Tulbid ja Amsterdam

Igas ilusas linnas ( võib ka koledates) tuleb käia vähemalt kaks korda - kahel aastajal. Alles siis saab midagi arvata. Ma olin Amsterdamis teist korda. Eelmine kord oli oktoober ja kanalid olid ääristatud värviliste puudega, õhk oli selge ja läbipaistev, rahvast oli nii, et rahulikult liikuda sai. Nüüd oli palav ja mingi vine varjutas päikest. Rahvast nii palju, et esimesel hetkel pidasin seda rongkäiguks. Hiljem linna peal tuli mul korduvalt nende "rongkäikudes" osaleda, et edasi liikuda. Võib olla oli natuke süüdi ka see leinamiiting, mis leidis aset Dam'i väljakul rahvusmonumendi ees. Täpselt sinna ma välja jõudingi, kui kellad kuningliku palee tornis lööma hakkasid ja rahvas tardus. Ma ei saanud aru, keda leinata aga igaks juhuks olin kurva näoga. Siis asetas kuninganna Beatrix pärja ja algasid hollandikeelsed sõnavõtud. Olin õnnelik, et Betarixi ära nägin. Mõtle, milline juhus! Ta ju ei ela Amsterdamis, vaid minu teada on tal Haagis maja, et mitte öelda haagissuvila (ha ha ha). Nojah, siis ma veel ei teadnud, et mul õnnestub teda veel kahe meetri pealt näha. Hiljem.
Põhilised asjad, mis mind seekord Amsterdamis jahmatasid, olid rahvarohkus, minu eriti tilluke hotellituba, hotelli retseptsionisti süüdimatu valmisolek mind kolleegiga ühe teki alla panna, kiire ja sujuv linnatransport, kohutavalt ülerahvastatud restonanid, jazzbänd Van Gogh muuseumis. Kõige veidram nähtus, mida me ka vist pool tundi naerda saime, oli järjekord restoranis. Vähemalt selles restoranis. Populaarne oli ta tõesti, nagu siin tabavalt kirjas. Kuskil kella 19-20 vahel täituvad Amsterdamis restoranid ülikiirelt. Poole tunniga läks see koht täis. Nii täis, et kohe tekkis ka diivanile, mis oli asetataud ukse kõrvale, järjekord. Seal istujad ootasid laua vabanemist. Kogu restoran oli üks ruum ja lisaks kolm lauda õues. No väga kitsas ühesõnaga ja need diivanil istujad siis vaatasid tülpinud näoga pealt, kuidas teised sõid ja jõid. Kui eestpoolt said inimsed lauda, istuti ilusti üks, kaks kohta edasi nagu arsti ukse taga. Meesettekandja seal söögikohas oli hüperaktiivne itaallane, kes röökis kaasa lauda kõiki plaadilt tulevaid hollandi shlaagreid ja aega ajalt patsutas sööjatele õlale. Nagu me söögiga ühele poole saime, oli küsimus ta näost näha: kas tellite veel või lähete minema. Niisama ei maigutata laua ääres.
Aga see hollandi köök (hollandsche keuken) ei jätnud mulle sellist muljet, et veelkord proovida tahaks. Tõesti kahju. Minul õnnestus tellida omale hunnik pekitükkidega ube, mida ma ei suutnudki ära süüa ja see osa, mille ma suutsin, maksis mulle öösel kõvasti kätte. Hoolimata rohkele hispaania veinile või hoopis vaatamata sellele. Hollandi prae kohustuslik komponent paistis olema kartulipuder, oli ka hapukapsast. Söödud, joodud suundusime jazubaari Cafe Altosse. Seda reklaamiti kui mõnusat ajaveetmiskohta. Eks ta oligi ju..... kooohutvalt väike koht jälle. Rahvas paksu suitsu sees õlg õla kõrval seismas. Ma saan aru, et 16 miljonit hollandlast peab ennast sama suure pinna peale ära mahutama, kui seda on Eestimaa all aga ikkagi. Mulle see ei sobi, kui vähemalt veel viis inimest minu bioväljas trügivad. Seega tagurpidi uksest välja värske õhu kätte. Selle eest saime suurepärase kontserdi Van Gogh muuseumis, mis andis sisult täiesti jazzkaare kontserdi mõõdu välja, lihtsalt kestis veel kauem. Tegelikult kogu selle aja, mis ma maale imetlesin. Soovitan kõigile külastada Amsterdamis Van Gogh muuseumi reede õhtul, kui see on kella 22-ni lahti. Tol päeval on vist pikemalt avatud enamus muuseume.
Esimeseks ööks taheti meid paigutada kolleegiga twinroomi, mis erineb double roomist selle poolest, et voodi on küll kahele aga tekke on üks! No aga meil puudus see vastav seksuaalne orientatsioon ja tõmme. Kõmpisime tagasi retseptsionisse ja lahenduseks anti lisaks single room kuni järgmise päevani. Et see aga neile kohe imelik oleks tundudnud, seda ei olnud. Ma mõtlen see ühes voodis magamine.
Teine ja kolmas öö aga möödusid meil siis "karistuseks" coffeeschopi ja baari vastas oma double roomis.
Hittost oli Advocaat (hollandlaste munaliköör) ja ohtralt juustu. Sinise tulbi sibulad nagunii. Hirmsasti oleks tahtnud teada, mida kujutab endast purgike kirjaga starter kit ja kanepilehe pilt peal ning seemned sees, aga julgusest tuli puudu. Noh, et mis lennujaamas saab? Selle asemel soetasin kanepist koti. Sobib väga hästi mu Kihelkonna rahvariiete juurde.