Raamatupidaja unustab raha üle kanda; programmeerija kirjutab programmi iseenesetarkusest koodi, mis kodeerib kahte erinevat asja korraga ja tekitab sellega kliendile majanduslikku kahju; arvutiparandaja hoiab arvutit enda käes, et kopeerida ümber kõvaketta sisu, lubatust päeva kauem; arst ei suuda peale mitmekordset selgitust täita saatekirja nii, et saaks vormistada adekvaatset vastust.
Küsimus - miks MINA pean oma tööd kohusetundlikult tegema, kui kõigi muude elukutsete esindajad mu ümber ei ole pädevad ja/või kohusetundlikud? Nad ütlevad, et mul on see elude küsimus.
Aga palun! Homme unustan paar verega katseklaasi laua peale või külmkappi vedelema näiteks mõneks päevaks. Tööd on palju ja kesse jõuab kõigel silma peal hoida. Oih näe, kahe sarnase perekonnanimega patsiendi analüüsid on vahetusse läinud. Ahh ega see välja ei tule nagunii.
No see ei õnnestu! MINA pean tegema oma tööd korralikult ja kiiresti (rõhuga sõnal kiiresti).
Aga vat me oleme jõudnud (ootamatult) ajajärku, kus IT on tunginud ka meditsiini või on see vastupidi. Läheme kõik üle elektroonilisele saatekirjale, kuid meie IT -mehed ei ole valmis selleks kiiruseks ja vastutuseks.
Kujutage ette, et server kukkus maha! Ikka juhtub. Sellist olukorda VÕIKS kogenud IT firma ette aimata juba. Mis ajast meil arvutid kasutuses ongi?
Ja mis siis juhtub?
Juhtub see, et külmkapp on täis patsientide veresid, kõigil koodid peal ( isikuandmete salastatus.. you know). Keegi meist ei tea, kes nad on või mis analüüse neil tegema peab, sest server kukkus maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar