Ma käisin Narva-Jõesuus. Mitte ainult! Ma lausa elasin kaks päeva ja ööd Narva-Jõesuus puhkekodus "Karjakajakas". Ehtne venevärk. Vot ma ei leiagi ühte sellist head omadussõna, millega kirjeldada praegust Narva-Jõesuud. Võib-olla sürrealistlik oleks lähim omadussõna. Umbes 10 aastat tagasi õnnestus mul sinna esimest korda sattuda ainult korraks. Siis ma ei saanudku aru, kui kreisis kohas ma olen. Nüüd viis mind sinna erialaühingu suvekool. Haarasin kodust kaasa ka raamatukese "Narva-Jõesuu" 1969, kirjutanud J.Krivoshejev. Mu emal on terve riiulitäis niisusguseid raamatukesi a la mööda Võhandu jõge, siin ja sealpool Emajõge või siis Linnused ja Linnamäed jne jne. Kui nõukaaegne jama kõrvale jätta, siis ajalugu (küll tendentslikult kajastatud) on ikkagi olemas. Ning ohvrikivid ja muud poliitiliselt korrektsed objektid on kõik ära toodud. Raamtust loen, et tsaariajal puhkasid Narva -Jõesuus ju Venemaa parimad teadlased, kunstnikud ja heliloojad. See oli hiilgeaeg, kus ühel suvel käis mererannast läbi 13 000 puhkajat. Jutt jõuab Tsaikovskini. Tsitaat Tsaikovski kirjast ühele noormehele nimega Volodja Napravnik:" Mu kallis Volodja, Sa oled nii kitsi kirjadegaja hoiad liiga kangekaelselt kinni süsteemist:ainult vastata minu omadele......Aga muide, Sa oled armsaim inimene ja ma armastan Sind väga...". Raamatu autor tõlgendab seda nii: "kirjades Vladimir Napravnikule, kes paistis silma erakordse muusikalise andekusega, on tunda sooja isalikku sõprust noormehe vastu." Isalikku jeeee!! Ma kujutasin ette kuidas vaene poiss püüdis viisakalt vanamehest vabaneda.
Lugesin ja mõtlesin, et kas on tegemist püha lihtsameelsusega ja kirjanikul ei olnud Tsaikovski omasooiharusest halli aimugi või ikkagi on meelega just selline koht kirjast tsiteeritud? Oleks võinud ju võtta mõne teise kirja ja teise koha. See on ikka meelega ja küllap ta teadis.
Hiilgusega on aga Narva -Jõesuus nii, et see on varjusurmas. Tsaariaja hiilgusest on alles veel mõned puitpitsmajade jäänused. Need, mida sõda ei võtt, lähevad nüüd tuleroaks. Nõukaaja hiilgusega on jälle nii, et seda meenutavad männimetsa all 9 korruselised kolossid-majad/puhkekodud. Mõned pooleli ja teised lihtsalt tühjad. Jumal, kui need kõik valmis oleks saanud ja täis topitud, siis vist oleks sealt mitukümmendtuhat venemaa töölist suvel läbi käinud. Mererand on seal kahtlemata Eesti kõige pikem ja laiem ja liivasem ja inimtühjem. Selle taga ilus männimets ja selle sees hüljatud tornelamud. Meeletud! Õudustäratavad. Poolikutel on puud katusel ja muru kasvab kulmu peal. Mõnel näiteks on näha, et seda treppi pole ammu tallatud. Mis sellest, et majal on ukse kõrval silt "Tervisehall". Täitsa hall mis hall.
1 kommentaar:
Postita kommentaar