Puhkepäevad veetsime kõik Viljandis

No mida sinna talvel (olgem ausad) minna? Kuid laulurahvana on ikka hirmus kihk meil võidu laulda ja vaadata, kes parem on. Üle kahe aasta toimub selline üritus juba 9-ndat korda.
Seekord Viljandis.
Raske lõpustel, kerge ahingus.
Suure töö tulemusena B kategooria II koht.
Sel aastal oli taidlejatel lusti rohkem, kui tunamullu, sest lõpuks ometi soovitati muusikaasutuste kooridel targu mitte osa võtta ebavõrdsest võistlusest. Pole ju mõtet nühkida pool aastat laule ja siis tõdeda, et jah, ega me ikka konservatooriumi või muusikakeskkooli vastu saa.
Mul on lõpmata heameel, et Grand Prix läks sinna, kuhu juba ammu oleks võinud minna. Because you are worth it.;-)
Kahele suurepärasele päevale Viljandis oleks äärepealt pannud punkti visiit arestimajja avalikus kohas joomise eest (eks oli ka viimane aeg, ma ütlen). Paragraaf 70, misiganes seadusest. Ma ei jõudnud seda seina pealt ära lugeda nii kiiresti, kui kohalik jäätisemüüja tormas mulle ligi ja röögatas: "Kas tahate, et ma kutsun politsei?" Ma tõesõna ei saanud aru millepärast, kuigi Kuutroll oli just õllepudeli lahti korkinud, et valada see Löfbergs Lila logoga topsidesse. See oli söögikoht. See asus bussijaamas. Sealt sai osta praadi ja magustoitu ja karastusjooki. Kas ma oleks pidanud sööma prae kuivalt ja jooma õlut (4,7%) peale kodus kahe ja poole tunni pärast? Kas peale kodu on olemas üldse kohta, mis poleks avalik? Kui nüüd meenutada, et eelmisel nädalal elasin üle bussis Falcki piletihaarangu, mis meenutas pigem tsetseenia terroristide pantvangidraamat, siis hakkab kerkima mu pähe küsimus, et mis riigis me elame või hoopis nii, et mis inimesed siin elavad.
Õnneks ei suutnud kumbki seik mu tuju väga rikkuda. Korraks nagu jahmatas. (Miski nagu tuksatas)