Täiesti võimalik on ka nii puhata, et Eestist välja ei sebi või siis mööda Eestimaad sinna-tänna. Meil kahepeale on kokku kaks maakodu ja kaks linnakodu ja nende vahel on juba jahmerdamist küll. Lilled, basiilikud (6 sorti), oad, marjad ja kabatsokid... (kabatsokki keerutades kiirelt möödub aeg, hei!). Vahel tahaks ju lihtsalt puhata ka! Lugeda kasvõi raamatut! Isegi! Julgen tunnitsada, et kaks aastat tagasi alustatud noore Soome kirjaneiu raamat "Stalini lehmad", on nüüd läbi mis läbi. Mind ikka hämmastas see raamat heas mõttes küll. Need tema mälestused Nõukogude Eestist tekitasid muidugi äratundmisrõõmu ja seda rõõmu ka, et ta ei pannud pada. Kõike ta teab nii täpselt! Aga kust kõik need psisasjad metsavendlusest ja Siberi elust? Uskumatu! On ta oma vanaema jutte juba lapsena lindistanud?
Mina olin lapsena suur lindistaja. Mul oli lintmakk "Majak" ja minu suureks rõõmuks see TÖÖTAB veel. Hakkasin maal oma linte üle kuulama eesmärgiga leida üles lindistused minu vanaisa mäletsustega ja noh mõned ülesvõtted olid ju minust ka. Mida seal kõike ei ole?! Üks retroõhtu tuleks korraldada. Esimesed lindistused on juba aastast 1974: James Lasti orkestrit, Kukerpille, Kaarel Kilvetit ja populaarset Eesti estraadi, samuti vana-aastaõhtu raadiosaateid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeliga. Teismelisena võtsin mina DJ rolli üle ja lindistasin ära kõik "Soovisaated" raadiost kui ka "Meelejahutaja" naljad. Naljakamad telesaated sinna otsa. Ma mäletan, et veel 8ndas klassis polnudki kellelgi peale minu makki kodus või nad salgasid, igatahes klassiõhtule pidin mina oma maki käe otsas vedama ja siis oma soovisaatest lindistatud lugude järgi me tantsisimegi. Salasooviks oli saada raadiosaadete muusikaliseks kujundajaks või helirezissööriks, sest siis ma oleks pääsenud raadio arhiivide ligi. Oi ma oleks seal tuulanud.