Seisusliku vahe ja vaesus vs rikkus konflikti peale on üles ehitatud enamus tuntud armastusromaane. Nii ka Strindbergi näidend, millest on tehtud film " Preili Julie" (Norra, Iiri, UK 2014).
Küll see vaesus on ikka üks kole asi, tavatseb mu kolleeg öelda. On küll kui järele mõelda. Suur vaesus ja alandused lapsepõlves panevad täiskasvanueas inimest tihti vägivaldselt käituma. Eriti vaimselt vägivaldselt. Võimumängud kodusõja tasemel. Kui sellisele kombinatsioonile lisandub veel kõrge positsioon ühiskonnas, siis ka maailmasõja tasemel. Näite leidmiseks pole vaja pikalt mõelda.
Tundub nagu inimese loomuses oleks hakata teist alandama kohe kui on selge, et võim on enda poolel. Kas see ikka alati on nii? Mis tingib sellise käitumise? Kaldun arvama ikkagi, et midagi peab olema lapsepõlves totaalselt nihu läinud.
Kammerteener John on kogenud lapsepõlves suurt vaesust ja nälga. Suuremat haridust ta saanud pole, aga on lugenud raamatuid ja kuulanud, mis härrasrahvas räägib. Loll ta pole, kõik on kõrva taha talletatud. Olemuselt kibestunud. Siit tema suur kiusatus rikast preilit alandada.
Julie häda on üksildustunne ja armastuse puudumine. Varakaotatud ema. Tundes oma võimu teenri üle (kahel moel - seksuaalsel ja seisuslikul) hakkab tema peal oma võimu välja elama.
Lõpuks tuleb teenri pruut köögitüdruk ja lajatab kõigile piiblisõnaga. Tema poolel on usujõud. Korraga tunneb tema, et on kõigist selle võrra üle ja kasutab omakorda jõudu nagu hüpnotisöör. "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva saab". Sähh teile rikkad! Elage nüüd edasi selle teadmisega või tapke ennast ära. Mõlemad teenijarahva esindajad on selles osas üksmeelel, et sellise alandusega (kaotada süütus alamast soost mehele) on Juliel võimatu edasi elada.
Kõik kolm mängivad üksteisega mingit võimu ja allutamise mängu. Nõrgim lüli murdub.
Film on täis sümboleid ja pingestatud näoilmeid. Kunstiliselt väga ilusaid kaadreid ka. Väga head osatäitmised. Üle aegade tõeline filmielamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar