Muidu on kõik tore aga ma ei saa ju enam regulaarselt oma lemmikseriaali Meie salajane elu ETV-st vaadata. Puhkuse fenomen minuarust ongi selles, et puudub kindel ööpäevane rütm, puudub rutiin. See teeb kogu olemise kaootilisek ja vahest on tunne, et mitte midagi ei saa tehtud, sest ajalimiiti pole. Mul peab ikka koguaeg programm peal olema vist. Lapsepõlves aga oli hoopis vastupidi. Suvepäevad Tartus vanaema juures olid nii rutiinsed ja igavad. Päeva suursündmuseks oli kl.10.30 kuuldemäng Vikerraadiost ja kaks korda nädalas soovikontsert vist kl.22. Selle kava oli isegi Raadiolehes olemas nii, et ma sain juba ette teada , kas õhtul ikka "Kuldrannakest" ka lastakse või mitte. Nojah, muidugi kl.20 võis vene multifilme telekast tulla, aga suvel muid lastesaateid ei pruukinud üldse olla kui 3 multikat ja kõik. Kogu meelelahutus niisiis kestis napilt 20 minutit päevas. Ma mäletan, et üksvahe oli nii surmigav, et enne magama minekut ma lootsin, et ehk näen unes midagi põnevat. Unenägu oli siis päeva ainust excitement. No olid ikka ajad.
Tegelikult tahtsin ma lühidalt öelda vaid seda, et vaadake ikka seda suurepärast sarja, kus üks tegelane hiljuti ütles geniaalse mõtte: "Miks on inglise keeles ütlemine The world is my oyster.... Auster on vastik hall ollus, kes seda ikka nii hirmsasti ihaldab? Hoopis paremini kõlab The world is my lobster". Jutt jumala õige! Aga selle ütlemisega meenub mulle jälle alati 80-ndate pop- ansambel "Frankie goes to Hollywood", kelle laulus on just need sõnad ja küll ma murdsin omal ajal pead, et mida paganat see absurd tähendab. The world is my oyster! Ega ikka ei ole küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar