Ma tegin ükspäev Navitrollat.



Jäneda Linnamäelt

Mälestusi Gori linnast.

Mina olen Gori linnas käinud. Kui ikka oled kuskil käinud, siis uudised sellest kohast puudutavad väga isiklikult.
Mälestused sellest reisist on eriliselt head. Võiks isegi öelda, et erakordsed. Kui koostada sürrealistlike reiside edetabel, siis reis Gori linna 1988 aasta mais juhiks seda tabelit kindlasti. Teisel kohal oleks 1990 aasta Ida Saksamaa ja ühes sürris kohas olen veel käinud. See oli üks mõttetu tööstuslinn Kirovohrad keset Ukrainat (ei meenugi, mis aastal)

Gori linnas oli 1988 aastal üks koorifestival või konkurss, kus me siis TÜ kammerkooriga osa võtsime. Sellest konkursist mul erilisi mälestusi ei ole. Põhiline oli hoopis muu.

Meie võõrustajaks oli määratud (meie suureks õnneks) kohalikus mõttes VÄGA TÄHTIS MEES - kas autobaasi või ziguliteeninduse direktor. Midagi sellist. Ta nimi oli Avto ja tal oli sõber Stalber. Ma ei hakka igaks juhuks selgitama, mida see nimi tähendas, aga Avto oli laia zestiga mees. Ta võttis eestlaste võõrustamise oma südame asjaks ja tegi seda suure pühendumisega.
Soovite Ungari suitsuvorsti - palun,
soovite Tsehhi õlut (1988 aastal) - palun,
soovite kohvi konjakiga Inturisti hotellis - palun.
Kahjuks purskaeve linnaväljakul ta ei suutnud öösel purskama panna. Ta kahetses, et tal nii palju võimu pole. Ma olen kindel, et Avto kauples meile ka ühe festivali paljudest eriahindadest välja. Ta oli lihtsalt nihuke mees.
Kodus oli tal vinge peopidamise koht, kus WC-sse sai sõita tõstukiga. Avto meenutas välimuselt Stalinit ja ajas mulle natukene hirmu peale.

Gori on Stalini sünnilinn, millest tulenes ka asjaolu, et see kubises Stalini kujudest, mis ajas mulle hirmu nahka. Linna üks suuremaid vaatamisväärsusi oli muidugi Stalini urtsik, mille ümber oli ehitatud marmorpalee.

Mul pole elus hiljem enam ühtegi nii peadpööritavat reisi olnud, millest muljed oleksid seinast seina. Sest kui nüüd võtta siis elamistingimused, mis meile anti, olid ikka kesised ja nende veevarustuse põhimõtted jäidki meile saladuseks. Aga see võis tuleneda asjaolust, et ühikas, kuhu meid elama pandi, ei olnud veel päris valmis. Krohv alles kuivas seinal.
Ma ei ütleks, et ma grusiinide elustiiliga mingilgi moel harjunud oleks, aga sellist ääretut sõbralikkust ja suursugust kohtlemist ma pole elus enam rohkem tunda saanud.

Minu jaoks oli aga muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi (kuni tänaseni) Uplistsikhe koobaslinn (26 saj. e.m.a.). Vot sellise ajalooga maa!!
Kahjuks hiljem pole ma enam Gruusiasse sattunud.
Ei tea, kas Avto peaks veel elus olema?

See, mis seal praegu toimub, ei mahu ühegi tsiviliseeritud inimese mõistusesse.

15.09 : lasin Neemel pildi uuesti üles võtta.

Meie selja taga on Stalini majamuuseum.

Koluvere linnus

Täitsa kobamisi, nagu kaks pimedat kana, leidsime sellise aarde Eestimaalt, et hoia ja keela.
Meil oli kimada kokku 260 km kodu poole ja pool teed polnud veel möödas, kui mingi Koluvere jäi ette, kust tuli Märjamaa peale keerata. Üldiselt ma olen selline mõisahuviline ja kuskil mõisa silt on siis ikka vaatan üle. No aga nüüd hakkas juba hämaraks kiskuma, ja pikk tee ees ja... ikka keerame tagasi.

Meil mõlemal oli järsku tunne, et vaja järgi vaadata ja millal me siia jälle satuma ja kõik see staff.

Koluvere, Koluvere, mis mul sellega meenub? Konkreetselt ei midagi. [Kuutroll: Koluvere laat. Mitu laulu ja lugu sellest]. Kuigi nimi oli tuttav. Kullamaa kirikust olin küll palju kuulnud ja tahtnud vaatamagi minna.
Mõisa park paistis suur, tamme allee oli paljutõotav. Sõidame ja sõidame ja järsku avaneb meie ees täies hiilguses keskaegne linnus, mitte mingi baltisaksa mõis.

Jummel küll. No kuidas mina olen koguaeg teadnud, et ainus ühes tükki linnus on meil Kuressaares ja ülejäänud ordulinnused on varemetes.

Linnust ümbritseb vetevõrk. Linnust ennast renoveeritakse. Üle vallikraavi läheb obeliskidega kaunistatud kaarsild. Käin ümber ruudukujulise linnuse ja mõtlen, et miks mulle siiski see kuidagi tuttav tuleb. Ühesõnaga, otsige naist, nagu ütlevad prantslased.
Ühe siniverelise naisega seoses kunagi kuuldud lugu.

Kahjuks on liiga hämar, et pilti teha. Külm on ka. Kobime autosse. Vahepeal vaatan, et kas hooldekodu (hiljem selgub et hullukesed) liiga uudishimulikuks ei lähe.
Linnus uhke vapiga oma väravas jääb selja taha. Öösel enne magamaminekut mõtlen viimasena, et seda linnuse asja ma hakkan kohe homme internetist uurima.

Ja siit see tuleb!

Tegelikult leidsin üsna kerge vaevaga kogu Koluvere linnuse (lossi) ajaloo Haapsalu muuseumi lehelt ja koluvere.com lehelt. See naine, kes seal lossis salapärastel asjaoludel suri, oli inglise kuninganna Karoline (vot näe oli selline kuninganna Inglismaal) õde. Mõlemate abielud olid skandaalsed ja mõlemad surid kahtalstel asjaoludel. Kuninganna elust on vändatud dokdraama, aga ühe hea draama saaks ka Koluvere lossi vangist Auguste Karoline von Braunschweig-Wolfenbüttelist. Täitsa kasutamata idee.

Miks see linnus pole muuseumiks tehtud, tekkis mul esimene küsimus. Oi mis vingeid ekpoositsioone sinna annaks panna alates Katariina II -st ja Orlovist ja lõpetades Inglise kuninga Georg IV-ga.
Mõnede ekspertide arvates on see üks kümnest kõige suuremast vaatamisväärususest Eestis.
Õnneks pole ma üksi oma arvamusega, sest EE valis selle linnuse erastamise juba kultuurivaenulike tegude hulka.
Ma saan aru küll, et ei ela mitte vaeses, vaid rumalas riigis. Meil on vaja see kuramuse rist ikka üles panna ja Kalevipoeg ka.

Veel üks huvitav tähelepanek, et iga hooldekodu juurest võib leida keskaegse vasallielamu. Eelmine leid oli Vao. Lollikesed hoiavad turistid (loe vandaalid) eemale?

Näppepilli Viljandi

Viljandi nägi hulga sõbralikum välja, kui kolm nädalat tagasi. Siis polnud seal festivali ja Viljandi elas oma igapäevast elu - natuke uimast ja ebasõbralikku. Novat mul oli selline kogemus.
See-eest Folgi Viljandi on erakordselt vastupidiselt sõbralik ja kena.
Veetsime folgil kolm päeva .
Koju saabudes sukeldusin kohe kohalikesse leheportaalidesse , et lugeda arvustusi ja artikleid, aga selle asemel ootasid seal ees pealkirjad: Viljandi folgil läksid noored kalema, Viljandi folgil tabati rohkem purjus noorukeid, Viljandi Folgil kavatsetakse piirata alkoholi müüki.
Ühtegi sisulist artiklit ei olnudki. No tänaseks (30.07) on ilmunud. Õnneks.
Kas ma olen siis pimedusega löödud. No ei jäänud mulle silma eriliselt palju purupurjus inimesi. Ütlesin veel Neemele folgi ajal, et kui see festival toimuks Taanis või Hollandis oleks siisn palju pilves inimesi.
Seekord vedas meil öömajaga roppu moodi. Meid võttis vastu mu lahke kolleeg, kes ütles, et ohh pole tal kedagi külas ja kohale tulles selgus, et kõik toad ja põrandad olid rahvast täis. Perenaine tasane, aga koer nimega Ceasar lärmakas, kuigi ise rohkem Napoleoni välimusega.
Hommikuti kohv, õhtuti duss.
See olme pool on jäänud folgi ajal siiamaani üsna kesiseks. On läbiaetud ikka minimaalsega, sest öömaja on valmistanud alati suurt peavalu ja leidlikkust.
Nüüd ei jäänud muud üle kui nautida muusikat. Oli tunda, et terve linn elab folgirütmis. Hommikul terrasil kohvi juues oli kuulda, kuidas naabriaia Alice kontserdiplaani kokku pani. Laheeeee.
Elamused:
Majorstuen. Ma ei saa aru, mis värk nende norrakatega on aga Norra on kindel kaubamärk. Ükskõik milles. Folgil on seda alati. Kui on norra viiuldajad, siis julgen pimesi soovitada. See on hoopis haaravam ja atraktiivsem ja professionaalsem ja musikaalsem ja maiteamis, kui ükskõik mis mustalsviiuldaja.

Ro Toro ja Malbrook. Väga energiastpakatav kooslus. Mitte, et ma Ro:Toro'st midagi enne kuulnud oleks, aga koos olid nad vast isegi huvitavamad kui kumbki eraldi.

Oort andis mulle selle laksu, mida ma eelmine aasta ei saanudki ja, mida vanasti sai ainult välimsaa esinejatelt. Näiteks Hedningarna või Garmarna. Just Hedningarna kuskil neljandal aastal vist oli praeguse oortiga väga sarnane. Sihuke tõsine raju etno ja rocki segu. Väga veenev ja hüpnotiseeriv.

Raud Ants oli ka paremaks läinud, ütleb Kuutroll. Tema pakub, et intellektuaalsem kui varem.

Svjata Vatra oli mulle senikuulmatu, aga ma ei kahelnud kordagi, et ta pole hea. Oligi. Kuna mulle meeldib Haydamaky.

Pettumused:
Flook. Väljakuulutatud kui INGLISE esinejad. See oleks võinud mind ju ettevaatlikuks teha, sest inglise rahvamuusikat pole ju olemas. Mis pagana inglise? Oligi nii, et tegelikult ikka iiri ja shoti rahvaste looming. Iiri muusikast on mul aga ammu üledoos. Olgem ausad, nad olid kehvad artistid ka. Ses suhtes, et mitte ebamusikaalsed vaid ebaprofesionaalsed rahvaga suhtlejad. Sihukest mokalaata pole folgi lavadel enne kuuldud. Poole tunniga neli muusikapala ja ohtralt maast ja ilmast juttu, mis kedagi ei huvita. Noh, et kellel on mitu last ja kus nad praegu asuvad, näe üks on seal, lehvitagem talle.

Nagu ikka oli head kulbiga ja kehva ainult lusikaga antud.

Pealegi on folk mitmemõõtmeline üritus. See pole pelgalt kontsertide külastamine, vaid ikkagi trefpoint. Saab ikka näod üle loetud. Iga-aastased käijad olid ka nüüd kohal. Tekkis isegi mure, et oi kas TEDA polegi tänavu. Oli siiski. Kõik korras.

Jänes kurivaim ilmus ka lõpuks välja ja ehmatas: "HUNT!" ja embas (see on mingi uus mäng, et mind nähes tuleb hunt, hunt hüüda). No, mis sa hing veel ihaldad.

Ja siis seda, et ühinen protestijatega: Tooge vabalava tagasi lauluväljakule!

Reis mööda loomaparki

Kui rännata Eestimaal autoga ringi on tunne, nagu oleks üks pidev "Elistvere loomapark". Selline loomadega pakett (miks peaks üldse raha eest metsloomi näitama) .

Kui mina alles noor veel olin, siis oli rebase nägemine minu mäletamist mööda suursündmus. Ma olin vast paar korda elus näinud. Viimasel kahel aastal on, aga midagi muutunud. Rebased, kitsed, sead ja põdrad ei ole mitte sea-TV-s vaid paistavad rongi ja autoaknast sõites sinna ja tänna. Koguaeg. Ma ei suudaks meenutada kui mitut metslooma ma olen näinud sel aastal.

Saabusime Hiiumaa safarilt, kus telkisime ühe öö ülbete rebaste naabruses. Need ei viitsinud isegi siis metsa põigata, kui me auto kinni pidasime ja neid pildistasime. Välguga ja välguta, kuidas soovite? Nendel vahet pole. Hea veel, et pärismaalase pildistamise eest raha ei küsinud.
Kesk Hiiumaad kruusa teel lösutasid metsanotsud paremal ja rebased vasakul.

Loomatuur tipnes surnud põdraga Rapla ja Türi vahelisel lõigul öösel kl.23 paiku. Just enne seda olin jõudnud mõelda, et pimedad teeservad on ohtlikult salakavalad ja need Hiiumaa sead olid mu vaimuslimas iga käänaku taga kraavist välja hüppamas, kuni äkki oli teel mitu autot.

Avarii!

Põdrad teel, teatas just hetk tagasi liiklusmärk ja oligi. Sussid püsti vaesekesel.
Pärast seda jõllitasin teeservi veel pingasamalt ja nägin veel vähemalt kahte öökulli. Mitte midagi suuremat õnneks.
Ma saan aru, et karu ja ilvesega kohtumine on ainult ajaküsimus.


Hiiumaa rebane pildistatud autoaknast

Märksõna: moos

Kuigi mul oli tõsine plaan kirjutada Folgist, tuli vahepeal jälle kapaga nii palju elamusi ja ulamisi juurde, et folk nüüd laagerdab natukene veel.

Tähendab, see Triibik oma moosijutuga.

Maitea, meie peres moosid seisma ei jää. Paljud kurdavad, et ei sööda ja viimasest külast pandi mulle vägisi isegi mingeid maasikamoose kaasa. Meil olid endil moosinäpud põhjas, ütleks, et juba mitu kuud tagasi. Kuna Tamsalus on ikka suht ikaldus — mustsõstrad pole peale mahalõikamist veel taasutnud, maasikas ei kandnud, õunu on vähe, siis panustasime Voorele. Seal on musti ja tikreid ja ka vaarikaid. Korjamine aga vaevaline, kuna aed on ikka aastaid üsna omaette toimetanud. Aga no nado fedja, nado. Varusime kokku üle 30 liitri marju ja laekusime Tamsallu vaaritama. Kraapisime kokku kõik oma tühjad purgid ja — ära mahutasime.
Et talvel väga üksluiseks ei läheks, tegime selliseid variante: mustsõstar-vaarikas, mustsõstar-tikker, tikker-kirss, tikker-piparmünt.

Vaata see viimane on väga hõrk, soovitan soojalt. Kui teil on käes palju rohelist värvi tikreid, siis purustage nad sodiks ja pange suhkru ja piparmündi lehtedega koos keema. Tuleb ilus roheline ja kerge piparmündi varjundiga moos.

Tikri puhastamine on muidugi omaette tegevus. Kas ikka keegi pole suutnud leiutada riista, millega tikril sabad ja sarved eemaldada? See on tõesti paras vangide töö. KÕIGE tüütum töö maailmas.
Korjamise, puhastamise ja purgistamise peale kokku kulus meil kolme inimesega kolm päeva, siis saime ikka mingi arvestava arvu purke. Loodame ikka kevadeni välja vedada.
Muidugi, punane sõstar on selline mari, mis jääb meil põõsasse. Lapsena oli mu vanaema aias ainult punane ja no seda siis tehti nii- ja naapidi; kõik kuramuse sünnipäevad pidi jooma punase sõstra morssi. Mul on sellest eluks ajaks kopp ees. Saagu see lindudele. Kõik muu ja väärtuslik (loe öko) tuleks ikka ära korjata.

"Kas ma marju kaasa tohin korjata?"
"Korja, korja, meil jäävad nagunii kõik põõsasse. Söögiks läheb ainult vaarikamoos."

Ma olin keeletu. Vestlus toimus Hiiumaal, mu sõbranna suuuures aias, kus on tohutult palju ja suuurte marjadega igasugu võimalikke sorte tikreid ja musti sõstraid ja valgeid ja punaseid sõstraid ning vaarikaid. Sõbranna on pika maaelu staažiga, elulähedane inimene. Meil moosi ei sööda, laiutab ta käsi.

Jälle! Mismõttes ei sööda?
Mina ei saa sellest aru, et morssi tehakse poesiirupist, aga vaarikad ja muud marjad kukuvad maha.
Ja see pole esimene koht, kus öeldakse, et meil moosid seisavad. Loomulikult maksab perenaise aeg ka midagi.

Mina ei söö mitte ühtegi putru (ka tatra) ilma moosita ja eks sama on Kiisikuga. Thanks to me.