Üks asi, mida ma ei kannata, on pealiskaudsus. Ma tunnen, et ma hakkan muutuma pealiskaudseks inimeseks. Et seda kuidagi ära hoida, ma ei osta juba mitu aastat ajakirju ega loe rohkem kui ühte ajalehte. Vaatan telekat vähe. Kogu selle aja, mis me kulutame sellele, et tegeleda võõraste inimeste eludega tutvumisele, võiks hoopis rohkem pühendada oma sõpradele ja lähedastele, kuni neid on. Ausalt öelda see ajakirjandus teeb mind närviliseks. Samas on tunne, et kui ei loe, siis ei ole kursis ja äkki ikka peaks olema. Põhjalikult lugeda pole aega ja mida ma sellest pärast üldse mäletan, kui diagonaalis loen? Parem siis lugeda head raamatut. Sellega on jälle teine häda. Sest! Mul on eriline anne magama jääda: teleka ette ja raamatu taha ja ajakirja taha. Magama võib jääda lausa lemmiksaate ajal. Muidugi, kui see on hilja nagu see. Vabalt võib magama jääda pärast kahte tassi kohvi, rohelist teed, uueaasta ööl, kui ümberringi käib laul ja trall või kui Kuutroll mulle oma lemmikraamatut ette loeb ja loomulikult slaidide vaatamise ajal. Uned on niii magusad.