi, et ta pole Vene karu ja see on üsna selge. Vene karukogukonnal on geneetilised erinevused, lohutab Postimees.
Üks on kindel, et Eestis on 600 karu ja Lätis 8 (luuserid). Huvitav kuidas seda piiri suudetakse hoida, et kas see on meie piirivalve hea töö tulemus. Piir peab hästi.

Sõprus oktoobris

see on meeletu
müümise kunst ja veelkord
kaks kolme vastu

2006-10-24

Tänu Triibikule sain lõpuks vastuse küsimusele: miks ma ei suuda lugeda üle ühe raamatu aastas. SEST, ma koristan liiga palju. Mul on valida kahe aia, kahe korteri ja ühe maja vahel. Muidugi on teoreetiline variant koristada veel ühes majas. Okei, okei ma ei ole nendes korterites ja majades ju päris üksi. Teised ikka koristavad ka, aga ma tunnen endal selles koristusaktsioonis päris suurt osa ja vastutust. Tegelikult on nii, et kui tuba on korras siis tekib harmoonia ja rahutunne, isegi turvatunne. Igatahes meeletu rahulolu ja selline zen-olek. Aga kui korrast ära, siis ma ei saakski mitte millelegi keskenduda. Sihuke rahutu olemine on. Ei oskagi seletada. Kuskil kuklas vasardavad kõik tegemata kodutööd ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

2006-10-23

Nüüd ma tean, mis mul aiast veel puudu on. Küll ma olen seal käinud ringi ja mõelnud, et midagi nagu oleks veel vaja. Vot sellist multifunktsionaalset pesakasti oleks vaja. Ja seda ja ja seda. Ma tahaks kohe näha, kas varesed jätavad meie õunad puu otsas rahule või mitte. No see minibaar linnupuuris on muidugi TASE! Kõnnid aias rehaga ringi, väike lonks viina aga milleks need martsipanmunad, ma ei saa aru. Kas nad peavad lindu lolliks vä? Ja need loomad! See annab Kreisraadiole silmad ette küll. Nagu Ants Kantoss, kes tok-tok-tok topiseid teeb. Aga kui nüüd arutleda, siis minibaari kasutus langeb ikka väga ebasobivale ajale- kuskil oktoobrist aprillini ainult. See pole just kõige mõnusam aeg Eesti kliimas. Niiet 399 krooni jääb alles.
Kas Saksamaal tõesti on selliste aiakaunistuste järgi nõudmine, mind hakkas kohe huvitama.

2006-10-15

nädala mõtted

Head mõtted, need tulevad Rain Simmulilt:
Esimene: "Ma kardan, et inimene ei muutu ajakirjandust lugedes õnnelikumaks. Lehelugemine võtab aja mingi lihtsa ja loomuliku arvelt".
Täpselt! Just minu mõte. Sellepärast ma ei loe lehti enam ammu muul ajal kui ajal, mis nagunii raisatud näiteks rongi- või bussisõidule ehk siis kohvijoomisele. Sest üliharva loen ma sealt midgagi tõepoolest endale vajalikku.
Teine: "Kui on võimalik kellelegi eneseusk tagasi anda, siis püüdke seda teha." Siin pole midagi lisada.

2006-10-10

Saateviga

Kas teil on olemas oma nö. kultusetendus - teatrietendus, mille tekst on suurest vaatamisest pähe kulunud? Jajah, paljud ütlevad siinkohal kindlasti "Armastus kolme apelsini vastu", aga minul on selleks etenduseks "Saateviga". Vähe sellest! Argielus see tekst lausa segab mind ja aeg ajalt ma kipun rääkima "saatevea keeles". See kõik algas juba kui ma olin 13 aastane. Sellest ajast saati on meil kodus käibel killud a la 'kala on üllatus' või, et 'kas inimene tõesti ei tunne, kui ta istub telelehe otsas' või, et 'kuidas võivad koid ühe smokingi ära süüa' või, et 'riietuda tuleb alati vastavalt aastaajale'. Mul on lapsepõlvest sõbranna, kellega me võidu Saatevea repliike "tulistasime" ja pidime naeru kätte surema. Siiamaani kohtudes küsime, et 'kas sa kala kõrvale kartulisalatit tegid' ja 'kas see on jõe või järve karpkala'. Kuid ega mul peale oma pere ja tema kellegi muuga seda nalja visata pole. Vahest ma lähen kodus sujuvalt Saatevea tekstile üle ja saan aru Kuutrolli juhmist näost, et midagi läks vist jälle nihu. Noh nüüd on ta selle etenduse ära näinud, sest Ugala võttis selle tüki oma mängukavva. Eks ma ikka kartsin pettuda, kuid pelgasin hullemat. Ei olnud viga. Näiteks Vanda osatäitja Triinu Meriste ja Saci osatäitja Maria Soomets olid isegi omaaegsetest Paluverist ja Hellenurmest paremad. Ka kunagine Ivo Eensalu oma mõmmihabemega ei sobinud kuidagi 18 või 19 aastast mängima. Justnimelt 18 võ 19, sest etenduse ajal me ei saagi teada, kui vanaks ta sai.

Uhh tegelikult ma olin terve esimese vaatuse lausa pinges, umbes nagu lapsevanem, kelle lapsele on antud lasteaia jõluetenduses peaosa. Kas on ikka tekst peas ja kas nali tuleb ikka välja. Nojaaah. Ega ikka ei tulnud küll. Alguses olin kohe pahane, sest osa teksti oli välja jäetud, kuid see polnud peamine. Hoopis halvem on see, et komöödia lavastamine ei ole käkitegu. Puudusid vajalikud pausid, et nali mõjuda jõuaks, et inimene aru saaks, mis nüüd öeldi. Kohe sõitis teine tegelane talle oma repliigiga sisse. Nagu kiire oleks kuhugi. Ruttu, ruttu lõpu poole. Ma pidin mitu asja pärast Kuutrollile üle seletama, et ta aru saaks, kus see naerukoht siis oli. Tähendab, et selles etenduses ei olnudki, aga tegelikult pidi olema. Niiviisi. Samas ma ju ei tea, kumb koosseis (1979 aasta või 2006 aasta) originaalitruum oli. Igatahes teises vaatuses ma rahunesin ja suutsin juba asja nautida ja naerda ka. See, kel tükiga nii isiklikku seost pole, võib julgelt vaadata. Olgu öeldud veel, et kõige nõrgem osatäitmine oli Leila Sääliku pereema ja Ott Aardam pingutas härra Kristost mängides üle, muud hullu polnudki. Vat lavastajakätt oli vähe tunda. Matvere on tore laulja, saatejuht ja näitleja, aga lavastajaks siiski õpitakse, mitte ei hakata.

Et mis siis on selle tüki võlu? Aga vat see, et tegevus toimub 1969 aasta Ungaris, kuid sellest pole üldse aru saada. Samahästi võiks olla see 1979 aasta Eesti või 2006 aasta Eesti. Teema on igihaljas.

Isegi "madin Palestiinas" on alles. Hirrrrmus madin.

2006-09-28

Lokaal

Kas teie teate mis on lokaal?

See on substitutsiooniklass, mille liikmed osutavad kohta, kus tegevus toimub või tegevusest osavõtjad paiknevad. Selle klassi puhul on relevantne just staatiline kohaosutamine. Tuleb silmas pidada, et lokaali liikmed on vabad laiendid, kuid teatud verbide juures obligatoorsed seotud laiendid.
H. Rätsep. Eesti keele lihtlausete tüübid, Tallinn, "Valgus", 1978. Lk. 52

Väga hea raamat, ausalt. Keeletehnoloogidele kohe kindlasti.

2006-09-17

Seeneraport vol.2

Seenelkäimine on Murphy seadustega igati kooskõlas.
Esimene seadus:tarvitseb sul vaid valmistuda suuremaks seenesaagiks ja sa lahkud metsast peaaegu tühjadega kätega, kui sa ei korja ära lambatatikuid, mida sa tavaliselt ei teeks.
Teine seadus: Peata auto suvalises metsavahes kinni ja mine metsa noata, korvita ning hästi väikese ajalimiidiga ning sa ei jõua seeni kokku korjata. Viska või riided seljast ja seo käiseidpidi kokku.
Meie rekord seenelkäik - 25 min ja kuhjaga pannitäis seeni. Ma võin selle koha nime ka öelda. Tindimurru!

2006-09-14

Seeneraport

Kiltsi (Tamsalu taga) metsas SEENI EI OLE. Ärge rääkige mingist seene uputusest! Kahe peale kokku saime mõned liimikud ja lehmatatikad, millest sai valmistada väga võika välimusega sousti. Raamatus on ka öeldud, et liimikud tõmbavad praadides mustaks ja muide värvivad ka kõik teised seened sama värvi. Väga ebaapetiitse välimusega löga sai aga maitses, nagu oleks söönud seeni. Kusjuures metsaomanik lausa õhust haistis seenelisi ja oli kohe platsis ja tsekkas korvid üle. Minuarust ta rõõmustas pigem selle üle, et me midagi polnud leidnud, kui selle üle, et me tema metsa oleme tulnud külastama. Igatahes ta kinnitas, et see pole mingi seenemets ja kindlad riisikakohad on tänavu täitsa tühjad. Tegelikult ma olen sealt saanud tohutult kuuseriisikaid ja võiseeni. Ärgu arvaku, et ma eilane olen. Minul igatahes tõmbas see metsaskäik veidike seeneõhinat tagasi. Teist korda ei tahaks tühjalt lonkida ja põdrakärbseid peast nokkida. Midagi võiks purki ka saada. Mõne põdra või seene.
Üldsegi on aeg kaasajastada rahvalaule.
Meie näiteks laulame Kuutrolliga aeg-ajalt:
"Kui mina hakkan alla võtma alleaa-alleaa,
siis jääb küla vaatama alleaa-alleaa..."
või siis,
"Igav on infota elada
hale olla ajaveebita ..."

2006-09-13

Täna laulame

Täna laulame Karulaane jenkat. Aga selliste sõnadega, et "Trummilööjaks Ilves, nägu tähtsalt pilves, Rüütli paika seab". Ilves presidendiks? Ilves presidendiks! Muidugi, Aapo Ilves, kes siis veel!

Ilves presidendiks!

2006-09-07

Ma olen täiesti nõutu. Tahaks kohutavalt minna seenele. Postimehe andmetel pidi Lõuna-Eesti metsades olema metsikult seeni. Mina olen Põhja -Eestis ja lõunaosariikide seenekohti ei tea. Praegu turgatas pähe, et kohutavalt puudus on interaktiivsest seenekaardist internetis. Meil on ju suurepärane ilm.ee lehekülg, kus suvel on rannainfo kaart ja veetemperatuurid Eesti supelrandades ning talvel on lumekaart, milles lumepaksus kirjas. Praegu on seeneaeg, kullakesed! Miks ei võiks olla seeneinfo kaart? Kas näiteks Tamsalu läheduses üldse tasub metsa minna aga Peipsi pool? Või peab otsima seeni ainult Tartust lõuna poolt? Sellel kaardil võiks olla kirjas ka, mis seeni on leitud. Ega eestlane eriti palju seenesorte ei tunne, erinevalt venelasest, niiet väga kirjuks see kaart minna ei saa. Lihtalt tahaks teada, kus üldse on. Mul on mure, et ma ei tea kuhu Eesti otsa oma seenekporviga põrutan, kui vabad päevad tulevad. Mulle jubedalt meeldib seenil käia. Lihtsalt rahustav tegevus ja kuidas ma muidu järgmise aasta sünnipäevaks saaksin kitsemampli quiche'i teha?

Kas seente otsimiseks võiks abiks olla sademetekaart? Mmh, ah!

2006-09-06

Hüpe minevikku


Ma käisin Narva-Jõesuus. Mitte ainult! Ma lausa elasin kaks päeva ja ööd Narva-Jõesuus puhkekodus "Karjakajakas". Ehtne venevärk. Vot ma ei leiagi ühte sellist head omadussõna, millega kirjeldada praegust Narva-Jõesuud. Võib-olla sürrealistlik oleks lähim omadussõna. Umbes 10 aastat tagasi õnnestus mul sinna esimest korda sattuda ainult korraks. Siis ma ei saanudku aru, kui kreisis kohas ma olen. Nüüd viis mind sinna erialaühingu suvekool. Haarasin kodust kaasa ka raamatukese "Narva-Jõesuu" 1969, kirjutanud J.Krivoshejev. Mu emal on terve riiulitäis niisusguseid raamatukesi a la mööda Võhandu jõge, siin ja sealpool Emajõge või siis Linnused ja Linnamäed jne jne. Kui nõukaaegne jama kõrvale jätta, siis ajalugu (küll tendentslikult kajastatud) on ikkagi olemas. Ning ohvrikivid ja muud poliitiliselt korrektsed objektid on kõik ära toodud. Raamtust loen, et tsaariajal puhkasid Narva -Jõesuus ju Venemaa parimad teadlased, kunstnikud ja heliloojad. See oli hiilgeaeg, kus ühel suvel käis mererannast läbi 13 000 puhkajat. Jutt jõuab Tsaikovskini. Tsitaat Tsaikovski kirjast ühele noormehele nimega Volodja Napravnik:" Mu kallis Volodja, Sa oled nii kitsi kirjadegaja hoiad liiga kangekaelselt kinni süsteemist:ainult vastata minu omadele......Aga muide, Sa oled armsaim inimene ja ma armastan Sind väga...". Raamatu autor tõlgendab seda nii: "kirjades Vladimir Napravnikule, kes paistis silma erakordse muusikalise andekusega, on tunda sooja isalikku sõprust noormehe vastu." Isalikku jeeee!! Ma kujutasin ette kuidas vaene poiss püüdis viisakalt vanamehest vabaneda.
Lugesin ja mõtlesin, et kas on tegemist püha lihtsameelsusega ja kirjanikul ei olnud Tsaikovski omasooiharusest halli aimugi või ikkagi on meelega just selline koht kirjast tsiteeritud? Oleks võinud ju võtta mõne teise kirja ja teise koha. See on ikka meelega ja küllap ta teadis.
Hiilgusega on aga Narva -Jõesuus nii, et see on varjusurmas. Tsaariaja hiilgusest on alles veel mõned puitpitsmajade jäänused. Need, mida sõda ei võtt, lähevad nüüd tuleroaks. Nõukaaja hiilgusega on jälle nii, et seda meenutavad männimetsa all 9 korruselised kolossid-majad/puhkekodud. Mõned pooleli ja teised lihtsalt tühjad. Jumal, kui need kõik valmis oleks saanud ja täis topitud, siis vist oleks sealt mitukümmendtuhat venemaa töölist suvel läbi käinud. Mererand on seal kahtlemata Eesti kõige pikem ja laiem ja liivasem ja inimtühjem. Selle taga ilus männimets ja selle sees hüljatud tornelamud. Meeletud! Õudustäratavad. Poolikutel on puud katusel ja muru kasvab kulmu peal. Mõnel näiteks on näha, et seda treppi pole ammu tallatud. Mis sellest, et majal on ukse kõrval silt "Tervisehall". Täitsa hall mis hall.

Narva-Jõesuu rand



Eesti kõige pikem ja ilusam liivarand. Mõõtsin ära ;-)

2006-09-01

2006-08-31

Kõva sõna

"Ega nad muidu üksteise kõri kallale ei läheks, kui armastust ei oleks."
Mart Laar, Terevisioon 31.08.2006

2006-08-25

Minu isa oli ausus ise


Oli kunagi üks sellenimeline bänd. Võibolla tuleb uuesti kokku? Ja miks ka mitte. Sest ammu kadunud pildid, kus bändi liige Margo Mitt poseerib koos sponsoritega, tulid päevavalgele.

Aasta pidi olema siis 2003 kui ma käisin Viljandi Folgil fotokas kaelas ringi ja tegin pilte. Järsku kargas minu juurde Rohke Debelak, kes ütles, et "Minu isa oli ausus ise" valmistab plaati ette ja on vaja pilte teha koos sponsoritega. Mina jäin muidugi uskuma ja tegin kohe mitu pilti. Et ma tegin siis pilte "Zenidiga" esimest korda üle õige mitme aasta, ei julgenud muidugi kindla peale lubada, et sellest midagi välja tuleb.

Tuli küll, aga pärast ei osanud asjaosalisi kusagilt otsida. Ja mitme kolimisega kadusid valmistehtud pildid sootuks. Läks meelestki, et neid kunagi tehtud sai. Kuni tänavu tulid koristamise käigus tookord tehtud pildid välja. Siin nad siis on.

Ja palju õnne Margole sünnipäeva puhul!

2006-08-23

EESTI TEATER




Aga selle pildi üle olen ma lihtsalt uhke.
Täiesti võimalik on ka nii puhata, et Eestist välja ei sebi või siis mööda Eestimaad sinna-tänna. Meil kahepeale on kokku kaks maakodu ja kaks linnakodu ja nende vahel on juba jahmerdamist küll. Lilled, basiilikud (6 sorti), oad, marjad ja kabatsokid... (kabatsokki keerutades kiirelt möödub aeg, hei!). Vahel tahaks ju lihtsalt puhata ka! Lugeda kasvõi raamatut! Isegi! Julgen tunnitsada, et kaks aastat tagasi alustatud noore Soome kirjaneiu raamat "Stalini lehmad", on nüüd läbi mis läbi. Mind ikka hämmastas see raamat heas mõttes küll. Need tema mälestused Nõukogude Eestist tekitasid muidugi äratundmisrõõmu ja seda rõõmu ka, et ta ei pannud pada. Kõike ta teab nii täpselt! Aga kust kõik need psisasjad metsavendlusest ja Siberi elust? Uskumatu! On ta oma vanaema jutte juba lapsena lindistanud?
Mina olin lapsena suur lindistaja. Mul oli lintmakk "Majak" ja minu suureks rõõmuks see TÖÖTAB veel. Hakkasin maal oma linte üle kuulama eesmärgiga leida üles lindistused minu vanaisa mäletsustega ja noh mõned ülesvõtted olid ju minust ka. Mida seal kõike ei ole?! Üks retroõhtu tuleks korraldada. Esimesed lindistused on juba aastast 1974: James Lasti orkestrit, Kukerpille, Kaarel Kilvetit ja populaarset Eesti estraadi, samuti vana-aastaõhtu raadiosaateid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeliga. Teismelisena võtsin mina DJ rolli üle ja lindistasin ära kõik "Soovisaated" raadiost kui ka "Meelejahutaja" naljad. Naljakamad telesaated sinna otsa. Ma mäletan, et veel 8ndas klassis polnudki kellelgi peale minu makki kodus või nad salgasid, igatahes klassiõhtule pidin mina oma maki käe otsas vedama ja siis oma soovisaatest lindistatud lugude järgi me tantsisimegi. Salasooviks oli saada raadiosaadete muusikaliseks kujundajaks või helirezissööriks, sest siis ma oleks pääsenud raadio arhiivide ligi. Oi ma oleks seal tuulanud.

2006-08-21



Sellised tarbetud tarbesemed, nagu üksikud kruusid, olid nõukaajal väga levinud kingitused. Mitte, et ma ise Triibikule midagi muud sünnipäevaks oleks kinkinud. Hee! Kuid minu meelest tükimaad ilusama. Siiski, siiski on see seni kasutuseta ja vast 25 aastat seisnud kruus väga hea debüüdi teinud. Selle pildiga millegipärast aga seostus mul kohe Triibiku "kepijutt" Siguldast. Oi, oi mis ma leidsin Kuutrolli isa eeskojast! Alguses vaatasin, et ega ometi! Ja oligi - täiesti ehtne Sigulda kepp ja mitte mingi mängu, vaid korralik jalutuskepp kirjaga Sigulda.

Tundub, et suvepuhkus on läbi, mis läbi. Viimase nädalavahetusega sai seda kunstlikult veel pikendatud. Täitsa oligi selline tunne, et I'm on the road again. Kas aga virmalised kuuluvad ka suve juurde? Või antakse tuledega märku, et suvi hakkab lõppema. Jah just nii ongi. Laupäeva öösel vastu pühapäeva aga oli virmalisi näha.

2006-08-06

Jah, võin küll autoelektrikuks hakata :-P
Igatahes õnnestus mul eile kõrvaldada viga, millega autoelektrik hakkama ei saanud. Jahutusventilaator töötab jälle. No vähemalt kahest üks, aga teine ongi läbi kärsanud. Ja ometi on mul kahtlus, et prantslased teevad meelega autod sellised, et neid võimalikult ebamugav remontida oleks. Et sa jumala eest ise ei prooviks, vaid ikka nende spetsialistidele tööd annaksid.

2006-08-04

Kas neli sõrme on normaalne?

Viis, ikka viis.
Mina ei saa kah aru, miks nelipakis tänapäeval ikka veel neli õlut on, aga mitte viis.

2006-07-31

Ma olen alati arvanud, et elu ise on naljakam, kui misiganes komöödiafilm. Parimad naljad on elus endas noh. Järgmine stseen toimus Viljandis Folgi ajal, aga mitte seoses sellega.
Ööbisisme aedlinnakese ühes paljudest aedadest. Pererahvas oli võtme meile usaldanud. Hommikul ainult Viljandile omase norrapärase reljeefiga aias olid vaarikad valminud. Oi kui suured. Unustasime ennast võõrasse aeda maiustama kui järsku.... ilmus mees. Mehe võiks klassifitseerida ühe mu ammuse sõbra väljamõeldud klassifikatsiooni järgi "nüriks härjaks". Mu sõbra arvates jagunevad inimesed laias laastus nürideks ja teravateks härgadeks ja tegelikult, olegem ausad, nii see on ka. Novot see "nüri härja" välimusega mees hõikas meie poole, et tal oleks NAIST VAJA, talle öeldi, et siin on NAINE. No "meie mehe" tüüpi mees oli muidugi ettekavatsetult kahemõtteline, aga mina sellele liimile ei läinud. Küsisime, et miks tal naist vaja on ja kes ütles, et siin on naine. Õigemini mina küsisin, sest Kuutroll vist tõstis ainult kulme nii ootamatu avalduse peale. "Tähendab ülevalt öeldi." (ma vaatasin taevasse, aga nali ei jõudnud pärale, no mis seal ikka). Tal olevat vaja naist, kes triigiks ära ta võlts Addidase dresspüksid, sest homme vaja minna Viimsisse ehitama ja teate küll, seal on meri lähedal ja külm aga need püksid (100% sünteetilised) on ju kortsus ja nii ei saa päälinna objektile minna, teate küll ju! Oleks vaja naist, kes triigiks. No missa kostad? Naist VAJA!!! Needed! Minu seletus, et ma pole sellist materjali enne triikinud ei veennud teda. Mees hakkas kohe seletama pikalt laialt, mis programmi ja auruga seda triikima peab, millega ta ennast vahele rääkiski. Sel mehel puudusid küll mõned näpud nagu saekaatrimeestele kohane, kuid KÄED olid ikka mõlemad alles, mistap ma soovitsain tal ise triikida. Paras aeg triikima õppida, kui naine kodust ära. Ahh, et mis ametit ta naine siis peab. Naine on elukutseline TRIIKIJA!!!!!! Nonii, mina proffidega võistlema ei hakka - see on ebaaus võistlus. Tunnistasin ennast ette lööduks ja triikimise alal täiesti lootusetuks juhtumiks. Et ega ma ei triigi OMA MEHE asju ka. Kuutroll kinnitas fakti kärmelt. Meil pole kodus midagi triikida, kõik on triikimist mittevajavast materjalist riided. Veenmine võttis aega. Meie mees oli umbusklik ja lootis mind ikka ära rääkida, aga ma jäin enda juurde. Elagu oma elu, ausõna. Meie tulime Folgile.

2006-07-18

Pärnaõielõhn igal pool - Toomel, Jõe ääres, Kaubahalli ees pargis- saatis Gaudeamust, mis oli mu teine.
1988 aastal oli esimene ja seesama pärnaõielõhn ainult, et siis Vilniuses.
See on mul väga selgelt ninas. Ikka veel.

Räägiks siis ka suvelavastustest. Tahtsin praegu olla andekas ja kirjutada "suvelabastustest" aga vat ei ole põhjust. Vaatasime kahte etendust ja labane polnud kumbki. Küll aga on labased mõned kriitikud meil, kes on kutsutud lehtede juurde hoolega suvelavastusi kritiseerima. Ühe hävitava kriitika tõttu lõime põnnama ja jätsime "Koidula" vaatamata. Nii mahategevat kriitikat juhtub harva lugema, viimati vist siis, kui tuli välja kultusfilm "Malev". Siis mõned väga kultuursed inimesed nagu härra Ruus ja teised tegid filmi maatasa. No lähemal vaatlusel selgus, et "Koidula" kriitika kirjutajal oli sama perekonnanimi. Aga kui olime selle kriitika läbi lugenud jäime mõttesse, et mis siis konkreetselt halvasti oli. Mingeid näiteid ei toodud. Lihtsalt talle ei meeldinud. Aga kuna konkurents on tihe, siis lülitusime kohe ümber ja läksime vaatama etendust "Sõit" Hansahoovis (Tartus). Viimati sain vist nii ohjeldamatult naerda "Jäneseaasta" etendusel. Siin peab küll omalt poolt täiendama, et kohalike oludega kursisolemine pole absoluutselt vajalik, aga vähemalt nelja kohaliku keele oskamiseta läheb nali kaduma. Ega see etendus kõrgkultuur tõesti pole, aga labane ka mitte. Täiesti korralik meelelahutus ja tegelikult natuke kurb isegi, kui mõtlema hakata. Aga see pole kohustuslik.
Teine kord sattusime Reiu jõele, kus mängiti Tätte etendust "Latern". See oli samuti rahvalik jant, aga südamlik ja täitsa mõõdutundega tehtud. No Tätte on Tätte tahaks nüüd ühmata. Kahjuks peab tunnistama, et Tättest on jah mingi sihuke haruldane loom tehtud, et tema näitamise eest aina suuremaid summasid kasseerima hakatakse. Eelmisel aastal oli seda etendust mängitud Laulasmaal ja see ei maksnud üle 100 krooni. Tükk on ju vaevalt tunnine. Nüüd tunnitast Tätte lausa avalikult ja irooniliselt, et see on siin tegelikult "Õhtu Tättega" ja laulis viis laulu ka. Kohe 200 eeki kukkus. Ja ega ma teda ei süüdista - see oli Kaljuste idee, sest kõik toimus "Nargen festivali" raames.
Ja lõppu siis veel näide ühest eriti pöördes teatrikriitiku arvustusest etendusele "Kuningas Ubu". Lugesime seda Pärnus. Kõik lugesid ja ahmisid õhku. Mees mitte ei varjagi, et ta siin ei hakka midagi põhjendama, sest missa lollidele ikka põhjendad. Kobige kohe seda etendust vaatama, sest muidu te pole kultuursed ja kõik. Mees paneb vist silmad kinni vaatamata, mida ta kirjutab ja kas see üldse käib konkreetse tüki kohta või on hoopis teatriloo õpiku ümbrejutustus. Kas ma pean julgema selle põhjal otsustada, kui härra Keil ütleb, et talle kohutavalt meeldis. Päriselt ka. Muu pole oluline.
PS! Gaudeamus, kui kolme Baltimaad (ja mitte ainult)ühendav sündmus, jäi üleriigilistest lehtedes peaaegu kajastamata. Sitta kah. Mingi laulupidu. 50 aastat. Keda see kotib?

2006-06-27

On mitmeid asju, mida ma ei jõua ära imestada. Osad neist on halvad ja käivad minu kohta. Halba sünnib sellest vast ainult mulle endale aga... ma ütlen saladuskatte all, et mul on raamatuteluegmisega halvasti. Võib olla, ma olen ise asja ära rikkunud ja sellest kultuse teinud. Tuju läheb kohe nukraks kuidas mõni muudkui loeb kahe lapse, haltuura, mehe ja ametliku töö kõrvalt raamatuid nagu loogu (ei tulnud paremat võrdlust). Mul on mingi tardumus ja seisund on süvenenud aastatega. Vanasti ei valmistanud raamatutelugemine suuremaid raskusi, aga nüüd on sada rituaali, mida on vaja täita, enne kui saab lugeda. On vaja sellist vastavat atmosfääri. Korralikult raamatuid lugeda saan ma inimestest eraldatud kohas (mitte kodus) ja parim koht selleks on Haldi nina tipus kivi taga Hiiumaal. Sinna saab aga aina harvem. Mul on konsentreerumisraskused. On niivõrd vähe raamatuid, mis paneksid mind ümbritsevast välja lülituma, aga kuna ma pole kodus mitte kunagi üksi, siis on see võimatu. Pealegi kummitavad kodus tegemata tööd. Ja mis seal salata, ma loen ikka jube aeglaselt, aga ei hakka ka sellepärast lugemismeetodit vahetama. Jääb üle puhkus. Kuid siiski mitte alati. Puhkuse ajal ootavad mind erinevad aiad ja inimesed külla. Nii ma siis kablutan külast külasse ja/või tosmeldan oma aias. Need hetked, mis ma sõidan rongiga ühest linnast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast jälle esimesse tagasi, kuluvad enamasti a) oma mõtete mõtlemisele( millalgi peab ju), b)ajakirjandusele ehk uudistega kurssi viimisele, c) muusikakuulamisele.
Raamatuga voodisse minna on peaaegu mõtetu. Ma ei saaks enne uinumist ühte lehte ka läbi loetud. Kuid raamatud, mida ma tahaksin lugeda, on kõik valmis pandud riiulisse. Aga ma ei kujuta ette millal ja kus? Kas vaja minna puhkekodusse lugema?

2006-06-26

Mul on maakodus vist mutantmaasikad. Ei nad karda keda kuraditki: ei külma, ei umbrohtu. Mida vähem nende eest hoolt kanda, seda võimsamini vohavad. Õigemini tuleb hoolt kanda selle eest, et maasikad oma väätidega kõike muud elusat enda ümber ei lämmataks. I mean it.. Paljud kurdavad, et sel aastal võttis külm maasikad ära. Ohh, minul on nad sel aastal eriliselt väge täis ja varem valmis kui muidu. Täpsemalt siis 23.juuni leidsin kolm valmis maasikat ja mu maakodu ei ole Setumaal vaid Lääne-Virumaal. Mure suure maasikasaagi ees on tõsine. Seda maasikamoosi ei söö meil keegi või ei oska me seda hästi teha. Sellest tuleb kolmveerandpurki siirupit, mille peal ujuvad keedumaasikad. Öäk! Sügavkülmikul on aga kindel maasikakvoot peal.

Minu maakodus on muidu ilmatu tore aga Jaaniõhtu ma pigem seal ei oleks. Kuigi sel aastal oli vihma tõttu vaikne, ei või iial teada. Naabreid on meil tihedalt (ikkagi alev) ja muusikaeelistused väga erinevad. Meil puudub aias ka tegelikult lõkkekoht, kui aus olla. Sestap läksime Kuutrolliga kindla peale välja ja otsustasime veeta Jaaniku tema isakodus, mis asub selle Kalevipoja künnivaoharjal. Teate ju küll seda kohta?! Seal on vaikene ( tavaliselt), kaks talu järjest on põhilise aja aastast jumala tühjad. Aga mitte nüüd, kus sa sellega. Naabri õue peal loendasime ära seitse autot ja jaanituli oli igaks juhuks kolmes korduses. No olgu pealegi, aga miks see muusika nii kõvaste peab mängima õues. Kas nii on julgem metsa keskel olla?
Imelikke asju juhtub Jaanilaupäeval. Rongid on puupüsti täis ja suurem hulk rahvast läheb maha sellistes kummalistes kohtades nagu näitkes Kiltsi, kust tavaliliselt tuleb üks inimene peale ja kaks läheb maha. On tunda, et maa kutsub. Ainult, et maal on tegelikult juba muusika olemas. Ja üldsegi, mis sellel vaikusel viga on?

2006-06-21

kahekümneesimene juuni

Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui Tartus oli 21.juuni tänav. Sellest oli alatasa juttu, sest kahekümneesimese juuni tänaval oli piimapood ja saiapood. Need olid olulised poed. Rahvaköök oli Pirogovi tänaval vist. Sealt sai mannerguga suppi Lihakraami sai Jakobi mäe alt, kui Turuhoonesse ei viitsinud minna. Vot nii. Toidu kokkuotsimisele kulus ikka nõukaajal tükk päeva, sest selvepoode oli vähe. Põhiliselt tuli oodata erinevate poodide leti taga järjekorras. Oma lapsepõlve suved ma veetsin kõik Tartus (kuigi puhkused tuleb veeta Viljandis aga..) ja suvel polnud ju Tartus kottigi teha. Toidupoodides ja surnuaial käimine oli suur vaheldus peenarde rohimisele.
Aga ikka see 21.juuni! Tookord mõtlesin, et miks ometi nii totakas tänavanimi on välja mõeldud aga kui see Rüütliks ennistati, siis kasutasin ise veel tükk aega inertsist kahekümneesimesejuunit ja mu vanaema ütles kuni surmani: Kas sa said selle või tolle asja kahekümneesimesejuunitänavalt?
Ei saa mainimata jätta, et oli ka esimese mai tänav.
Loogiliselt võttes saaks ju nimetatada linnas ära 365 tänavat ilma suurema pingutuseta.
Täna algas suvi! Juba nädal aega kuumuse käes vaevlejaid see teade eriti ei eruta. Mitte nii, kui kevade algus. Ega sellise ilmaga poleks vist viitsinud keegi revolutsiooni ka teha, kui näiteks 1940 aastal oleks olnud vilus 30 kraadi. Kahjuks ei olnud ja vaat, mis sellest jamast sai. Sai see, et rahvaköögist sai mannerguga suppi (mis pole üldse paha) ja hakkliha pärast pidi seisma järjekorras. Muust lihast me ei räägigi.

2006-06-19

T88 on kurjuse ema. 6IGE! Mul ei ole enam mitte millekski muuks aega kui t88ks. N2dalavahetustel olen aga arvutist t2pselt 105 km kaugusel ja ongi hea, sest arvuti on j2llegi saatanast nagu kr2supea kook. Selles m6ttes, et ta tekitab s6ltuvust.
On olnud imelikke aegu, kui j2rele m6elda. N2iteks m6ned aastatd tagasi oli mul periood, kus mul polnud aega teenitud raha kulutada, sest ma olin koguaeg t88l ja raha j2i alles.
Need numbrid siin t2htede sees on american keyboardi t6ttu selles kuramuse linuxi shminuksis, mida ma olen sunnitud kasutama armsa Windoosa haigestumise t6ttu.
Ei tea kust see lapsuke selle viiruse nyyd j2lle yles korjas? Sai ju teist hoitud ja kasitud kyll hoolega. Huvitav kui mitu tulemyyri ja kui mitu viiruset6rjeprogrammi Windoosas on piisav, et poleks vaja p6deda ja p6etada?

2006-06-01

2006-05-31

Uno ja Alexi sõprusest


Kahjuks olen ainult korra näinud seda reklaami, kus Uno ja Alexi sõprus avalikuks tehakse. Reklaamib bensiinifirmade ühinemist. Esiti ikka ehmatas. Tegelikult on ta väga heas vormis vanameister. Minu jaoks on Uno koguaeg olnud ühevanune. Eatu! Oli jahmatav kuulda, et minust 20 aastat nooremad, ei tea teda üldse. Kas Kroonikast oleks abi? Vast mitte. Mina usun täiesti, et ta võib sellist kometit teha, nagu see reklaam. Teha ja mitte põdeda. Uno on naljahimuline, natuke lapsemeelne, kohutavalt optimistlik ja dzentelmenlik.
Mina olen ka Uno sõber. Vast ainult siis kui ta Prostamol Unot reklaamima hakkaks, oleksin pettunud. Aga seda ta ei tee. Onju Uno!

2006-05-27


On täna Tartus vihm ja torm
ja vahel paistab päike morn
õhtul pildikasti vaatan
kuid jutustab seal keegi saatan
kes "osa jõust, mis kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head"

küll lendab nurka kilekotist märss
suu kisub viltu, kipra tõmbub kärss
kuid tee mis tahad - ikka kostab värss

ja kõnnin vastu eha õue
kuid ei pista siiski põue
seda fotoaparaati
mis hüva pilti teinud
ammust ajast saati
vaid seljakotti satub alp
hall digitaalne seebikarp
mis piriseb ja piniseb
ja taeva eresinise
asemel jääb
auk

2006-05-25

Jah, tädi Triibik, ma tahan sellest rääkida

Nii lahe on teiste kottides sobrada. Tegelikult meenub mulle D.Lodge raamat "Ühest kohast teise", kus seda mängu mängiti rahakottidega. Võib olla paljastab see veel paremini inimest?
Minu käekott on pruun täisnahast - Boxca nimi.
Seal on:
rahakott
päikeseprillid
prillitoos (tekstiilist ja raudadega)
juuksehari
kilekott produktide jaoks, nagu ütles Baskin oma kunstisaali sketsis
helkur (pimedama aastaaja jaoks)
3 pastakat
1 tintekas
1 tühi tinteka sisu (lootuses, et äkki õnnestub samasugune osta)
väike kella patarei ( ma ei mäleta miks)
kustukas (jumal teab miks)
märkmik
tablette (igasuguseid kuid vajalikke)
poolik orbit
Kiisiku pildid ( jäänud rasketest aegadest aga las nad olla)
Triibiku lapse analüüsivastused
Kiisiku analüüsivastused
Kiisiku trenni makstud arve
tampoooooooooooon eriolukordadeks (naised öelge palun, mis selles rõvedat on? Rõve on see, kui teda õigel ajal pole)
Mynthon apelsini
võtmed
ninapaberid mentooliga
hambaniit
väike pudel (issand!) sildiga "Scottish Highlands Malt Whisky liqueur" aga sees on puhas piiritus, mille vinnasin töölt Kuutrollile.
plastmassist lusikas
hulk minu visiitkaarte
mõned teiste visiitkaardid
2 restoran Ö visiitkaarti
eraldi rubriik on paberid:
- TTÜ KK vanematekogu statuut (tühi külg korduvkasutuses)
- Ühispanga hullutavad kliendikirjad
- rongiplaan
- paberid märkmetega
- paberid müstiliste numbritega (võib vaja minna püha graali otsingutel)
huulepintsel ( kasutatud vist viimati 3 a tagasi)
Labello lipcare
huuleläige (firma on kulunud aga vist oli Lumene)
Ei ole eriline daami ridikül vist. Mida psühholoogid nüüd siis minu isiku kohta sellest välja võiks lugeda? Ae, ae Lumi ja Kalake ja Kuutroll...
Ma olin täna pikemate juhtmetega kui sopranile (bassidel on tavaliselt pikemad) kohane. Vaatasin Triangli blogi ja mõtlesin, et vat kui huvitav, teadmata , et teatepulk on ammu mulle üle antud. Ohh ei ole vaja üldse häbeneda, ma panin solidaarusest sama pealkirja.
Igatahes tänu sellele koti sorteerimisele avastasin, et viimane aeg on vahetada talve käekott suve käekoti vastu. Viimane on hele ja mingist tekstiilist. Sangad nagu köied. Suvel on kasutuses tegelikult rohkem seljakott.
Annan teatepulga üle parankale. Aeg on oma kott korda teha. Ja kindlasti tuleb selline pealkiri panna.

2006-05-24

P(r)onksmees

Ärgem ajagem proksmeest minema. Vana Toomas on liiga vana, teda keegi ei teagi enam. Aljošat tunnevad kõik. Valigem pronksmees Tallinna sümboliks. Hääletage Aljoša poolt. Aljoša presidendiks!

2006-05-23

soomlased ja euroviisut

Minu eurovisioonihuvi on aastatega peaaegu olematuks kahanenud. Erutavamad elamused sellest lauluvõistlusest on ikka 80ndates ja siis see aasta muidugi, kui Eesti võitis. Oli vist 1984 kui ma alustasin Eurovisiooni lindistamist kasettidele!! Sel aastal oli ka päris palju hitte. Kas mitte see Rootslaste Herreys-vennaksed oma lauluga digi-ley, digi-loo? Soomlased olid aga need, kes igal aastal kottida said. Neil nagu ei vedanud kohe üldse ja nad ise astusid aina rohkem ja rohkem ämbrisse tulles välja aina nõmedamate lugudega. Äkki olidki ajast ees hoopis? Meenub üks eriti camp lugu "Nuku pommi". Rahuteemaline laul. See oli ikka nii halb lugu, et nutt tuli peale. Ja nutsidki jälle oma viimasel kohal. Mis te arvate, et nad ei plaaninud katkestada? Korduvalt. Halasid nagu Paadam, et aitab jamast ja meie enam ei mängi. Kõik aeti keele süüks. Tol ajal pidi laulma oma maa keeles aga soomlaste keel pole ju eriti laulukeel. Nii nad leppisid, et jäävadki sinna taharitta. Reeglite muutusega, ma kujutan ette, tuli soomlaste silmisse uus sära. Küll nad proovisid nii ja küll teisiti ja mis peamine, olla mittesoomlaslikud. Ikka jäid viimaste sekka. Aga tuima põhjamaise järjekindlusega rühkisidki võiduni. Võttis aega 39 aastat( väidetavalt). Müts maha! Ega ma seekord küll ei teadnud, kes Soomet esindab või kes on üldse Lordi. Mul on lihtsalt heameel, et Soome võitis ja kõik. Aga ma absoluutselt ei saa aru sellest eestlaste nutust, et kuidas edasi või kas üldse. Me ju sisuliselt tulime, nägime, võitsime ja nüüd kui pole kolm aastat saanud põhivõistlusele (olles enne ikka mitu aastat eesotsas), on tekkinud identiteedikriis.
Oih näe, leidsingi kohe soomlase enda kommentaari eelmainitud loo kohta:
Johtunee siitä, että kuuntelen vanhoja viisuja .
Kojon Nuku Pommiin on kyllä klassikko. Se on niin huono, että se hipoo jo briljanttiuden rajaa.
Tämä Kojon Nuku pommiin-kappale (vuodelta 1982) on kieltämättä ihan ainutlaatuinen.
Jos koko maailma oppis laulun tään,
niin rauha ois ja ystävyys...

2006-05-18

Islandi laulja tuli lavale ja ütles:"Olen Silvi Vrait!" Ma tõepoolest lugesin nii. Ma olen kehv subtiitrite lugeja ja murdosa sekundi jooksul ma tõesti uskusin, et islandlanna tahab olla Silvi Vraidi moodi. Noh sama hea laulja, ma mõtlen.

2006-05-16

ilus kingitus

"Ka möödunud aastal kinkis valitsus presidendile kadaka," märgib valitsuse meedianõunik Martin Jaško, "et president rajab oma Saaremaa kodusse kadakaaeda, on see sobiv kingitus. Neid kadakaid kulub talle nüüd väga palju marjaks ära." (EPL)

Minul tekkis kohe mõte, et kui kadakad kuluvad marjaks, siis on teada, millega Arnold pensionipõlves tegelema hakkab. Kas mitte dzinni sisse ei panda kadakamarju?
Saaremaa on muidugi eelviimane koht, kuhu kadakaid sisse tuua.

2006-05-15

piletite kontroll sarnaneb tänavarööviga

Asi on hull tõesti. Lisaks sellele, mida ma kirjutasin siin 3.aprill, on vahepeal toimunud veel 2 haarangut samas kohas. Viimane oli reedel. Ma olin niigi tööle hiljaks jäänud, sest üks buss jäi lihtsalt vahele ja järgmine hilines. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et võib olla seda vahelejäänud bussi juhtiski Roman-Mati, kes keeldus peatumast ja röövlinnukujutisega mikrobuss hakkas teda taga ajama. Einoh, see ei ole normaalne elu enam. Jäneste püüdmisest on saanud militaarse maiguga aktsioon, mis segab nii bussijuhi tööd kui reisijate tööle jõudmist. Peale selle rikub tuju. Väga rikub. Justnimelt see kahe peatuse vahel kinni pidamine ja röökimine:"Siin ei ole peatust, siin ei ole peatust!", kui keegi tahab välja lipsata.
Amsterdami trammis oli asi lahendatud lihtsalt. Siseneda sai kahest uksest. Ühe vastas oli juht ja teise konduktoritädi (enamasti tüse neegrineti). See ametipost on Eestis täiesti unustusehõlma vajunud. Mitte segi ajada dirigendiga, keda meil jagub. Konduktori ülesanne oli lüüa templeid kellajaga, müüa pileteid, manitseda valest uksest sisenejaid ja visata hollandikeelset nalja tuju ülalhoidmiseks. No see pidi nali olema, sest rahvas naeris. Ülejäänud ustest saab ainult väljuda.
Stockholmis aga olla kuuldavasti "jäneste klubi" neile, kes põhimõtteliselt linnatranspordi eest maksta ei taha, vaid tasuvad mõõdukat klubimaksu. Kui vahele jäävad, esitavad klubile arve ja ühiskassast makstakse trahv ära. Pidavat ära tasuma. Kuigi hundile on "jäneste klubisse" kuulumine natukene alandav. Ega ma pole ammu jänest sõitnud ka. Ma saan aru küll, et keegi peab selle sõidu kinni maksma, aga kas peab nii ebainimlikku konrollimeetodit rakendama? Isegi kui see on tõhus.
Reedel ma mõtlesin, et huvitav, kui suur protsent inimesi Tallinnas on enne tööle jõudmist kas vihased, tujust ära või endast väljas nii ummikute kui ühistranspordi rõõmude pärast. Aga ma olen endiselt kindel ühistranspordi fänn.

2006-05-09

Tulbid ja Amsterdam

Igas ilusas linnas ( võib ka koledates) tuleb käia vähemalt kaks korda - kahel aastajal. Alles siis saab midagi arvata. Ma olin Amsterdamis teist korda. Eelmine kord oli oktoober ja kanalid olid ääristatud värviliste puudega, õhk oli selge ja läbipaistev, rahvast oli nii, et rahulikult liikuda sai. Nüüd oli palav ja mingi vine varjutas päikest. Rahvast nii palju, et esimesel hetkel pidasin seda rongkäiguks. Hiljem linna peal tuli mul korduvalt nende "rongkäikudes" osaleda, et edasi liikuda. Võib olla oli natuke süüdi ka see leinamiiting, mis leidis aset Dam'i väljakul rahvusmonumendi ees. Täpselt sinna ma välja jõudingi, kui kellad kuningliku palee tornis lööma hakkasid ja rahvas tardus. Ma ei saanud aru, keda leinata aga igaks juhuks olin kurva näoga. Siis asetas kuninganna Beatrix pärja ja algasid hollandikeelsed sõnavõtud. Olin õnnelik, et Betarixi ära nägin. Mõtle, milline juhus! Ta ju ei ela Amsterdamis, vaid minu teada on tal Haagis maja, et mitte öelda haagissuvila (ha ha ha). Nojah, siis ma veel ei teadnud, et mul õnnestub teda veel kahe meetri pealt näha. Hiljem.
Põhilised asjad, mis mind seekord Amsterdamis jahmatasid, olid rahvarohkus, minu eriti tilluke hotellituba, hotelli retseptsionisti süüdimatu valmisolek mind kolleegiga ühe teki alla panna, kiire ja sujuv linnatransport, kohutavalt ülerahvastatud restonanid, jazzbänd Van Gogh muuseumis. Kõige veidram nähtus, mida me ka vist pool tundi naerda saime, oli järjekord restoranis. Vähemalt selles restoranis. Populaarne oli ta tõesti, nagu siin tabavalt kirjas. Kuskil kella 19-20 vahel täituvad Amsterdamis restoranid ülikiirelt. Poole tunniga läks see koht täis. Nii täis, et kohe tekkis ka diivanile, mis oli asetataud ukse kõrvale, järjekord. Seal istujad ootasid laua vabanemist. Kogu restoran oli üks ruum ja lisaks kolm lauda õues. No väga kitsas ühesõnaga ja need diivanil istujad siis vaatasid tülpinud näoga pealt, kuidas teised sõid ja jõid. Kui eestpoolt said inimsed lauda, istuti ilusti üks, kaks kohta edasi nagu arsti ukse taga. Meesettekandja seal söögikohas oli hüperaktiivne itaallane, kes röökis kaasa lauda kõiki plaadilt tulevaid hollandi shlaagreid ja aega ajalt patsutas sööjatele õlale. Nagu me söögiga ühele poole saime, oli küsimus ta näost näha: kas tellite veel või lähete minema. Niisama ei maigutata laua ääres.
Aga see hollandi köök (hollandsche keuken) ei jätnud mulle sellist muljet, et veelkord proovida tahaks. Tõesti kahju. Minul õnnestus tellida omale hunnik pekitükkidega ube, mida ma ei suutnudki ära süüa ja see osa, mille ma suutsin, maksis mulle öösel kõvasti kätte. Hoolimata rohkele hispaania veinile või hoopis vaatamata sellele. Hollandi prae kohustuslik komponent paistis olema kartulipuder, oli ka hapukapsast. Söödud, joodud suundusime jazubaari Cafe Altosse. Seda reklaamiti kui mõnusat ajaveetmiskohta. Eks ta oligi ju..... kooohutvalt väike koht jälle. Rahvas paksu suitsu sees õlg õla kõrval seismas. Ma saan aru, et 16 miljonit hollandlast peab ennast sama suure pinna peale ära mahutama, kui seda on Eestimaa all aga ikkagi. Mulle see ei sobi, kui vähemalt veel viis inimest minu bioväljas trügivad. Seega tagurpidi uksest välja värske õhu kätte. Selle eest saime suurepärase kontserdi Van Gogh muuseumis, mis andis sisult täiesti jazzkaare kontserdi mõõdu välja, lihtsalt kestis veel kauem. Tegelikult kogu selle aja, mis ma maale imetlesin. Soovitan kõigile külastada Amsterdamis Van Gogh muuseumi reede õhtul, kui see on kella 22-ni lahti. Tol päeval on vist pikemalt avatud enamus muuseume.
Esimeseks ööks taheti meid paigutada kolleegiga twinroomi, mis erineb double roomist selle poolest, et voodi on küll kahele aga tekke on üks! No aga meil puudus see vastav seksuaalne orientatsioon ja tõmme. Kõmpisime tagasi retseptsionisse ja lahenduseks anti lisaks single room kuni järgmise päevani. Et see aga neile kohe imelik oleks tundudnud, seda ei olnud. Ma mõtlen see ühes voodis magamine.
Teine ja kolmas öö aga möödusid meil siis "karistuseks" coffeeschopi ja baari vastas oma double roomis.
Hittost oli Advocaat (hollandlaste munaliköör) ja ohtralt juustu. Sinise tulbi sibulad nagunii. Hirmsasti oleks tahtnud teada, mida kujutab endast purgike kirjaga starter kit ja kanepilehe pilt peal ning seemned sees, aga julgusest tuli puudu. Noh, et mis lennujaamas saab? Selle asemel soetasin kanepist koti. Sobib väga hästi mu Kihelkonna rahvariiete juurde.

2006-05-03

Ja alepõllukustutamispüha. Noh kuidagi on vaja tulele piir panna. Kõik see, mis Volbriööl põlema pandud sai: kulu, praht, mets ja mõned majad. Saarlased vist juhivad praegu põlengute edetabelit. Nad suutsid pool küla põlema panna. 8 majapidamist, kui ma ei eksi. Millegipärast ma ei leidnud esimesel hoobil isegi ühtegi artiklit juhtivatest päevalehtedes, mida siia linkida. Kuid seda nägin täna oma silmaga. Eestlased on ikka tõepoolest põletajarahvas.

2006-05-02

Esimene mai, töörahva püha

Aga minul on teooria, miks just esimene mai sai selleks. Töörahva pühaks. Tegelikult on oluline volber. Ja peale volbrit on väääga raske kenasti ja kainelt tööd teha. Hädasti oleks vaja puhata kah, võibolla peadki parandada. Nii et selline pohmellipüha nagu.

2006-04-28

Pärast Maamessi Tartus valdas meid suur maaharimise tung. Muude seemnete ja sibulate seas sai ostetud ka basiilikuseemneid. See on kõik sellepärast, et Kiisik pole varsti enam midagi ilma basiilikuta nõus sööma. Kas teadsite mitut sorti basiilikut üldse on olemas? No kuus vähemalt- sidrunbasiilik, roheline basiilik, punane basiilik, tai basiilik, magus basiilik ja siis mingi laialehine variant. Kunagi avame basiilikurestorani. Hah. Aga tore oleks muidugi kui kõik üles kasvaksid ja kui siis tõesti ükskord nad ka kuivatatult köögis topsides seisaksid. Kas basiilikul ja basiilikal on ka mingi seos? Võiks ju olla.
Niiet kolm päeva me siis nüüd külvame seemneid, paneme maha sibulaid ja istutame taemi. Sõnaga "taemed" seostub mul hoobilt O.Lutsu "Kapsapea", mis oli lapsena üks mu lemmik lugemine mingist vanast eestiaegsest lugemikust. Meil on kodus see juba vana parool, et kui miski kultuuri kasvatamine järjekordselt untsu on läinud, siis põhjendus on: "taemed noh!" (nagu tutiga täid you know)

2006-04-21

Ise Shakespeare ja ropendab?

"Naisakadeemik Heloise Senechal on teinud seni kõige põhjalikuma uurimuse, et leida Shakespeare’i teostest seksuaalseid vihjeid ja peldikuhuumorit. 'Shakespeare’i näidendid on nilbusi täis,' ütleb Senechal. 'Üksnes vagiina kohta olen leidnud üle saja termini.'", kirjutab Eesti Ekspress.

Hakkasin huvi pärast otsima, kes see naisakadeemik selline on ja mida ta siis tegelikult väidab. Ei pidanudki palju vaeva nägema, et teha kindlaks, et Héloïse Sénéchal pole mitte akadeemik, vaid parimal juhul doktorant Warwick'i ülikoolis. See muidugi ei kahanda tema tulemuste väärtust, aitab ehk meeles pidada, et ingliskeelse sõna academic vaste eesti keeles pole mitte 'akadeemik', vaid 'teadlane' ja et inglise keeles kasutatakse akadeemiku vastena eelkõige sõna academician.

Kahjuks ei leidnud tööd ennast, küll aga artikli "Observeris", samuti vastuse kirjade rubriigis, kus David Whittaker tuletab meelde, et kõik toodud näited on juba 1996. aastal ilmunud Gordon Williamsi teoses A Dictionary of Sexual Language and Imagery in Shakespearean and Stuart Literature.

Siiski oleks huvitav teada, mis meetodit ta kasutas ja millistele tulemustele jõudis, peab vist hakkama Héloïse meiliaadressi otsima ;-).

2006-04-20

Jaak on hoopis Jaana?

Voi pettymystä, ütleks põhjanaaber. Samas kui järele mõelda, siis on hoopis rõõm. Kui käis kõlakas, et Jaak ja Tooni polegi sel aastal enam paar, siis ma olin kurb. Kõik illusioonid kurgede eluaegsest truudusest purunesid. No nüüd on lootus uus. Selgub, et mehed ornitoloogid (ma olen alati mõelnud, et miks enamus ornitolooge on mehed), ei saanud korralikult linnu sugu määratud. Kui mu mälu mind ei peta, siis saates Kahvel käis küll juttu lausa kromosoomide määramisest. Nüüd saimegi kodumaise seebika: Jaak ja Tooni on võib olla hoopis õed! Ja ärge palun pange teinekord emasele kurele sellist kurejuttu suhu:
Tuju tegi rõõmsaks teadmine, et ehk kallis kaasa on juba kodus, teisalt puges hinge kahtlus, et ehk on mõni mu liigikaaslastest mu kodu hõivanud. Kuid ega ma karda, siis õiendame arved meeste kombel, jõuga. Või äkki on mõistlikum džentelmenlikult taanduda
Muide sel juhul võib ka Tooni vabalt isalind Toomas olla. Ei, õed on ikka vist loogilisem. Miks nad muidu rändu koos alustasid?

2006-04-19

Meie koorist on saamas Paul Ruudi Kergemuusikakoor, kes mulle lapsena jubedalt meeldis. Reklaamiklubis esinemas. Kuid vahelduseks on nii mõnus jazzi ja bossat laulda. Koos Uno Loobiga muidugi. No mis me räägime üldse. Elu tipphetk laval on saavutatud. Oleks pidanud ikka jazzilauljaks hakkama. Ega ma päris omast peast seda ka välja mõelnud. Kui vana kuulus ooperilaulja mõned head aastad tagasi samad sõnad lausus, siis midagi on vist ikka..... kaduma läinud.
Aga Uno on uskumatu mees. See hääl ja see vanus küll kokku ei klapi. Ei mingit kalmertennossaarelikku väristamist. Nii siiras, nii emotsionaalne, nii lapsemeelne, nii rõõmus ja humoorikas. Ainult nii saabki selles vanuses veel nii heas vormis olla.

2006-04-18

Tallinna Vanalinna on ilmunud tapasbaar!
No lootkem parimat. Kõik Tallinna kreekapärased restoranid nö tavernid on küll Kreekast kaugel. Tegelikult ongi ju.

2006-04-14

Pasha

Kiisik hakkas mulle juba veebruaris seda pashajuttu ajama. Ma soovitasin ikka lihavõtted ära oodata, et noh ikka paastu ajal ei saa nii rammusat toitu süüa, aga ju see tuli tal sellest, et haiglas voolikute all olemine ongi üks suur paast.
Niisiis kaevasin välja targu ammu juba varutud pasharetseptid, mida ma polnud aga veel kasutanud.
See siin KODUKIRJAST

400 g kohupiima
150 g võid
1dl suhkrut
2 munakollast 2 spl apelsinisukaadi
1dl rosinaid
1 dl vanillisuhkrut
Kaunistamiseks:
kumkvaate, limkvaate või muid puuvilju!

Eksole. Kas nii on siis vaja ehmatada perenaisi? Tegelikult me purskasime Kiisikuga lausa südamest naerma. Kumkv... mida ? ja limkv.... mida?

Kumkvaadi leidsime internetist kerge vaevaga. Nagu arvata oligi, on viljal ka eesti keelne nimetus kinkan (kinkanipuu vili).
Limkvaadi kohta võib aga ainult ise oletusi teha, et ilmselt on ta laimi ja kumkvaadi ristand. Mind haaras hasart. Tavaliselt aitab taimenimede andmebaas. Ja siin, palun valik tsitruselisi: hapulaim=limonell, maguslaim=limett ja peale selle pomel, pergamott, pomerants, apelriin (aplesin+mandariin), veriapelsin, harilik sidrun, klementiin, tangeriin, greip(mitu sorti), satsuma, vilking, ugli. Vohh! Kinkan sinna perekonda üldse ei kuulugi ja limkvaat puudub.. Aga mis võiks olla siis limkvaadi eestipärane nimi, kui ta on hapulaimi ehk limonelli ja kinkani ristand? Limkan?
Arvake ära, mis nime all meie kaubandisvõrgus kinkaneid (kumkvaate) müüakse? Nagu karta oligi - kumquats. Aravake ära, kas limkvaate üldse maarjamaal müüakse?

2006-04-12

Ühistranspordi needus

Ma ei jõudnud hommikul seda artiklit lehest lugeda. Kiireks läks. Selle eest tehti mulle bussis asi kohe puust ja punaseks. Justnimelt punaseks. Teisest peatusest tuli peale tugevate viinalõhnadega mees, keda ma riietuse põhjal pidasin alguses Falcki meheks. Liba falkimehel oli käes lahtine mahlapakk ja ta potsatas istuma. Mina seisin, kuna vabu kohti polnud. Järgmise peatuse järel aga lajatas nii pikk kui lai bussipõrandale ja mul oli veel heameel, et napilt alla ei jäänud. Ja mis juhtus? Pakist läigatas tomatimahl mu mantlile. Ma olin keeletu. See ületas mu ootused täiesti. No mida siin öelda ongi ja ega purjus inimesega ei diskuteeri eriti. Ja ega ei olnudki teha ega öelda midagi. Mul oli kotis ainult üks salvrätt ja sellega ei teinud suurt midagi, aga mitte keegi ei pakkunud ka abi. Mis seal ikka. Pidin niimoodi tööle minema. Pargi tänaval aga hõikas mind meesterahvas, kelle silma mu mantel riivanud oli. Teil on mantel must! ( ha ha, aprillinali). Ütlesin, et MA TEAN. Siis ta kahetses, et ikka lund maas pole muidu ta teeks mantli puhtaks. Edasi kõndisime sõbralikult koos ja arutasime ühistranspordi "võlusid". See sõit läheb mulle ilmselt keemilise puhastuse hinna maksma. Siinjuures võiks juba kaaluda autoga tööle sõitmist. Tuleb autokooli minna.

2006-04-04

Kammerkooride konkurss

Viljandis, sel nädalavahetusel, teadagi. Ma pean enda vabanduseks ja õigustuseks kõigepealt ütlema, et pole kooris kunagi laulnud (ma saan aru, et autentseid regilaule esitavad kollektiivid ei tule arvesse ;-)

Aga sellist koorilauluelamust nagu nädalavahetusel Viljandis pole ammu saanud. Nonoh, siiski, möödunud aastal käis Eestis ju Tapiola lastekoor. Aga see poleks aus võrdlus, sest teatavasti on Tapiola suure tõenäosusega maailma parim lastekoor.

Viljandis tekitas elamuse pigem see, et esinejaid oli nii palju ja et nad olid erinevad. Mõned olid head, teised paremad, aga mõned ajasid lausa närvi. Tallinna Kammerkoor näiteks kipub kätte lausa segakooriks. Ei ole seda fiilingut. Laulud kõlasid nii, nagu tehtaks Rakvere miniviinereid - iga sõna nagu vorstike, sile ja silinderjas, kindla ja ühtlase alguse ja lõpuga. Tal on ju ometi paremaid aegu olnud? Tallinna Ülikooli kammerkoorile näis see grandprix voorus samuti külge hakanud olevat :(.

Mitte-Riinimanda oli hea. Ja siiski kerkis neid kuulates küsimus, kas see ongi koolikooride häda, et tüdrukud kõlavad hästi, aga poisid mitte nii hästi? Sellele küsimusele vastas Kuusalu Keskkooli Noortekoor, eitavalt. Neil olid poisid vähemalt sama tugevad ja see kajastus ka žürii hinnangus. Žürii tunnustuse leidis ka laupäevasel kontserdil meelde ja kõrva jäänud Rakveres tegutsev Solare.

Camerata Universitatis jäi küll tunnustuseta, kuid mulle meeldis nende versioon Pärdi Bogoroditsest rohkem kui Tallinna Ülikooli kammerkoori oma.

TTÜ kammerkoorist ma parem ei räägi ;-) "raske lõpustel, kerge ahingus," ütles Lupetta.

Ja noh, ei saa kiitmata jätta, et Grand Prix läks ärateenitult õigesse kohta.

2006-04-03

Puhkepäevad veetsime kõik Viljandis

No mida sinna talvel (olgem ausad) minna? Kuid laulurahvana on ikka hirmus kihk meil võidu laulda ja vaadata, kes parem on. Üle kahe aasta toimub selline üritus juba 9-ndat korda.
Seekord Viljandis.
Raske lõpustel, kerge ahingus.
Suure töö tulemusena B kategooria II koht.
Sel aastal oli taidlejatel lusti rohkem, kui tunamullu, sest lõpuks ometi soovitati muusikaasutuste kooridel targu mitte osa võtta ebavõrdsest võistlusest. Pole ju mõtet nühkida pool aastat laule ja siis tõdeda, et jah, ega me ikka konservatooriumi või muusikakeskkooli vastu saa.
Mul on lõpmata heameel, et Grand Prix läks sinna, kuhu juba ammu oleks võinud minna. Because you are worth it.;-)
Kahele suurepärasele päevale Viljandis oleks äärepealt pannud punkti visiit arestimajja avalikus kohas joomise eest (eks oli ka viimane aeg, ma ütlen). Paragraaf 70, misiganes seadusest. Ma ei jõudnud seda seina pealt ära lugeda nii kiiresti, kui kohalik jäätisemüüja tormas mulle ligi ja röögatas: "Kas tahate, et ma kutsun politsei?" Ma tõesõna ei saanud aru millepärast, kuigi Kuutroll oli just õllepudeli lahti korkinud, et valada see Löfbergs Lila logoga topsidesse. See oli söögikoht. See asus bussijaamas. Sealt sai osta praadi ja magustoitu ja karastusjooki. Kas ma oleks pidanud sööma prae kuivalt ja jooma õlut (4,7%) peale kodus kahe ja poole tunni pärast? Kas peale kodu on olemas üldse kohta, mis poleks avalik? Kui nüüd meenutada, et eelmisel nädalal elasin üle bussis Falcki piletihaarangu, mis meenutas pigem tsetseenia terroristide pantvangidraamat, siis hakkab kerkima mu pähe küsimus, et mis riigis me elame või hoopis nii, et mis inimesed siin elavad.
Õnneks ei suutnud kumbki seik mu tuju väga rikkuda. Korraks nagu jahmatas. (Miski nagu tuksatas)

2006-03-25

Kui suri Urho Kaleva Kekkonen, olin ma Helsingis
Kui suri Konstantin Tsernenko, olin ma Moskvas
Tundsin ennast juba nagu mingi surma saadikuna.
Kui suri Georg Lennart Meri, olin ma õnneks Otepääl.

Mul oli kindel plaan Lennart Meriga laupäeval hüvasti jätma minna, aga mulle tundub, et tuleb vist jälle kunsti altarile ohvreid tuua. Hakkasin mõtlema, et olen elus ikka koorilaulu pärast jube palju ohvreid toonud. Ühe korra olen isegi uut aastat täiesti üksi vastu võtnud, et olla 1.jaanuaril rivis. Muu rahvas oli kõik Tartus vanavanemate juures. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab pähe siginema oportunistlikke mõtteid, et kas peaks koorilaulu esialgu noh nii mõneks ajaks kõrvale jätma? Kas see mis ma vastu saan, on ikka nii palju väärt, et pidevalt oma isiklikke plaane muuta? Aina rohke tundub, et EI OLE. Kas see on vanaduse algus? Individualistid ei sobi koori laulma.

2006-03-21

Jaak ja Tooni

Vot sellised artiklid on mulle hingelähedased. Kui nüüd järele mõelda, siis teema "loomade elu" (mitte koduloomade) on mind alati rohkem huvitanud, kui teema "prominentide elu". Mina olen ikka alati ajast maas või üldse mitte kursis, kui seltskonnakroonikast rääkima hakatakse. No ma mõtlen kui vestlejad on naesterahvad. Ühest inimesest siiski tean ma alati raudselt rohkem, aga ma ei hakka nimesid nimetama.
Huvitav kuidas koskel Taaaavi ja tema naine Mooooooni elavad?

2006-03-20

Vahtisin nagu juhmakas "Magistrali" ostukeskuse päikeseprilli stange ees. Kõigil prillidel rippus küljes sedel minu nimega. See oli nagu filmis, kus korraga on stseen peaosalisega, kelle nimi kumab vastu igalt poolt, kuhu ta vaatab. Mingi selgusehetk või ka hoopis segadushetk. OSTA MIND oli selge sõnum prillidelt. Küsisin müüjalt, et mida see siis nüüd tähendab. Tema ütles kanges eesti keeles, et KAIDI on Hollandi prillifirma. On ta jeee, mõtlesin omaette. Miks ma sellest varem midagi kuulnud pole. Aga ostamata ma ei saanud jätta. Seda enam, et ma ei mäleta, millal eelmised ostetud said ja täna just leidsin, et ilma päikeseprillideta enam välja tulla ei saa. Kui tööle jõudsin, siis olin silmist pime, pisarad voolamas mööda põski. It's the sign! Enam selgemat märki ei saa olla ( mul on nende märkidega üldse oma suhe). Internetis surfates selgus siiski, et mul on lihtsalt omanimeline prillimark aga minu ostetud olid ikka palju ilusamad. No umbes nagu need 8 prilli allpool. Päritolumaa jäi segaseks. Made in Ying Chang ei ütle mulle midagi. Nagu mugavuslipuriik laevafirmadel, kas nii ka prillifirmadel?
Nagunii kõik arvavad, et ma ise oma nime valge markeriga prilliklaasile kirjutasin.

2006-03-19

See lind, kes Mustamäel mu akna taga praegu hommikuti reipalt srüiiiiit venitab, on rohevint. Talve a'al on linde vähe. Eriti laululinde, sestap on kerge eristada kui uus heli hakkab tavapärasest taustast välja kostma. No ega siin linnas pole ju mingit valikult. Talvel part, kajaks ja vares. Võta üks ja viska teist. Ei ole ükski mulle eriti sümpaatne. Part veel oli enne seda linnugripiohtu. Veebruaris aga kui veab, võib näha siidisaba, ühte mu lemmikut. Rasva- ja sinitihasepoisid on vist nendest aastaringi siin elutsevatest lindudest kõige sümpaatsemad. Musträstas on muide ka koguaeg siin, aga enamasti seda ei teata, sest suurepärasest kevadisest lauljast saab talvel täielik tummahammas- must ja natuke võõristust tekitav lind.
Kui kalendrisse vaadata, peaks homme kevad hakkama. Tunda küll ei ole. Ainuke lootustandev signaal on minu jaoks seesama srüiiit. Nojah päev on pikem. Aga milleks see katkematu lumesadu? Ja millal lõpeb see viirushaiguste jama meie peres? Alates jaanuari kespaigast väikeste vaheaegadega siiamaani välja. Ja ikka kolmekaupa. Meil on vist terve viiruste galerii nüüd ammendatud. Loodetavasti.

2006-03-15

Kopraonu

Ma nägin eile kopraonu. Mitte seda, kes Colgate'i reklaamib, vaid ikka ehtsat- Castor fiber. Ma pole kunagi teda looduses näinud. Veel vähem ukerdamas paksus lumes. Lumi oli talle ikka julgelt üle pea ja tal oli suuri raskusi oma pisikeste käpakestega edasiliikumisel. Sellegipoolest oli tal kindel suund maanteele. Meie, kes me Pühajärvel bussi ootasime, üritasme talle hirmu naha vahele ajada, et ta teest eemale hoiaks. Hirm ei tahtnud naha vahele kuidagi minna.

Lumelell sulab juuu...

Nii, ma arvan, et võin oma suusakilomeetritele joone alla tõmmata. Tegin veel viimase suurema spurdi Otepääl. Tegelikult Pühajärve ja Kääriku vahel. Kokku sai sellel aastal 42 km, mis on üle aegade hea tulemus ja kui ma oleks selle korraga ära sõitnud, siis saaks seda maratoniks nimetada, aga nüüd vist ei klassifitseeru. Parim aeg suusatamiseks on ikkagi märtsikuu,ütlen ma. Mul on see juba lapsepõlvest meeles, kuidas paljakäsi ja päikeseprillidega on mõnus suusatada. Aegviidus näiteks. Meil oli ikka kunagi normaalne suusaperekond, aga vahepealsed lumeta ja vähese lumega aastad olid peaagu tapmas suusabakterit mu sees. Sain üle. Selle aastaga võib juba rahul olla. Kui uskuda nüüd prof.Raukase juttu, siis tegelikult tuleks ennast ikkagi üleüldiseks kliima külmenemiseks ette valmistada ja leida sellest mingi rõõm, mida oodata. Seal Pühajärve kandis ma käin just märtsikuul juba kolmandat aastat. Võtan neli päeva ja suusatan ja ujun ja lasen ennast maseerida ka. Noooh tegelikult lisandub sinna veel väike aroomiteraapia näole ja mullivannid ja Reiki ja hommikused aurusaunad ja fantastiline söök ja üleüldine taevalik teenindus. Pühajärve ruulib! Mulle oleks muidugi kasulikum , kui sellest nii paljud ei teataks, sest basseinis jääb juba õlgadest kitsaks, kurtis Kuutroll. Ja mis ime veel! Soomlased on kadunud! Huvitav, kas neid enam ei impordita või kadus neil huvi? Meile küll meeldis mullivannist märtsikuu päikseloojangut vaadata.

Et kui nüüd ikka joon alla tõmmata ja mingi edetabel koostada, siis selle aasta parim libisemine oli 5.märts Emajõe pääl. Panime kohe Kuutrolliga Marja tänava otsast suusad alla ja suusatasime mööda Emajõge Vorbusele, mööda uuselamurajoonist nimega Kvissentali. Seal ei olnud, mida vaadata. Seal oli maju, milles kunagi elada ei tahaks. Täiesti inetuid maju. Inetuks ja ebatervislikuks pean mina maja, mis on neljakandiline kast. Veel hullem kui koosneb kolmest kastist. Värv lumivalge.
Paari päeva pärast selgus, et parima ehitise auhinda, me ikkagi ei saaks. Võib olla kunagi teinekord.

2006-03-08

On päev ja ei ole ka

Aga mulle naistepäev... noh ma ei saa öelda, et ei meeldi aga mul on sellega probleeme. Ma ei oska seisukohta võtta. Segadus hinges. Vanasti ei olnud. Kui ma lugesin eilsest Postimehest artiklit kus seisis, et selle aasta naistepäeva nädalal, lillemüüjate ja -kasvatajate parimal äritegemise ajal, jagub roosiõisi kõigest pooltele eestlannadele., siis skeptikuna mõtlesin kohe, et mina olen see teine pool eestlannadest. Ja olingi! Ega roosi tegelikult ei ihaldakski. Uudishimulikuna tekkis mul küll küsimus, et mis lilled on varutud ukrainlannade ja juuditaride tarvis näiteks, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et minu töökollektiivis on naistepäeva tähistamine kohe kõvasti taunitud tegevus. Ülemuse (mees) enda poolt juba aastaid tagasi kõva häälega välja öeldud, et seda päeva meil EI TÄHISTATA! Ei lilli, ei torti, ei "head naistepäeva" ka mitte. Shampast me ei räägigi. Põhjus on tema arust vist eriti õilis, et naisi peab austama iga päev, mitte kord aastas ja kõik. Aga milles see peaks väljenduma? Loogiline on, et kõik inimesed austavad teisi inimesi. See on elementaarne. Noh olgu pealegi. Ega mul selle päeva mõte polegi väga selge ja kas ta on põhjendatud, ma ei tea. Ma ei teeks sellest numbrit, kui võetaks vastu riiklik otsus, et ei mingit naistepäeva EV-s. Muide, kas mitte umbes 5 aastat peale vabariigi taastamist polnudki mitte selle koha pealt vaikus. Ikkagi nõukogudeaegne püha ja kõik endised pühad ju likvideeeriti. Uusaasta jäi. Kuid viimaste aastatega aina rohkem ja rohkem ikkagi seda päeva tähistatakse ja õhutatakse tähistama. Nii lehtedes kui TV-s. Seda raskem on ignoreerida ja teha nägu, et ahh mul on ükskõik ja mõelda, et ma võin vabalt ise omale torti osta ja lille jaksan osta ka, millal tahan. Ei pea täna ostmagi.
Meil on kollektiivis rohkem naisi kui mehi. Kollektiiv pole suur, aga naisi on vast 5 korda rohkem ehk siis kolm meest. Üks neist mitteeestlane, kelle kasvatus siiski nõudis talt naistepäeval vastavat tegutsemist. Salaja poetas igale naisele tulbi (ma sain näritud lehega aga ikkagi) ja pobises nina alla oma sõnumi ka. Et siis head naistepäeva. See jäi ainukeseks lilleks. Minu arust tuleks see päev pühaks tagasi muuta. Siis oleks asi selge ja päev puhkepäev, kus saab sõita külla oma kallitele/lähedastele (ema, õde, vend kesiganes), et seda päeva koos tähistada. Lapsepõlvest on küll meeles ainult head mälestused, kui naistepäeval Tartus vanavanemate kodus saime kokku onude ja nende peredega.

Kuna ma teadsin ette, et sellel päeval ma võin vabalt meelt heita, varusin omale piletid ans Cosmos kontserdile Estonia kontsertsaalis. Ei tulnud pettuda. Tegelikult ma teadsin neid küll ja olin Jazzkaarel kuulnud. Suure a cappella muusika fanaatikuna püüan ikka enam vähem kõike kuulata, kui midagi sellist siia kohale tuuakse. Ka Rootsi poistebändi Vocal six kontsertidel käisin kaks korda ja pettusin. Teine oli esimese koopia kuigi aasta oli vahet. Täiesti stampides. Naljad olid ka samad. Cosmosekutid on andekamad. Mina ei tea, aga läti meestel on ikka head hääled. Võtkem või Renars Kaupers aga olgu pealegi. Teine kord võtame.
Huvitav oleks teada, kas on veel töökohti, kus naistepäeva tähistamine on ebapopulaarne ja lausa mitteaksepteeritav.
Palun kirjutage.

2006-03-06

Lõpuks ometi üks hea uudis ka Eestimaal. Kuid see on ikka "unrechti asi" ütleks mu vanaisa, kui ta elaks, et sellel ansamblil lubati lastelauluplaat treida. Olgu, muu ma kannatan välja, sest ma ignoreerin neid, aga see on lubamatu. Milles lapsed süüdi on? Ma ei ütle, et kõik peaks üles kasvama Entel-Tenteli saatel nagu mina. Mul lihtsalt pole usku, et see Meie Mehe tehtud lasteplaat on nüüd võrreldav Kukerpillide või Kapelli lastelauluplaadiga. Muusika, millega koos laps üles kasvab, on väga tähtis. Need laulud jäävad talle elu lõpuni meelde. Kurjad keeled aga sahistavad, et see laialiminekujutt on kuulukas ja reklaamitrikk. Palun öelge, et see pole nii! Ma küll loodan, et kõrgemad väed on mu palvet kuulda võtnud. Ma pidin juba äärepealt Mustamäelt ära kolima, kui Riisalu selle linnaosa vanemaks sai, aga õnneks parteisõdurina koristati kiiresti ära ka. Keskid vist jäid võimust ilma selles linnaosas. Ütlen otse, minumeelest on ta jube inimene ja mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et see muusika on paljude eestlaste lemmikmuuiska. Aasta 2005 ansambel!! Kuidas on see võimalik!

2006-03-03

Neljal real Tallinnast Tartusse

Miks ma ei anna oma häält selle heaks, et saaks neljarealise tee Tallinna ja Tartu vahele? Minult on küsitud, et kas ma ei poolda kodanikualgatusi, või on neljarealine maantee tõesti nii nõme mõte?

Ei seda ega teist. Tegelikult mulle meeldib autoga sõita, ja vast nii kümmekond aastat tagasi oleks ma sellisele algatusele kahe käega oma poolthääle andnud. Muidugi on mõnus sõita, kui vastutulijad on kusagil kaugemal ja ees koperdajatest saab ohutult mööduda. Muidugi on mõnus ja ohutu sõita mööda head teed. Ja hea on teada, et sinu lähedased, kui nad on teel, ei ole just kuigi suures ohus. Et oht sattuda maanteel liiklusõnnetusse poleks suurem kui näiteks jääda juhusliku katuselt kukkuva telliskivi alla.

Minu seisukoht on, et Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ei lahenda liiklusprobleemi. Üldjuhul, jah, on ohutum liigelda nii, et vastutulijaid ei ole. Näiteks siis, kui on suvi ja valge aeg.

Skisofreeniline olukord


Meil on millegipärast nii, et kui läheb pimedaks, ja tulesid on vaja mitte ainult enda nähtavaks tegemiseks, vaid ka tee valgustamiseks, siis neljarealisel teel lülitatakse kaugtuled ümber lähituledeks, kui seal eraldatud sõidusuunal keegi vastu tuleb. Ja muidugi lastakse rõõmsalt (vähemalt) üheksakümnega edasi - oma tuledest ette.

Teine asi on talvine ilm - kui palju on neid talvepäevi, kus neljarealise tee mõlemad rajad on lumevabad? Kui parempoolne rada on lumevaba, ja vasak täis tuisanud, siis on tegemist tõelise pähkliga: kas sõida endiselt ees venijate taga, või vaheta sõidurada ja hakka läbi lume pressima... Võiks öelda, et lausa skisofreeniline olukord.

Samasugune ambivalentne tunne tekib siis, kui hakata mõtlema selle peale, millist trajektoori see uus tee siis järgima peaks. Kui on kiirtee, siis oleks ju hea, kui ta asulatest piisavalt suure kaarega mööda läheks. Teisest küljest, pikka maad on igav sõita, kui peatusi ei tee, samuti hakkab tervise peale, kui liiga kaua ühe koha peal paigal istuda. Tahaks, et tee ääres oleks mõni peatuskoht - kiirteel niisama parkida ei või. Ja kui juba on peatuskoht, siis tahaks asjal käia või tassi kohvi juua. Hea oleks, kui oleks tankimisvõimalus kah. Ja kui tankla on, bensiini saab, siis miks mitte ka ajalehte või toidupoolist; ja kui toidupoolist on, siis miks ei saa osta puhtaid sokke või pesu? Nii hakkavad tee äärde vaikselt siginema tanklad, siis kohvikud ja poed, ja lõpuks ärikeskusedki. Inimesed, kes seal töötavad, ei taha eriti kaugelt tööl käia, nii ehitavad nad oma majad sinna üsna lähedale. Ja need inimesed vajavad varsti lasteaedu ja koole, ja siis on vaja kohalik omavalitsus tuua inimestele lähemale... ja mõnekümne aasta pärast imestame, et kuidas küll on juhtunud, et kiirtee läbi nii suure asula läheb. See ei ole muinasjutt. Vaadake, kuidas on juhtunud Põltsamaa ümbersõiduga. Ja mis koht on Mäo.

Lihtsalt parem tee


Praegust olukorda Tallinna ja Tartu vahel saab parandada ka lihtsamate (odavamate) vahenditega. Maantee, mis Tallinnast alguse saab, läheb ju ametlikult Luhamaale välja. Ja lõunapool Tartut on tee kohati väga hea, seda just pimedas sõites - teekattemärgistus on suurepärane, tee ääres on helkuritega postid. Ei teki tahtmistki rohkem gaasi vajutada, et hullumeelsest kohast kiiremini läbi saada ;-)
Mina pooldan varianti, mille kohaselt on tee lihtsalt kohati kolmerealine, võimaldamaks ohutut möödasõitu. Jah, võib ju vastu vaielda, et meie liikluskultuur pole see, et teed saaks nõnda kolmeks jagada. Liikluskultuur pole tõesti see, aga praeguse liikluskultuuriga ei aita siin neljarealine kah midagi. Tuletagem meelde, kas mitte "kõigi aegade suurim ahelavarii" ei juhtunud just neljarealisel teeosal? Keegi kirjutas koguni, et mõned autod leidsid tee vastassuunavööndis, kui Tallinna suunduv teepool oli kinni?

Investeerida tasub raudteesse


Kui midagi kapitaalset teha, siis minu meelest peaks see olema tunduvalt etem raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel. Juba praegu on rongiga päris mugav sõita, esimese klassi vagunis saab kasutada internetti ja puha. Kui aga rong jõuaks Tartust Tallinna tunni ajaga, ja rongiliiklus piisavalt tihe, siis oleks juba päris mõttekas Tartust Tallinna tööl käia. Või vastupidi. Ja võiks mõne ministeeriumi veel ära kolida, et ministrid ka näeks, kuidas inimesed Eestis elavad, mitte ainult Tallinnas. Võibolla on juba tehtud mingeid arvutusi sellegi kohta, kui palju raudtee renoveerimine maksaks, kui palju maksavad uued, moodsad rongid, või kasvõi rööbasbussid? Ka siis, kui kogu Tallinn-Tartu maantee oleks neljarealine kiirtee, ei jõuaks ükski buss kohale tunni ajaga.

Ma ei taha midagi paha öelda nende rohkem kui 9000 inimese kohta, kes on oma hääle andnud neljarealise maantee heaks; üritus on igati tore ja tänuväärt, kuigi minumeelest on see meie võimaluste juures liigne luksus. Aga raudtee renoveerimisele annaks oma hääle küll.

2006-03-02

Edekabel, vol. 2

Ja ikkagi ei saa ma aru, miks peaksid edetabelis just need nelikud olema? Miks mitte näiteks neli meeldivamat programmeerimiskeelt (Python, (g)awk, bash, lisp), lemmikredaktor (xemacs) või sagedamini külastatav toidupood? Üldinimlikuks ei tee seda loetelu ei lemmikseriaali küsimine (kes neid seriaale ikka niiväga vaatab) ega iga päev külastatavate kodulehekülgede üleslugemine (paljudel siis ikka võimalust iga päev Internetti külastada on). Hoopis üldinimlikum oleks näiteks küsida lemmikunenägu ;-).

Mul on hüpotees, et tegemist on meile mõne inglise keelt kõneleva seltskonna (nojah, kui community tõlkida kui `seltskond', siis peaksid kommunistid olema seltskonnategelased) mänguga, mis on aja jooksul teisenenud. Ja ilmselt on lemmikuid sellepärast neli, et favorite four on algriimilised. Ja teisenevad sellised asjad ikka, alles see oli, kui üks linnalegend lausa politseis huvi tekitas. (Selgituseks niipalju, et vanasti rääkisid jahimehed selliseid jutte huntide ja karude kohta. Pikemalt käsitles seda Eda Kalmre lemmikloomaseminaril Kirjandusmuuseumis).

2006-03-01

Ma näen päevas üle saja erineva inimese nime ja mind on raske üllatada, aga Zolnoki poe viinaleti vanemklienditeenindaja nimi lõi mind pahviks. Kanni Veri! See on kõrgem pilotaaz! Ma jõllitasin vist juhmilt paarkümmend sekundit, selle asemel, et raha anda. Ahh, et mida ma viinaletist ostsin. Aga vat see on mingi Comarketite ( noh see kassinäo logoga) komme, et lindiga kassad tuleb õhtul sulgeda ja jätta üks müüja viinaletti ja kõik maksku talle.

2006-02-28

Edekabel

Mulle ka edetabelid meeldivad nagu Triibikulegi. Ainult lemmiklaulja ja ansambli küsimustele ma pole nõus vastama. Selle kohta on omaette skisofreeniline lugu mul rääkida. (teienkord)
Niisiis.
4 töökohta:
*Vasula Sohvoosi kartulivõtja nr.21
*Molekulaarbioloogia õppetooli katseklaasipesija
*Mikroobi- ja üldise Biokeemia
õppetoolis hallitusekülvaja (vanemlaborant)
*rasedate naiste sõeluja ( laborispetsialist)

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataksin:( seda ma olen harjutanud)
*"Neli pulma ja üks matus"
*"Inglise patsient"
*"A Room With A View"
*"Uksed sulguvad"

4 kohta, kus ma olen elanud:
*Tallinnas A.H.Tammsaare teel
*Tartus F.R.Kreutzwaldi tn
*Tamsalus A.Haava tn
*Tartus Tähtvere tn ( see ei sobi üldse eelneva kirjandusliku õhustikuga)

4 teleseriaali, mis meeldivad:
*Oru valitsejad
*Seks ja linn
*Kontor
*Pahad tüdrukud

4 saiti, mida iga päev külastan:
google.com
kodutriibik.blogspot.com
ilm.ee
astro.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas
:
Sotsi
Hiiumaa
Pärnu
Rhodos

4 lemmiktoitu:
*oma tehtud kotletid ja türgioad
*praetud suvekõrvits
*murakamoos
*seenepizza veiniga
( mannavaht ka)

4 kohta, kus praegu tahaksin olla ( loomulikult siit ära)

*Kiisiku ja suuskadega metsas
*Tartus kamina ees tugitoolis veini ja Kuutrolliga
*Tamsalu aias (kasvõi üksi)
*Norras (suvel)

Kes 4 veel võiksid neljast asjast kirjutada:
Kuutroll võiks küll.
Paljud võiks aga neid pole siin ju.
Äkki Punane Hanrahan ?

2006-02-19

Triibiku jutt tekitas minus kohe elevust. Ka MINU lemmikkirjandus olid vanad teatrialmanahhid. Ma veetsin kõik suved Tartus vanaema-vanaisa juures. Nende kelder kujutas endast mulle suurt avastamata maailma. Seal oli hulga pappkaste. Nendes oli palju vanu ajakirju, raamatuid. Ja veel milliseid ajakirju!! Eesti Naine alates aasast 1924, Maret, Taluperenaine ja ENSV Teatri aastaraamatud kuskil aastatest 1957 - 1961. Mul olid kõik tolle aja teatrite näitlejate nimed ja näod selged, sest ma vaatasin neid ajakirju ikka iga suvi. Eesti Naistes ma imetlesin ilusaid tualette ja reklaame. Jaa, reklaame. Reklaamid kaupadele ja kauplustele olid minu jaoks midagi täiesti arusaamatut. Tänu reklaamidele sain ma teada siis, et Tartu linnas oli enne sõda suur riidepood, mille omanik oli hr.Jänes. Vot nii. Viljar Jänese sugulane?
Põhjus, miks ma neid iga suvi korra vaatasin, oli praktiline: ma kartsin, et niiskus ja hallitus hävitab minu jaoks nii kalli vara. Selleks ma tassisin nad tavaliselt kuumal suvepäeval õuele ja laotasin päikese kätte. Need ajakirjad on tänapäevani alles muide.

Tuletikke laenamas..

Vanemuises!
Ma olen saanud nüüd kaks nädalavahetust järjest doosi vanemuise näitekunsti. Issand, ma ei mäletagi, millal ma viimati Taaralinnas teatris käisin. No eks see oli siis, kui ma seal elasin või olin sealt just lahkunud. Vaatasime kahte komöödiat- ugrimugri janti sel laupäeval ja eelmisel siis rafineeritud juudisoost ameeriklase Neil Simoni viimast tükki Sekstett a la carte. Mõlemad olid head. Kuigi Sekstett oli rohkem minu maitse. Aga müts maha Vanemuise ees, sest 1910 aastal kirjutatud komöödiat on väga raske tänapäeva inimsele naerdavaks teha. Nad said hakkama. Minuarust see laenatud soomlane oleks võinud vabal soome keelt rääkida, oleks veel parem olnud ja ma oleks paremini aru saanud ta jutust (kui nüüd üldse norida). Avastasin, et olen vaadanud kuu aja jooksul kahte soome! etendust- Jäneseaasta oli ju ka. MIs neid ühendab peale Soome? Esiteks peaosas on kodanik nimega Vatanen ja teiseks laval on soome saun. Sellest viimasest ma saan aru aga miks Vatanen. On selles nimes midagi?
Enne seda olen oma elus vist näinud veel ainult ühte soomlaste lavateost ja see oli Parveposidid Draamateatris VÄGA ammu. Lapsena. Oi minu kodus on alati palju teatris käidud. Esiku peeglilaual seisid permanentselt teatripiletid (see on mul silme ees), sest teatris käidi vähemalt kord kuus. Kunst kuulus siis rahvale.

2006-02-13

Täna kuulsin tõestisündinud lugu, et üks poiss (Kaisa sõbranna tuttav) oli veetnud 8 tundi liftis kinni. Öösel!! Mobiilita!! Ainsaks kaaslaseks Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Kõlab tragikoomiliselt? Muide mina ka umbusaldan lifte. Eriti neid nõukogudeaegseid. Olen elus nendega väga vähe sõitnud ja Mustamäe haiglas oli ka esimene mõte, et äkki saaks trepist. Kusjuures ma polegi seal treppe näinud. Kaheteistkümnendale korrusele ronida on aga päris hullumeelne.
Minu jubedaim elamus liftidega on pärit sellest ajast, kui ma kuuenda klassi plikana lastekooriga Moskvasse sain. Meid kutsuti pioneerisaatesse laulma ja salvestused olid Ostankinos maeiteamitu päeva. Elama pandi aga Inturisti hotelli. Mäletate küll ju, mis asi on Inturisti hotell? See oli vist põhiliselt ida-sakslasi täis. Hotellil oli 18 korrust ja meie rahvas jaotus vist ühtlaselt seitsme korruse vahel. Tubadesse pandi tähestiku järgi (meid oli vast 70 last)ja see tähendas, et 6-nda klassi jumbu võis vabalt abituriendiga ühte tuppa saada. Suured hakkasid kohe muidugi korraldama ja ümber tõstma ning lõpuks ma avastasin ennast toast, kus peale minu kedagi polnud. Kartsin kohutavalt ja otsustasin, et pean ülejäänud kahte tühja voodisse ka kedagi leidma, muidu mind tõstetakse jälle kuhugi kolmandaks. Nii ma siis jooksin mööda treppe 17-ndalt 10-ndale ja tagasi. Vahepeatustega. Korduvalt. Ma ei saanud aru, mis süsteemiga need liftid töötavad. Ma polnud enne selliseid näinud ja minuarust liikusid need kahtlaselt vaikselt ja need olid koguaeg ida-sakslasi täis aga välismaalastega kontakteerumine oli keelatud ju. Kui ma tiimi lõpuks kokku sain, olin lausa närvivapustuse äärel. Ma mäletan, et värisesin üle keha. See reis pani pitseri mu mällu igaveseks ja mitmes mõttes. Liftidesse suhtun siiamaani ettevaatlikult.

2006-02-09

Mõistatus

Mulle kohe mitte ei meeldi lahendamata mõistatused. Üks suurim on meie peres praegu Kiisiku haigus. Mis see siis oli/on? Ega võitlus pole veel lõppenud, sest madal palavikuniru kestab, aga noh põletikku enam pole. Inimene käis trennides ja puha ning kukkus jalalt 40 palavikuga voodisse ja 5 päeva pärast hingamisaparaadi alla kaheksaks päevaks. Kas haiguslukku kirjutatakse: tundmatuks bakteriks jäädasooviv bakterisiksus? Minu pealekäimisel võeti viiruskülvid aga see oli nädal peale haigestumist. Saadi kätte kaks kurjamit (paragripp ja RS-viirus) aga need olid ilmselt pisisulid. Põhimees oli ammu jehhat tõmmanud. Arvamusi on erinevaid. Arst nr. 1 ütleb, et see oli Legionella pneumophila ja kaks viirust, arst nr. 2 arvab, et Streptococc ja kaks viirust, arst nr.3 arvab, et kolm viirust (lisaks eelmistele AB gripp) ja ei ühtegi bakterit. Täiesti jabur olukord. Mida nad ikkagi kirjutavad haiguslukku? Raske pneumooniaga haigel tuleks ikkagi kohe võtta nii rögakülvid bakteritele kui viiruskülvid. Ka laupäeval! Bakterid ja viirused ei pea puhkepäevi. Need kaks kaotatud päeva oleksid võinud väga saatuslikuks saada ja tegid ilmaasjata Kaisa olukorra nii raskeks. Ma ütlen!!
Ilmselt on selliseid situatsioone liiga harva, et ravijuhendit muuta. Siit moraal: ära püüa teistest erineda, sest 90% pneumooniaid allub penitsiliiniravile, nagu mulle öeldi.

2006-02-06

Pulmad või pulma?

Eks see Kiisku haigus oli üks paras pulma, ütleks soomlane. No aga Kiisiku saime nüüd intekast üldpalatisse putitatud. Ta lihtsalt edeneb nii kiiresti. Saab juba hakkama endaga ka ilma hapnikumaskita.
Eks juba vanarahvas öelnud, et pulmadeks saad terveks. No nii ongi. Pulmadeks oli vaja terveks saada.
Nüüd läheb juba lepasema reega kosumiseni. Kilod tagasi!

2006-01-30

Kiisiku pikk uni

"Minge, ma ei tule veel.
Kõik sai nagu öeldud vist.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo."


J. Tätte laulud on minu jaoks praegu nagu palve. Sel on sama suur rahustav toime, aga eriti need read, mis tulevad mull meelde, kui vaatan Kiisikut magamas pikka und.
Pärast ta räägib meile, mida nii pika une jooksul nägi.
Me kõik ootame su ärkamist. Enam ei saa kaua minna.


Elina ütles: kaisa on meil alati niivõrd kangekaelne olnud, et küllap ta sellele haiguselegi malakaga tagantjärele materdab