Ühistranspordi needus

Ma ei jõudnud hommikul seda artiklit lehest lugeda. Kiireks läks. Selle eest tehti mulle bussis asi kohe puust ja punaseks. Justnimelt punaseks. Teisest peatusest tuli peale tugevate viinalõhnadega mees, keda ma riietuse põhjal pidasin alguses Falcki meheks. Liba falkimehel oli käes lahtine mahlapakk ja ta potsatas istuma. Mina seisin, kuna vabu kohti polnud. Järgmise peatuse järel aga lajatas nii pikk kui lai bussipõrandale ja mul oli veel heameel, et napilt alla ei jäänud. Ja mis juhtus? Pakist läigatas tomatimahl mu mantlile. Ma olin keeletu. See ületas mu ootused täiesti. No mida siin öelda ongi ja ega purjus inimesega ei diskuteeri eriti. Ja ega ei olnudki teha ega öelda midagi. Mul oli kotis ainult üks salvrätt ja sellega ei teinud suurt midagi, aga mitte keegi ei pakkunud ka abi. Mis seal ikka. Pidin niimoodi tööle minema. Pargi tänaval aga hõikas mind meesterahvas, kelle silma mu mantel riivanud oli. Teil on mantel must! ( ha ha, aprillinali). Ütlesin, et MA TEAN. Siis ta kahetses, et ikka lund maas pole muidu ta teeks mantli puhtaks. Edasi kõndisime sõbralikult koos ja arutasime ühistranspordi "võlusid". See sõit läheb mulle ilmselt keemilise puhastuse hinna maksma. Siinjuures võiks juba kaaluda autoga tööle sõitmist. Tuleb autokooli minna.