"Igas hetkes peitub head ja halba, seal kus lõpeb seal ka algab tee..." laulis Georg Ots ( tegelikult Matvere) ja mul tulid pisarad silma. Mulle imponeeris kogu see lavakujundus ja kostüümid ja Matvere hääl, mis oli minule küll sama nauditav kui Georg Otsa oma. Ka venekeelseid laule oli kuidagi soe tunne kuulda. Tegelikult on ju need Dunajevskid, Podelskid ja Pahmutovad ilusaid laule kirjutanud. See pioneeride marssimine (nii nunnu) ja kogu see värk seal laval tuletas meelde punatähtpäevadele pühendatud gaalakontserte, kust meie alati osa pidime võtma. Ikkagi see nõukogudeemaa laste õnnelik lapsepõlvemotiiv pidi alati sees olema. Olgu siis kas pioneeriorganisatsiooni, võidu- või Tallinna vabastamise päevale pühendatud. Ikka veteranid saalis ja teenelised kunstnikud lastekooriga laval. Sellisest esinemisest ei saanud keegi ära öelda. Seal PIDI olema, muidu võis ülejäänud karjäärile kriipsu peale tõmmata.
Nõrgim lüli kogu selles asjas oli minuarust Vadi tekst. Eriti alguses, kohe kuidagi ei saanud vedama. See, mis pidi naljakas olema, oli kuidagi pingutatud.
Samad elemendid, mis "Kohtumises tundmatuga" - naistehordid karjudes jooksmas ja siis see idee, et tegelikult pole see SEE Ots, vaid keegi teine. Nagu see Mati Tilba nali. Mõtlesin, et kui see Vadi kolmanda asja veel samas stiilis kirjutab, siis on küll kahtlane lugu. Kas see Urmas Vadi on ikka see kirjanik Vadi või on äkki üks tema teisikutest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar