2005-12-04

Üks asi, mida ma ei kannata, on pealiskaudsus. Ma tunnen, et ma hakkan muutuma pealiskaudseks inimeseks. Et seda kuidagi ära hoida, ma ei osta juba mitu aastat ajakirju ega loe rohkem kui ühte ajalehte. Vaatan telekat vähe. Kogu selle aja, mis me kulutame sellele, et tegeleda võõraste inimeste eludega tutvumisele, võiks hoopis rohkem pühendada oma sõpradele ja lähedastele, kuni neid on. Ausalt öelda see ajakirjandus teeb mind närviliseks. Samas on tunne, et kui ei loe, siis ei ole kursis ja äkki ikka peaks olema. Põhjalikult lugeda pole aega ja mida ma sellest pärast üldse mäletan, kui diagonaalis loen? Parem siis lugeda head raamatut. Sellega on jälle teine häda. Sest! Mul on eriline anne magama jääda: teleka ette ja raamatu taha ja ajakirja taha. Magama võib jääda lausa lemmiksaate ajal. Muidugi, kui see on hilja nagu see. Vabalt võib magama jääda pärast kahte tassi kohvi, rohelist teed, uueaasta ööl, kui ümberringi käib laul ja trall või kui Kuutroll mulle oma lemmikraamatut ette loeb ja loomulikult slaidide vaatamise ajal. Uned on niii magusad.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mul oli periood, kus ma ei suutnud raamatuid lugeda ega filme vaadata. Olingi seriaalide ja ajakirjade dieedil. Depressioon vist teeb seda.

Kuutroll ütles ...

Ah et mis see minu lemmikraamat siis on? Ei oska isegi pärislemmikut nimetada, aga see, jah oli "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Originaal on ilmunud 1957(!), ja seda nüüd üle lugedes - eesti keeles on ju see varem olnud "Loomingu raamatukogus" - sain ma aru, miks tundus mulle "Galaktikahääletaja käsiraamat" nii tuttav, ja kus ma "Maatriksi" põhiideed juba lugenud olin...

Lupetta ütles ...

Oi, depressiooni mul küll pole. Seda looma ma tunnen. Unimüts olen hoopis, mis muud. Aga tegelikult on see ilmselt liigsest enesehõivamisest.