Täna kuulsin tõestisündinud lugu, et üks poiss (Kaisa sõbranna tuttav) oli veetnud 8 tundi liftis kinni. Öösel!! Mobiilita!! Ainsaks kaaslaseks Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Kõlab tragikoomiliselt? Muide mina ka umbusaldan lifte. Eriti neid nõukogudeaegseid. Olen elus nendega väga vähe sõitnud ja Mustamäe haiglas oli ka esimene mõte, et äkki saaks trepist. Kusjuures ma polegi seal treppe näinud. Kaheteistkümnendale korrusele ronida on aga päris hullumeelne.
Minu jubedaim elamus liftidega on pärit sellest ajast, kui ma kuuenda klassi plikana lastekooriga Moskvasse sain. Meid kutsuti pioneerisaatesse laulma ja salvestused olid Ostankinos maeiteamitu päeva. Elama pandi aga Inturisti hotelli. Mäletate küll ju, mis asi on Inturisti hotell? See oli vist põhiliselt ida-sakslasi täis. Hotellil oli 18 korrust ja meie rahvas jaotus vist ühtlaselt seitsme korruse vahel. Tubadesse pandi tähestiku järgi (meid oli vast 70 last)ja see tähendas, et 6-nda klassi jumbu võis vabalt abituriendiga ühte tuppa saada. Suured hakkasid kohe muidugi korraldama ja ümber tõstma ning lõpuks ma avastasin ennast toast, kus peale minu kedagi polnud. Kartsin kohutavalt ja otsustasin, et pean ülejäänud kahte tühja voodisse ka kedagi leidma, muidu mind tõstetakse jälle kuhugi kolmandaks. Nii ma siis jooksin mööda treppe 17-ndalt 10-ndale ja tagasi. Vahepeatustega. Korduvalt. Ma ei saanud aru, mis süsteemiga need liftid töötavad. Ma polnud enne selliseid näinud ja minuarust liikusid need kahtlaselt vaikselt ja need olid koguaeg ida-sakslasi täis aga välismaalastega kontakteerumine oli keelatud ju. Kui ma tiimi lõpuks kokku sain, olin lausa närvivapustuse äärel. Ma mäletan, et värisesin üle keha. See reis pani pitseri mu mällu igaveseks ja mitmes mõttes. Liftidesse suhtun siiamaani ettevaatlikult.