Mul on praegu väga kahtlane tunne, et ma leidsin hirmus haruldase taime. Tema nimi on ahtalehine sininokk ehk Sisyrinchium montanum. Nime Sisyrinchium pani talle Carl Linne ja see tähendab kreeka keeles iiriselaadne taim. Ta elutseb kõigi siniste silme all Tallinnas Hiiul, selle maja ees, mille uksest ma iga päev sisse-välja käin. Teda on muidugi raske märgata, sest ta on väike ja vähemalt 4 aastat rohimata" lillepeenar" tema ümber on heaks maskeeringuks. Aga juba eelmine nädal oli mul tunne, et ma pean sinna vaatama. Nagu keegi oleks hõiganud mind. No nagu selles vene multikas, kus okastaim hüüdis "juua, juua!". Siis mulle meenusid Alice'i vestlused lilledega "Peeglitaguses maailmas" ja nende selgitused selle kohta, miks enamus lilli ei suhtle. Aga sellepärast, et nad magavad, on vastus. Magavad, sest peenar (flowerbed) on enamasti liiga pehme. No ega ma ikka kaasasündinud intelligentsist seda poleks teadnud, kes ta on. Lihtsalt mitu aastat on Hiiumaal käies mu kursaõde uhkusega teatanud, et on leidnud harulduse ja nüüd on see annaalides (vt.võhumõõgaliste sugukond) ka kirjas. Eesti Loodusest aga lugesin hoopis, et ta on lausa musta nimekirja kandidaat ja potensiaalselt ohtlik kohalikule floorale. Esialgu vähe muidugi. Kas lüüa nüüd kella ja teatada ZBI-sse või mitte? Alustan vist Hiiumaale helistamisest. Saab siis imet näha. Kuid ta on tõesti nunnu ja ahtalehine sinisilm sobiks talle poole paremini nimeks.
( veel armsaid pilte ; ka hind )
Ahjaa, ma olin just hetk enne lillega kohtumist avastanud, et ma kõnnin mööda Haldja tänavat. Kummaline.
1 kommentaar:
Kujutan ette juba pealkirju kollases ajakirjanduses: "Ameeriklaste invasioon on alanud", "Siberi karuputke Ameerika kolleeg" ja muud sellist.
Postita kommentaar