2006-03-25

Kui suri Urho Kaleva Kekkonen, olin ma Helsingis
Kui suri Konstantin Tsernenko, olin ma Moskvas
Tundsin ennast juba nagu mingi surma saadikuna.
Kui suri Georg Lennart Meri, olin ma õnneks Otepääl.

Mul oli kindel plaan Lennart Meriga laupäeval hüvasti jätma minna, aga mulle tundub, et tuleb vist jälle kunsti altarile ohvreid tuua. Hakkasin mõtlema, et olen elus ikka koorilaulu pärast jube palju ohvreid toonud. Ühe korra olen isegi uut aastat täiesti üksi vastu võtnud, et olla 1.jaanuaril rivis. Muu rahvas oli kõik Tartus vanavanemate juures. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab pähe siginema oportunistlikke mõtteid, et kas peaks koorilaulu esialgu noh nii mõneks ajaks kõrvale jätma? Kas see mis ma vastu saan, on ikka nii palju väärt, et pidevalt oma isiklikke plaane muuta? Aina rohke tundub, et EI OLE. Kas see on vanaduse algus? Individualistid ei sobi koori laulma.

2006-03-21

Jaak ja Tooni

Vot sellised artiklid on mulle hingelähedased. Kui nüüd järele mõelda, siis teema "loomade elu" (mitte koduloomade) on mind alati rohkem huvitanud, kui teema "prominentide elu". Mina olen ikka alati ajast maas või üldse mitte kursis, kui seltskonnakroonikast rääkima hakatakse. No ma mõtlen kui vestlejad on naesterahvad. Ühest inimesest siiski tean ma alati raudselt rohkem, aga ma ei hakka nimesid nimetama.
Huvitav kuidas koskel Taaaavi ja tema naine Mooooooni elavad?

2006-03-20

Vahtisin nagu juhmakas "Magistrali" ostukeskuse päikeseprilli stange ees. Kõigil prillidel rippus küljes sedel minu nimega. See oli nagu filmis, kus korraga on stseen peaosalisega, kelle nimi kumab vastu igalt poolt, kuhu ta vaatab. Mingi selgusehetk või ka hoopis segadushetk. OSTA MIND oli selge sõnum prillidelt. Küsisin müüjalt, et mida see siis nüüd tähendab. Tema ütles kanges eesti keeles, et KAIDI on Hollandi prillifirma. On ta jeee, mõtlesin omaette. Miks ma sellest varem midagi kuulnud pole. Aga ostamata ma ei saanud jätta. Seda enam, et ma ei mäleta, millal eelmised ostetud said ja täna just leidsin, et ilma päikeseprillideta enam välja tulla ei saa. Kui tööle jõudsin, siis olin silmist pime, pisarad voolamas mööda põski. It's the sign! Enam selgemat märki ei saa olla ( mul on nende märkidega üldse oma suhe). Internetis surfates selgus siiski, et mul on lihtsalt omanimeline prillimark aga minu ostetud olid ikka palju ilusamad. No umbes nagu need 8 prilli allpool. Päritolumaa jäi segaseks. Made in Ying Chang ei ütle mulle midagi. Nagu mugavuslipuriik laevafirmadel, kas nii ka prillifirmadel?
Nagunii kõik arvavad, et ma ise oma nime valge markeriga prilliklaasile kirjutasin.

2006-03-19

See lind, kes Mustamäel mu akna taga praegu hommikuti reipalt srüiiiiit venitab, on rohevint. Talve a'al on linde vähe. Eriti laululinde, sestap on kerge eristada kui uus heli hakkab tavapärasest taustast välja kostma. No ega siin linnas pole ju mingit valikult. Talvel part, kajaks ja vares. Võta üks ja viska teist. Ei ole ükski mulle eriti sümpaatne. Part veel oli enne seda linnugripiohtu. Veebruaris aga kui veab, võib näha siidisaba, ühte mu lemmikut. Rasva- ja sinitihasepoisid on vist nendest aastaringi siin elutsevatest lindudest kõige sümpaatsemad. Musträstas on muide ka koguaeg siin, aga enamasti seda ei teata, sest suurepärasest kevadisest lauljast saab talvel täielik tummahammas- must ja natuke võõristust tekitav lind.
Kui kalendrisse vaadata, peaks homme kevad hakkama. Tunda küll ei ole. Ainuke lootustandev signaal on minu jaoks seesama srüiiit. Nojah päev on pikem. Aga milleks see katkematu lumesadu? Ja millal lõpeb see viirushaiguste jama meie peres? Alates jaanuari kespaigast väikeste vaheaegadega siiamaani välja. Ja ikka kolmekaupa. Meil on vist terve viiruste galerii nüüd ammendatud. Loodetavasti.

2006-03-15

Kopraonu

Ma nägin eile kopraonu. Mitte seda, kes Colgate'i reklaamib, vaid ikka ehtsat- Castor fiber. Ma pole kunagi teda looduses näinud. Veel vähem ukerdamas paksus lumes. Lumi oli talle ikka julgelt üle pea ja tal oli suuri raskusi oma pisikeste käpakestega edasiliikumisel. Sellegipoolest oli tal kindel suund maanteele. Meie, kes me Pühajärvel bussi ootasime, üritasme talle hirmu naha vahele ajada, et ta teest eemale hoiaks. Hirm ei tahtnud naha vahele kuidagi minna.

Lumelell sulab juuu...

Nii, ma arvan, et võin oma suusakilomeetritele joone alla tõmmata. Tegin veel viimase suurema spurdi Otepääl. Tegelikult Pühajärve ja Kääriku vahel. Kokku sai sellel aastal 42 km, mis on üle aegade hea tulemus ja kui ma oleks selle korraga ära sõitnud, siis saaks seda maratoniks nimetada, aga nüüd vist ei klassifitseeru. Parim aeg suusatamiseks on ikkagi märtsikuu,ütlen ma. Mul on see juba lapsepõlvest meeles, kuidas paljakäsi ja päikeseprillidega on mõnus suusatada. Aegviidus näiteks. Meil oli ikka kunagi normaalne suusaperekond, aga vahepealsed lumeta ja vähese lumega aastad olid peaagu tapmas suusabakterit mu sees. Sain üle. Selle aastaga võib juba rahul olla. Kui uskuda nüüd prof.Raukase juttu, siis tegelikult tuleks ennast ikkagi üleüldiseks kliima külmenemiseks ette valmistada ja leida sellest mingi rõõm, mida oodata. Seal Pühajärve kandis ma käin just märtsikuul juba kolmandat aastat. Võtan neli päeva ja suusatan ja ujun ja lasen ennast maseerida ka. Noooh tegelikult lisandub sinna veel väike aroomiteraapia näole ja mullivannid ja Reiki ja hommikused aurusaunad ja fantastiline söök ja üleüldine taevalik teenindus. Pühajärve ruulib! Mulle oleks muidugi kasulikum , kui sellest nii paljud ei teataks, sest basseinis jääb juba õlgadest kitsaks, kurtis Kuutroll. Ja mis ime veel! Soomlased on kadunud! Huvitav, kas neid enam ei impordita või kadus neil huvi? Meile küll meeldis mullivannist märtsikuu päikseloojangut vaadata.

Et kui nüüd ikka joon alla tõmmata ja mingi edetabel koostada, siis selle aasta parim libisemine oli 5.märts Emajõe pääl. Panime kohe Kuutrolliga Marja tänava otsast suusad alla ja suusatasime mööda Emajõge Vorbusele, mööda uuselamurajoonist nimega Kvissentali. Seal ei olnud, mida vaadata. Seal oli maju, milles kunagi elada ei tahaks. Täiesti inetuid maju. Inetuks ja ebatervislikuks pean mina maja, mis on neljakandiline kast. Veel hullem kui koosneb kolmest kastist. Värv lumivalge.
Paari päeva pärast selgus, et parima ehitise auhinda, me ikkagi ei saaks. Võib olla kunagi teinekord.

2006-03-08

On päev ja ei ole ka

Aga mulle naistepäev... noh ma ei saa öelda, et ei meeldi aga mul on sellega probleeme. Ma ei oska seisukohta võtta. Segadus hinges. Vanasti ei olnud. Kui ma lugesin eilsest Postimehest artiklit kus seisis, et selle aasta naistepäeva nädalal, lillemüüjate ja -kasvatajate parimal äritegemise ajal, jagub roosiõisi kõigest pooltele eestlannadele., siis skeptikuna mõtlesin kohe, et mina olen see teine pool eestlannadest. Ja olingi! Ega roosi tegelikult ei ihaldakski. Uudishimulikuna tekkis mul küll küsimus, et mis lilled on varutud ukrainlannade ja juuditaride tarvis näiteks, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et minu töökollektiivis on naistepäeva tähistamine kohe kõvasti taunitud tegevus. Ülemuse (mees) enda poolt juba aastaid tagasi kõva häälega välja öeldud, et seda päeva meil EI TÄHISTATA! Ei lilli, ei torti, ei "head naistepäeva" ka mitte. Shampast me ei räägigi. Põhjus on tema arust vist eriti õilis, et naisi peab austama iga päev, mitte kord aastas ja kõik. Aga milles see peaks väljenduma? Loogiline on, et kõik inimesed austavad teisi inimesi. See on elementaarne. Noh olgu pealegi. Ega mul selle päeva mõte polegi väga selge ja kas ta on põhjendatud, ma ei tea. Ma ei teeks sellest numbrit, kui võetaks vastu riiklik otsus, et ei mingit naistepäeva EV-s. Muide, kas mitte umbes 5 aastat peale vabariigi taastamist polnudki mitte selle koha pealt vaikus. Ikkagi nõukogudeaegne püha ja kõik endised pühad ju likvideeeriti. Uusaasta jäi. Kuid viimaste aastatega aina rohkem ja rohkem ikkagi seda päeva tähistatakse ja õhutatakse tähistama. Nii lehtedes kui TV-s. Seda raskem on ignoreerida ja teha nägu, et ahh mul on ükskõik ja mõelda, et ma võin vabalt ise omale torti osta ja lille jaksan osta ka, millal tahan. Ei pea täna ostmagi.
Meil on kollektiivis rohkem naisi kui mehi. Kollektiiv pole suur, aga naisi on vast 5 korda rohkem ehk siis kolm meest. Üks neist mitteeestlane, kelle kasvatus siiski nõudis talt naistepäeval vastavat tegutsemist. Salaja poetas igale naisele tulbi (ma sain näritud lehega aga ikkagi) ja pobises nina alla oma sõnumi ka. Et siis head naistepäeva. See jäi ainukeseks lilleks. Minu arust tuleks see päev pühaks tagasi muuta. Siis oleks asi selge ja päev puhkepäev, kus saab sõita külla oma kallitele/lähedastele (ema, õde, vend kesiganes), et seda päeva koos tähistada. Lapsepõlvest on küll meeles ainult head mälestused, kui naistepäeval Tartus vanavanemate kodus saime kokku onude ja nende peredega.

Kuna ma teadsin ette, et sellel päeval ma võin vabalt meelt heita, varusin omale piletid ans Cosmos kontserdile Estonia kontsertsaalis. Ei tulnud pettuda. Tegelikult ma teadsin neid küll ja olin Jazzkaarel kuulnud. Suure a cappella muusika fanaatikuna püüan ikka enam vähem kõike kuulata, kui midagi sellist siia kohale tuuakse. Ka Rootsi poistebändi Vocal six kontsertidel käisin kaks korda ja pettusin. Teine oli esimese koopia kuigi aasta oli vahet. Täiesti stampides. Naljad olid ka samad. Cosmosekutid on andekamad. Mina ei tea, aga läti meestel on ikka head hääled. Võtkem või Renars Kaupers aga olgu pealegi. Teine kord võtame.
Huvitav oleks teada, kas on veel töökohti, kus naistepäeva tähistamine on ebapopulaarne ja lausa mitteaksepteeritav.
Palun kirjutage.

2006-03-06

Lõpuks ometi üks hea uudis ka Eestimaal. Kuid see on ikka "unrechti asi" ütleks mu vanaisa, kui ta elaks, et sellel ansamblil lubati lastelauluplaat treida. Olgu, muu ma kannatan välja, sest ma ignoreerin neid, aga see on lubamatu. Milles lapsed süüdi on? Ma ei ütle, et kõik peaks üles kasvama Entel-Tenteli saatel nagu mina. Mul lihtsalt pole usku, et see Meie Mehe tehtud lasteplaat on nüüd võrreldav Kukerpillide või Kapelli lastelauluplaadiga. Muusika, millega koos laps üles kasvab, on väga tähtis. Need laulud jäävad talle elu lõpuni meelde. Kurjad keeled aga sahistavad, et see laialiminekujutt on kuulukas ja reklaamitrikk. Palun öelge, et see pole nii! Ma küll loodan, et kõrgemad väed on mu palvet kuulda võtnud. Ma pidin juba äärepealt Mustamäelt ära kolima, kui Riisalu selle linnaosa vanemaks sai, aga õnneks parteisõdurina koristati kiiresti ära ka. Keskid vist jäid võimust ilma selles linnaosas. Ütlen otse, minumeelest on ta jube inimene ja mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et see muusika on paljude eestlaste lemmikmuuiska. Aasta 2005 ansambel!! Kuidas on see võimalik!

2006-03-03

Neljal real Tallinnast Tartusse

Miks ma ei anna oma häält selle heaks, et saaks neljarealise tee Tallinna ja Tartu vahele? Minult on küsitud, et kas ma ei poolda kodanikualgatusi, või on neljarealine maantee tõesti nii nõme mõte?

Ei seda ega teist. Tegelikult mulle meeldib autoga sõita, ja vast nii kümmekond aastat tagasi oleks ma sellisele algatusele kahe käega oma poolthääle andnud. Muidugi on mõnus sõita, kui vastutulijad on kusagil kaugemal ja ees koperdajatest saab ohutult mööduda. Muidugi on mõnus ja ohutu sõita mööda head teed. Ja hea on teada, et sinu lähedased, kui nad on teel, ei ole just kuigi suures ohus. Et oht sattuda maanteel liiklusõnnetusse poleks suurem kui näiteks jääda juhusliku katuselt kukkuva telliskivi alla.

Minu seisukoht on, et Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ei lahenda liiklusprobleemi. Üldjuhul, jah, on ohutum liigelda nii, et vastutulijaid ei ole. Näiteks siis, kui on suvi ja valge aeg.

Skisofreeniline olukord


Meil on millegipärast nii, et kui läheb pimedaks, ja tulesid on vaja mitte ainult enda nähtavaks tegemiseks, vaid ka tee valgustamiseks, siis neljarealisel teel lülitatakse kaugtuled ümber lähituledeks, kui seal eraldatud sõidusuunal keegi vastu tuleb. Ja muidugi lastakse rõõmsalt (vähemalt) üheksakümnega edasi - oma tuledest ette.

Teine asi on talvine ilm - kui palju on neid talvepäevi, kus neljarealise tee mõlemad rajad on lumevabad? Kui parempoolne rada on lumevaba, ja vasak täis tuisanud, siis on tegemist tõelise pähkliga: kas sõida endiselt ees venijate taga, või vaheta sõidurada ja hakka läbi lume pressima... Võiks öelda, et lausa skisofreeniline olukord.

Samasugune ambivalentne tunne tekib siis, kui hakata mõtlema selle peale, millist trajektoori see uus tee siis järgima peaks. Kui on kiirtee, siis oleks ju hea, kui ta asulatest piisavalt suure kaarega mööda läheks. Teisest küljest, pikka maad on igav sõita, kui peatusi ei tee, samuti hakkab tervise peale, kui liiga kaua ühe koha peal paigal istuda. Tahaks, et tee ääres oleks mõni peatuskoht - kiirteel niisama parkida ei või. Ja kui juba on peatuskoht, siis tahaks asjal käia või tassi kohvi juua. Hea oleks, kui oleks tankimisvõimalus kah. Ja kui tankla on, bensiini saab, siis miks mitte ka ajalehte või toidupoolist; ja kui toidupoolist on, siis miks ei saa osta puhtaid sokke või pesu? Nii hakkavad tee äärde vaikselt siginema tanklad, siis kohvikud ja poed, ja lõpuks ärikeskusedki. Inimesed, kes seal töötavad, ei taha eriti kaugelt tööl käia, nii ehitavad nad oma majad sinna üsna lähedale. Ja need inimesed vajavad varsti lasteaedu ja koole, ja siis on vaja kohalik omavalitsus tuua inimestele lähemale... ja mõnekümne aasta pärast imestame, et kuidas küll on juhtunud, et kiirtee läbi nii suure asula läheb. See ei ole muinasjutt. Vaadake, kuidas on juhtunud Põltsamaa ümbersõiduga. Ja mis koht on Mäo.

Lihtsalt parem tee


Praegust olukorda Tallinna ja Tartu vahel saab parandada ka lihtsamate (odavamate) vahenditega. Maantee, mis Tallinnast alguse saab, läheb ju ametlikult Luhamaale välja. Ja lõunapool Tartut on tee kohati väga hea, seda just pimedas sõites - teekattemärgistus on suurepärane, tee ääres on helkuritega postid. Ei teki tahtmistki rohkem gaasi vajutada, et hullumeelsest kohast kiiremini läbi saada ;-)
Mina pooldan varianti, mille kohaselt on tee lihtsalt kohati kolmerealine, võimaldamaks ohutut möödasõitu. Jah, võib ju vastu vaielda, et meie liikluskultuur pole see, et teed saaks nõnda kolmeks jagada. Liikluskultuur pole tõesti see, aga praeguse liikluskultuuriga ei aita siin neljarealine kah midagi. Tuletagem meelde, kas mitte "kõigi aegade suurim ahelavarii" ei juhtunud just neljarealisel teeosal? Keegi kirjutas koguni, et mõned autod leidsid tee vastassuunavööndis, kui Tallinna suunduv teepool oli kinni?

Investeerida tasub raudteesse


Kui midagi kapitaalset teha, siis minu meelest peaks see olema tunduvalt etem raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel. Juba praegu on rongiga päris mugav sõita, esimese klassi vagunis saab kasutada internetti ja puha. Kui aga rong jõuaks Tartust Tallinna tunni ajaga, ja rongiliiklus piisavalt tihe, siis oleks juba päris mõttekas Tartust Tallinna tööl käia. Või vastupidi. Ja võiks mõne ministeeriumi veel ära kolida, et ministrid ka näeks, kuidas inimesed Eestis elavad, mitte ainult Tallinnas. Võibolla on juba tehtud mingeid arvutusi sellegi kohta, kui palju raudtee renoveerimine maksaks, kui palju maksavad uued, moodsad rongid, või kasvõi rööbasbussid? Ka siis, kui kogu Tallinn-Tartu maantee oleks neljarealine kiirtee, ei jõuaks ükski buss kohale tunni ajaga.

Ma ei taha midagi paha öelda nende rohkem kui 9000 inimese kohta, kes on oma hääle andnud neljarealise maantee heaks; üritus on igati tore ja tänuväärt, kuigi minumeelest on see meie võimaluste juures liigne luksus. Aga raudtee renoveerimisele annaks oma hääle küll.

2006-03-02

Edekabel, vol. 2

Ja ikkagi ei saa ma aru, miks peaksid edetabelis just need nelikud olema? Miks mitte näiteks neli meeldivamat programmeerimiskeelt (Python, (g)awk, bash, lisp), lemmikredaktor (xemacs) või sagedamini külastatav toidupood? Üldinimlikuks ei tee seda loetelu ei lemmikseriaali küsimine (kes neid seriaale ikka niiväga vaatab) ega iga päev külastatavate kodulehekülgede üleslugemine (paljudel siis ikka võimalust iga päev Internetti külastada on). Hoopis üldinimlikum oleks näiteks küsida lemmikunenägu ;-).

Mul on hüpotees, et tegemist on meile mõne inglise keelt kõneleva seltskonna (nojah, kui community tõlkida kui `seltskond', siis peaksid kommunistid olema seltskonnategelased) mänguga, mis on aja jooksul teisenenud. Ja ilmselt on lemmikuid sellepärast neli, et favorite four on algriimilised. Ja teisenevad sellised asjad ikka, alles see oli, kui üks linnalegend lausa politseis huvi tekitas. (Selgituseks niipalju, et vanasti rääkisid jahimehed selliseid jutte huntide ja karude kohta. Pikemalt käsitles seda Eda Kalmre lemmikloomaseminaril Kirjandusmuuseumis).

2006-03-01

Ma näen päevas üle saja erineva inimese nime ja mind on raske üllatada, aga Zolnoki poe viinaleti vanemklienditeenindaja nimi lõi mind pahviks. Kanni Veri! See on kõrgem pilotaaz! Ma jõllitasin vist juhmilt paarkümmend sekundit, selle asemel, et raha anda. Ahh, et mida ma viinaletist ostsin. Aga vat see on mingi Comarketite ( noh see kassinäo logoga) komme, et lindiga kassad tuleb õhtul sulgeda ja jätta üks müüja viinaletti ja kõik maksku talle.