Traditsioonid mulle meeldivad

Miks mulle meeldivad traditsioonid? Ma arvan, et traditsioon annab mingi turvatunde, mida mulle vaja on. Traditsioonidest kinnipidamine eeldab vist ka konservatiivsust, eksole, mida kaksikutel üldse olla ei tohiks ( üldsielt), kuid mul on seda tubli annus. Turvatunde saavutamiseks olen valmis kõike tegema. See on minuarust üks kohutavalt oluline tunne. Üks traditsioon, mis kestab juba 20 aastat (jummel kas tõesti 20 aastat). Jah, tõesti alates 1986 aastast olen oma kolme kursaõega igal aastal jõulude ajal koos käinud ja kingitusi vahetanud. Tegelikult on küll nii, et viimased 10 aastat on mere taha elama läinud ja suure perega kursaõde küll natuke liikumisraskustes, aga ma arvan, et mõttes oleme ikkagi koos. Meie kolm siin Tallinnas hoiame kõrgel traditsioonilippu. Ülikoolis olime omal kursusel kuldne nelik ehk lahutamatu nelik. Mõtlesime välja igasugu üritusi ja viisime ellu ka muidugi. Ühesõnaga hoidsime sõrme elupulsil ( igale poole, kuhu ulatus meie tiivaripsutus, seal oli elu). Sai koerusi ka tehtud ja pärast nende eest kättemaksu all koos kannatatud, aga muidu poleksi ju midagi meenutada. Nüüd piisab võtmesõnast "Aakre" ja me hakkame koos naerma. Tol kättemaksu päeval aga lahkusime zooloogia praksist täis püha viha ja pisarsilmis tõotades, et kõik meie kursuse mehed on sead ja kaabakad ja reeturid ning kas nendega üldse tasub edasi suhelda, kes nalja ei mõista. Meie arust oli hullult naljakas öösel meeste akna taga vaiguviiulit mängida. Või kuidas seda nimetatagi. Ega ma pole seda hiljem enam proovinud aga tehnika oli selline, et päeval tuleb hiilida meeste tuppa, panna nende aknaklaasi ja -liistu vahele õmblusnõel, koos megapika niidiga. Öösel tuleb akna alt õuest see niidiots üles otsida ja vedada niit pingule. Parem on pugeda kuhugi põõsa taha ja siis märja riide või mingi vatiga hakata niiti hõõruma, kuni see hakkab krudisema ja pinisema. Aknaklaas aga võimnedab seda heli mitemeid kordi ja terve tuba saab vingumist täis. Alguses pole aru ka saada, kust see kime hääl tuleb. Aga sellest ma ei räägi, mis nad meile vastu tegid, tõprad.
Nüüd on see ilus mälestus.