On päev ja ei ole ka

Aga mulle naistepäev... noh ma ei saa öelda, et ei meeldi aga mul on sellega probleeme. Ma ei oska seisukohta võtta. Segadus hinges. Vanasti ei olnud. Kui ma lugesin eilsest Postimehest artiklit kus seisis, et selle aasta naistepäeva nädalal, lillemüüjate ja -kasvatajate parimal äritegemise ajal, jagub roosiõisi kõigest pooltele eestlannadele., siis skeptikuna mõtlesin kohe, et mina olen see teine pool eestlannadest. Ja olingi! Ega roosi tegelikult ei ihaldakski. Uudishimulikuna tekkis mul küll küsimus, et mis lilled on varutud ukrainlannade ja juuditaride tarvis näiteks, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et minu töökollektiivis on naistepäeva tähistamine kohe kõvasti taunitud tegevus. Ülemuse (mees) enda poolt juba aastaid tagasi kõva häälega välja öeldud, et seda päeva meil EI TÄHISTATA! Ei lilli, ei torti, ei "head naistepäeva" ka mitte. Shampast me ei räägigi. Põhjus on tema arust vist eriti õilis, et naisi peab austama iga päev, mitte kord aastas ja kõik. Aga milles see peaks väljenduma? Loogiline on, et kõik inimesed austavad teisi inimesi. See on elementaarne. Noh olgu pealegi. Ega mul selle päeva mõte polegi väga selge ja kas ta on põhjendatud, ma ei tea. Ma ei teeks sellest numbrit, kui võetaks vastu riiklik otsus, et ei mingit naistepäeva EV-s. Muide, kas mitte umbes 5 aastat peale vabariigi taastamist polnudki mitte selle koha pealt vaikus. Ikkagi nõukogudeaegne püha ja kõik endised pühad ju likvideeeriti. Uusaasta jäi. Kuid viimaste aastatega aina rohkem ja rohkem ikkagi seda päeva tähistatakse ja õhutatakse tähistama. Nii lehtedes kui TV-s. Seda raskem on ignoreerida ja teha nägu, et ahh mul on ükskõik ja mõelda, et ma võin vabalt ise omale torti osta ja lille jaksan osta ka, millal tahan. Ei pea täna ostmagi.
Meil on kollektiivis rohkem naisi kui mehi. Kollektiiv pole suur, aga naisi on vast 5 korda rohkem ehk siis kolm meest. Üks neist mitteeestlane, kelle kasvatus siiski nõudis talt naistepäeval vastavat tegutsemist. Salaja poetas igale naisele tulbi (ma sain näritud lehega aga ikkagi) ja pobises nina alla oma sõnumi ka. Et siis head naistepäeva. See jäi ainukeseks lilleks. Minu arust tuleks see päev pühaks tagasi muuta. Siis oleks asi selge ja päev puhkepäev, kus saab sõita külla oma kallitele/lähedastele (ema, õde, vend kesiganes), et seda päeva koos tähistada. Lapsepõlvest on küll meeles ainult head mälestused, kui naistepäeval Tartus vanavanemate kodus saime kokku onude ja nende peredega.

Kuna ma teadsin ette, et sellel päeval ma võin vabalt meelt heita, varusin omale piletid ans Cosmos kontserdile Estonia kontsertsaalis. Ei tulnud pettuda. Tegelikult ma teadsin neid küll ja olin Jazzkaarel kuulnud. Suure a cappella muusika fanaatikuna püüan ikka enam vähem kõike kuulata, kui midagi sellist siia kohale tuuakse. Ka Rootsi poistebändi Vocal six kontsertidel käisin kaks korda ja pettusin. Teine oli esimese koopia kuigi aasta oli vahet. Täiesti stampides. Naljad olid ka samad. Cosmosekutid on andekamad. Mina ei tea, aga läti meestel on ikka head hääled. Võtkem või Renars Kaupers aga olgu pealegi. Teine kord võtame.
Huvitav oleks teada, kas on veel töökohti, kus naistepäeva tähistamine on ebapopulaarne ja lausa mitteaksepteeritav.
Palun kirjutage.