Jäneseaasta või koeraaasta

Kui minu ema kuulis, et käisin vaatamas etendust Jäneseaasta, hüüatas ta teadvalt, et tulemas on tema arust Koeraaasta. No ma ütlen! 44 aastat lasteaias töötamist ei tule kellelegi kasuks. Kuid Jäneseaasta on üks väga armas tükk. Kohe kosutav. Triibik siin ahnitses Juhan Ulfsaki omale aga mulle meeldis hoopis Jänes. No nii orgaaniline, eriti orgaanilised olid muidugi jänesepabulad. Mul on "halbu" kogemusi nende teatritega, kus publik on otse laval - seda barjääri pole vahel. No Linnateatris näiteks hakkas Elmo Nüganen mind tülitama. See oli etenduses "Ainus ja igavene elu". Hakkas küsimusi esitama ja lõpuks suudlema. Kätt, kätt, kätt, kätt loomulikult, mis teie siis mõtlesite? Pärast ma muidugi seda kätt ei pesnud tükk aega. Sellepärast ma seekord kohe keeldusin istumast kahte esimesse ritta, sest kui küsimusi hakatakse esitama (esitatatigi), siis ma ei tea õigeid vastuseid. Juhtus aga nii, et sain kohe Jänese pabulaga otsaette, põmmdi! Aga tore ikka. Aktivist Orav ja täiesti apaatne Metsmaasikas olid andekalt lahendatud. Oi palju muud ka, minge ja vaadake ise! No minuarust kiskus see loeng Kekkosest natuke pikaks (hakkas väsitama), samas oli kohti, kus ma ei suutnud veel eelmisest stseenist rahuneda, kui algasid uued naerukrambid. Ma ei ütleks, et see Vatase probleem mind isiklikult puudutanud oleks, kulus naeruteraapia siiski marjaks ära.