Asi on hull tõesti. Lisaks sellele, mida ma kirjutasin siin 3.aprill, on vahepeal toimunud veel 2 haarangut samas kohas. Viimane oli reedel. Ma olin niigi tööle hiljaks jäänud, sest üks buss jäi lihtsalt vahele ja järgmine hilines. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et võib olla seda vahelejäänud bussi juhtiski Roman-Mati, kes keeldus peatumast ja röövlinnukujutisega mikrobuss hakkas teda taga ajama. Einoh, see ei ole normaalne elu enam. Jäneste püüdmisest on saanud militaarse maiguga aktsioon, mis segab nii bussijuhi tööd kui reisijate tööle jõudmist. Peale selle rikub tuju. Väga rikub. Justnimelt see kahe peatuse vahel kinni pidamine ja röökimine:"Siin ei ole peatust, siin ei ole peatust!", kui keegi tahab välja lipsata.
Amsterdami trammis oli asi lahendatud lihtsalt. Siseneda sai kahest uksest. Ühe vastas oli juht ja teise konduktoritädi (enamasti tüse neegrineti). See ametipost on Eestis täiesti unustusehõlma vajunud. Mitte segi ajada dirigendiga, keda meil jagub. Konduktori ülesanne oli lüüa templeid kellajaga, müüa pileteid, manitseda valest uksest sisenejaid ja visata hollandikeelset nalja tuju ülalhoidmiseks. No see pidi nali olema, sest rahvas naeris. Ülejäänud ustest saab ainult väljuda.
Stockholmis aga olla kuuldavasti "jäneste klubi" neile, kes põhimõtteliselt linnatranspordi eest maksta ei taha, vaid tasuvad mõõdukat klubimaksu. Kui vahele jäävad, esitavad klubile arve ja ühiskassast makstakse trahv ära. Pidavat ära tasuma. Kuigi hundile on "jäneste klubisse" kuulumine natukene alandav. Ega ma pole ammu jänest sõitnud ka. Ma saan aru küll, et keegi peab selle sõidu kinni maksma, aga kas peab nii ebainimlikku konrollimeetodit rakendama? Isegi kui see on tõhus.
Reedel ma mõtlesin, et huvitav, kui suur protsent inimesi Tallinnas on enne tööle jõudmist kas vihased, tujust ära või endast väljas nii ummikute kui ühistranspordi rõõmude pärast. Aga ma olen endiselt kindel ühistranspordi fänn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar