Jõulutunnel

Hakkasin ükspäev arutlema endamisi, et mis (pisi)asjad need ikkagi on, mis mulle jõulutunde annavad. Kuni keskooli lõpuni meie peres kahjuks Jõule ei peetud aga ma teadsin, et need on, sest Soome TV-st sai näha palju ja häid filme. Muidugi Disny multikaid: Bamby ja surematu Lumivalgeke. Minu lemmikud on alati olnud muusikalid Helisev muusika, Veetlev Leedi ...oh, oh ja siis need 30ndate Hollywoody stepptantsufilmid.. Külllll mulle meeldis see Veetlev Leedi. Mingi nõuakaajal välja andtu vinüülikas sai küll ribadeks kuulatud ja pähe õpitud ja liikumine ka juurde kompuneeritud. Keskkoolis jõudis mu teadvusse kirik. See, et jõululaupäeval on huvitav kirikus käia. Tallinna kirikud oli puupüsti rahvast täis, kui hiljaks jäid, ei mahtunud kuhugi sisse, istuma ei saanud nagunii. Ma olin terve jutluse aja kuhugi seina äärde litsutud ja ei näinud midagi aga kuidagi põnev oli. Nagu oleks mingi kangelasteoga hakkama saanud. Nüüd on nii, et juba 11 viimast aastat annab õige jõulutunde külmas, et mitte öelda kohati kütmata kirikus laulmine. Äratundmisrõõm tekkis Polaarkaru 18.dets postitust lugedes. Kirikud on meil külmad jah. Mitte nii nagu Soomes, Rootsis, kuid seda mõnusam on pärast pastoraadis kirikuõpetajaga koos kas teed juua või sooja suppi süüa ja loba juttu ajada.. Nii juhtus Kuusalus. Kui kirikus on aga juba miinuskraadid, tekib see efekt, et läbi piimja hingeauru ei näe dirigenti. Aga tegelikult on see lõbus. Puhas fun!