XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX



Tänase päeva puhul panen siia oma lemmik poistebändi pildi.






XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Ennustusvõistlus

Niisiis, kes pakub täpsemini, mitu kasiinot uude sakala "kultuurikeskusesse" tuleb?

Filatelist on haige...

"Filatelistide kokkutulek jääb ära, sest filatelist ON HAIGE", ütles Alev Strömm.

Viimaste päevade märksõna on " kõik on haiged". Selle märksõna all möödusid ka firma talvepäevad Jänedal, kus sai 8 km presidendi rajal rassitud. Pärast aga tünnisauna mõnusid esimest korda elus nauditud. Lumine mets silme ees. Kuna kõik jäid haigeks siis sõitsime 8 inimest 40.ne kohalises bussis sinna ja tagasi 6 inimest bussis. Suusad olid kaasas AINULT minul ja Kuutrollil. Ülejäänud harrastasid presidendi propageeritud kepikõndi. See on üks arusaamatu spordiala. Kuidas saab minna lumisesse metsa nii, et jätta suusad koju ja võtta kepid kaasa?
Olgu! Ikka oli vahva. Lubatud tulevaste kultuuriministrite väitlus teemal "tervisesport" jäi Täku-Tallis kahjuks ära, aga Indrek Saar on ise juba niivõrd seksikas kuju, et ma vaataks paljalt teda. Teisi pole vajagi.

Coughs and sneezes spread diseases!, loen ma Triibiku blogist ja mulle meenub, kuidas täna IT firmast tuli väljakutse peale IT mees, kes köhis ja aevastas ja tatistas vahet pidamata. Uuris , et mis aitaks "külmetushaiguse" vastu. Kuna "kõik on haiged" siis peab tema üksi kõik tööd ära tegema. Nii ta siis vorpis meile e-maili aadresse teha ja samal ajal nuuskas nina. Selle pastaka, mis ta mult laenas, ma põletan nüüd ära. Kas tõesti on kõik haiged?

Hea uudis

Millegipärast ma kardan, et see Kreisiraadio reinkarnasoon KUKUb läbi. Kellaeg on valitud muidugi ummikusõbralik. Autojuhtidel hea huumorisaate saatel ummikutest läbi ujuda. Aga mina?? Mina olen siis alles tööl.

Soomlaste vägitükk - tõesti camp muusikavideo.
Meie oleme seda Kiisikuga juba kümme korda naernud. Nüüd naerge teie!
Kes mäletab, kas see võis kunagi olla eurolaul?
No täielik Ministry of Silly Walks

Kirjanduse kasu

Kirjandusest on kasu. Ma ei mäleta täpselt, kes see oli ja keda ta arvustas; Ma pakun, et Mutt ja Unti, kuid meelde jäänud on see, et raamatus oli praktilisi näiteid selle kohta, kuidas suppi keeta: mida esimesena sisse panna, mis keeb kiiremini ja mis kauem.

Lugedes viimase aja uudiseid selle kohta, kuidas noored mehed meelt on lahutanud - kohati fataalselt - meenub lastekirjanduse klassikasse kuuluvast Vaikiva hundi vennast (Klára Jarunková - Vaikiva Hundi vend, Tallinn: Eesti Raamat 1972) lugu sellest, kuidas minategelane koos vanema sõbraga bussi taga suuskadega lõbusõitu teevad (lk. 138-140).

See pole mingi soovitus ega õigustus taoliseks avantüüriks, vaid karm nõudmine kasutada seda ümmargust elundit, mis asub õlgade kohal, sihtotstarb eliselt, mitte ainult mütsinagina.

Niisiis: laiendatud lugemiskontroll - palun vastake järgmistele küsimustele:

1. Missugune oli tegelaste ühendus neid vedava transpordivahendiga? Miks?
2. Mida tegi bussijuht enne iga kurvi? Miks?
3. Kirjelda võimalikult detailselt sündmuste käiku kui poisid slepist pääsesid.

Ja veel mõned küsimused, mis peaks tähistama tärniga, sest need nõuavad rohkem mõtlemist.

1. *Mis on kelgu ja suuskade erinevus? Vastuseks ei piisa sellest, kui öelda, et ühed on paar, sarnaseid laudu ja teine ühes tükis - missugused on nende omadused, mis teatavas situatsioonis võivad osutuda väga oluliseks?
2. *Missugune võis olla liiklustihedus sellel ajal ja selles kohas, kus raamatu tegevus toimub?
3. *Mida oleks saanud teha Martin teisiti, kui ta oleks lugenud kõigepealt "Vaikiva Hundi venda"?

Kõva sõna

Viktor, kes suhtleb saatkondadega, tahtis head teha, aga nemad tegid meie ümbriku kahjutuks

Ingrid Tähismaa Delfile

Nilbe lugu

Leidsin selle loo, õieti paistab see intervjuu olevat, vanade paberite hulgast, sahtlit koristades. Mitte ei oska ütelda, kes selle teinud on või mis asjaoludel ta minu sahtlisse sattus. Lugu paistab olevat vastlapäevane, sestap ehk on paslik ta täna siinkohal tervenisti ära tuua.

Täna ma tahan teieni tuua loo ühest tütarlapsest. Nilbe on selle loo peategeane: tütarlaps, kes on tegelikult väga armas, kuid keda on nii mõnigi kord valesti mõistetud nime tõttu.

HV: Esimene asi, mida inimesed sinu juures märkavad, on sinu juuksed. Kust sa nii ilusad juuksed oled saanud?

Nilbe (naerab): Aitäh! Ma arvasin, et sa hakkad kohe mulle nime nina peale viskama. Aga juuksed - nagu nimegi - olen ma saanud emalt.

HV: Kui sa juba seda mainisid - mis värk selle nimega siis on. Sinu perekonnanimi on Häbe? Ja sa said selle ema käest?

Nilbe: Jah. Isa võttis ema perekonnanime, sest see tundus talle nii ilus.

HV: Sinu ema eesnimi on Eba?

Nilbe: Tegelikult Ebe. Aga kui ta passi sai, siis passiametnik oli valesti kirjutanud ja pärast ei saanud parandada, nii jäigi passi Eba.

HV: Kas sa tead, kust sinu perekonnanimi pärit on?

Nilbe: Väga kindel ei ole, aga legend räägib, et Iirimaalt. Ühe ärakaranud munga järgi, tema nimi oli olnud Abbot või Abby või midagi sellist. Tal oli kloostrielust villand saanud ja oli hakanud ida poole rändama, kuni sattus Eestisse ja jäigi siia.

HV: Ja sina oled Nilbe Häbe. Kas sul on selle nimega probleeme kah olnud?

Nilbe: Jah. Inimesed kipuvad seda valesti kuulma ja valesti hääldama. Tavaliselt kirjutavad nad minu perekonnanimeks Hõbe. Sellega on palju probleeme olnud. Või siis hääldavad eesnime teises, mõned isegi kolmandas vältes (kirtsutab nina). See mulle eriti ei meeldi. Eesti keeles tekitab see imelikke assotsiatsioone.

HV: Õige on siis Nilbe - esimeses vältes?

Nilbe: Jah. Nagu Ilme või Pilvi.

HV: Sinu käest on kindlasti palju küsitud, et millest see nimi, või et kas imelik ei ole.

Nilbe: Jajah. Et "Imelik. Misasi on imelik? Nimi on Imelik." On ikka. Ja ma pean koguaeg seletama, et sel ajal, kui mina sündisin, oli numeroloogia kangesti populaarne ja minu vanemad valisid eesnime selle järgi, et tähed võimalikult hea käekäigu annaks.

HV: Kas nad seda ei kartnud, et sind hakatakse koolis narrima või...


Nilbe: Sellega on vist poistel rohkem probleeme. Aga mu mõlemad vanemad on pärit Lõuna-Eestist, ja nagu sa tead, pole isegi sõnal 'nilbe' (kolmandas vältes) võru keeles sellist tähendust nagu eesti keeles. Aga ei, ei ole olnud. Kui ma väike olin, siis kõik rääkisid ümberringi võru keelt ja kellelgi ei tulnud mõttessegi mind nime pärast narrida. Keskkoolis mõni ütles vahest, siis ma sain teada, et see võib eesti keeles imelikult kõlada. Aga võru keeles tähendab nilbe libe, ja libe häbe kõlab ju hästi.

HV: Jah, meestele ikka ju soovitakse vahest, et 'hoia kõva!'

Nilbe: ... miks ei võiks siis naistele soovida 'hoia libe!'

HV: Nende heade soovidega me tänasel vastlapäeval lõpetamegi.

Karjumise kunst

Huutajat, muidugi Huutajat, kesse muu. Viimane kontsert Tartus, aga hääled ei olnudki väga ära.

Aga hinne? No kuidas oleks nende hinne? Ainulaadsuse skaalal saaksid nad kindlasti maksimumpunktid. Meloodilisusega on raskem, sest sel skaalal nad ei kvalifitseeru. Kuid siiski - need laulud ja lood, mis põhinesid regiviisil, olid hämmastaval kombel meloodilised. Taas meenub Tõnn Sarve "regilauluõpik" Kõik on ju ime. Regiviis on niivõrd loomulik ja kõnest lähtuv, et sõnade ütlemise viis ongi meloodia...

Siiski, nende põhižanriks ja leivanumbriks on hümnid. Ja hämmastaval kombel tuli neil kõige paremini välja kaks hümni: Deutchland, deutchland über alles (pardon minu bääd doitš) ja Гимн СССР.

Ära märkimist väärivad ka Siberian lyllaby "Пусть всегда будет солнце" ja muidugi Tonttujen jouluyö.

Ja üldmulje? Muusikalisel skaalal on neid raske hinnata. Nad häälitsevad üherealisel noodijoonestikul, mulle tundub, et mustvalgel. Visuaalne assotsiatsioon, mis neid kuulates tekkis, oli mustvalgetest piltidest ja ajaleheväljalõigetest koostatud kollaaž. Vot ei tea, kas see on neil taotluslik?

Lupetta: Ma ütleks omalt poolt, et elamuse sain aga mitte emotsionaalset naudingut. Tegelikult mul oli kodutöö tehtud, sest ma olin PÖFF-l nende dok.filmi "Screaming men"näinud. Selles mõttes jäi üllatusmoment ka ära, aga ma tahtsin neid oma silmaga näha ja lives kuulda. Teist korda võib olla veel kuulaks, aga kolmandat enam mitte. Kes kontserdile ei jõudnud, võivad kaeda siia(USA hümn) ja teha kodus huutajate karaoket.
Millegipärast oli saalis eriti palju vanu inimesi, ma kahtlustan, et kuskil pensionäride päevakodus tehti ühiskülastus ja neil oli küll kodutöö tegemata. Schuberti laulu väljakuulutamise järel kostus ahastav poolsosinal Ohh issand küll (jätke Schubert rahule). Üks näispensionär isegi lahkus poole kontserdi pealt. Kahju kohe. Vanamemmed tulid omast arust mahedat meeste laulu kuulama ja nüüd sihuke lärm.
Kuigi Juhan Liivi "Üks suu" karjumise asemele soovitaks mina neil "Me oleme mehed kui metsapullid". Enam pullimaid mehi seda esitamas mina küll ette ei kujuta. Eesti mehed pole pooltki nii karmid.

Loe diagonaalis

Diagonaalis lugemine aitab aega kokku hoida. Saad kiiresti ülevaate olulisest, hoiad aega kokku. Paraku kipuvad nii tekkima uudised, nagu "Tammsaare tee ja Nõmme tee ristmikul põrkasid kokku Ford, Toyota ja politseiprefektuuri pressiesindaja" või "Gigantide heitlus: Edgar Savisaar ja Lordi.

Kuidas vastate, kui meeldiv meeskolleeg teile telefonis Head Sõbrapäeva soovib?
No ja mida tegin mina?
Kõige pealt büroojuhataja hüüab minu nime. Ma ei tee välja, sest arvan, et ta eksib. Siis mööduv töökaaslane ütleb, et ikkagi mind hüütakse. No lähen ja büroojuhataja hädaldab, et ei saa mulle suunata. Võtan toru ja ütlen kõigi sisekorrareeglite vastaselt lihtsalt mittemidagiütlevalt jaaaa. Sealtpoolt kostab: Head Sõbrapäeva!
Ja mina vastan : KUIDAS? MISASJA?
Ja tema uuesti : Head sõbraäeva, teile, Kaidi! ( hakkab ennast tutvustama)
Mina : ahjjaaa aitähh jah!

Issand nii piinlik, nii piinlik. Ma tean ju küll teda ja ma tean ju ka, et tal on väike kõnedefekt. Küll ma olen ikka juhm kuju.

Kuidas ma üle Soome lahe sõites hoobilt salenen

Asi on tegelt tragi ja koomiline korraga. Nimelt ma ei leia omale Eestist teksapükse, mis mul põlvest kõrgemale läheks ehk noh jalga läheks. See probleem on juba mitu aastat - sama kaua kui need kitsa reie ja laia säärega püksid moes on olnud. Tegelikult mulle see mood meeldib ja asi pole üldse selles, et ma endale vägisi kolm numbrit väiksemaid pükse jalga pressiks, nagu Pony sketsis. Mulle lihtsalt tundub, et Eestis tahetakse naistes vägisi alaväärsuskompleksi juurutada. Vahest tahaks poes röögatada, et MIS TOIMUB, naistele pükse õmmelda ei oska vä!! Kuid müüjad pole ju süüdi. Olukord on absurdne, sest kõige selle juures ma ei ole omast arust (teiste arust vist ka) mitte kuigi kaalukas kuju. Miks nad teevad nii? Miks nad järjekindlalt ei arvesta, et naiselikum keha on sale piht ja laiemad puusad ja tagumik. Teisel pool Soome lahte seda muret ei ole. Kui on oma number, siis istub selga nagu valatud. Ma ei taha olla ülbe, aga mina Eestist omale uusi teksapükse enam ei leia. Käin oma vanad Sangarid ribadeks ja siis on kööga, mõtlesin alles hiljuti. Kuid õnneks on teisel poole lahte firma KappAhl. Nüüd mul on uued mustad teksapüskid. Ärge jumala eest normaalseid casual-riideid valmistavaid firmasid Eestisse tooge. Las ikka eestlased käivad koguaeg kostüümides ringi. Urr!
Vaatasin hinnalipikult, et KappAhl on esindatud Soomes, Rootsis, Norras ja Poolas, ning taipasin, et asi on o tähes? Et kui Eesti oleks Oosti, siis tuleks KappAhl ka siia?
Andunud KappAhli vänn

Kuidas Lupetta Kansallisoopperas käis

Mõte minna Soome Rahvusooperisse oli mul juba ammu (lähemal kui Helsingi, ei ole lihtsalt ooperielamust võimalik saada), aga ma ei osanud välja mõelda, mil viisil hankida piletid ja ju see tahtmine polnud veel piisavalt küps ka. Nüüd, kui töö asjus jälle veebruaris (nagu alati) Helsingisse pidin minema, mõtlesin, et vot nüüd ma teen selle ära. Internetis on ju kõik kirjas - mängukava, saaliplaan ja hinnad (skaala väga lai). Ainult kuidas see pilet kätte saada? Ei tahaks nagu kohaliku piletilevi kaudu eurodes ülekannet teha ja siis mõelda, et jumal teab kuhu see raha nüüd läks. Aga kus häda.... seal abi.... Lihtsalt kirjutasin lippupalvelulle hästi naiivse kuid huvilise kirja ja sain kiire vastuse. Tulge ja ostke oma piletid (täpselt sellises hinnaklassis nagu soovisin) tund enne etenduse algust välja! Piletid ootavad teid kassas. Uskomatontta, mutta totta! Nii lihtsalt käiski. Ei mingit nädal aega või kasvõi kolm päeva enne väljaostmist.

Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.

Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.

Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.

Kuku ämber

Minumeelest kolistab Kuku raadio ämbrit saatega "Minu pere." Ega saatel endal, selle sisul, ei olegi midagi viga, küll aga helikujundusel - kõllil. "Tuvikeste" seriaal assotseerub siiski eelkõige ameerika komöödiasarjaga, alles teises järjekorras perekonnaga.

See võib ju olla postmodern ja puha, kuid siiski tekib kognitiivne dissonants võõrapärase veiderduse ja kodumaise tõsiduse vahel.

5.03.2007 See teade on oma aktuaalsuse kaotanud. Kõll on ära muudetud.

uudisi soomest

Neegriga lagritsa-patukka on endiselt myygil. Ma ostan vist kaks tykki. Tulevaste p6lvede jaoks ka (teine).:-) Nad ei j6ua ära imestada , mis roppusi meie ajal myygil oli.

Rohke Debelak ja libauudised

Eetris on libauudised - stuudios Rohke Debelak. See on hea põhjus kuulata hommikuti Kuku raadiot. Olen kuulnud isegi inimestest, kes armastavad hommikuti kaua magada, aga veavad ennast vägisi libauudiste alates raadio juurde ja panevad maki lindistama.

Ei tea, kas kusagil on olemas ka libauudiste arhiiv, kus nad kirjas oleks? Kõigi oma heade külgede juures on neil omadus kiiresti mälust kaduda, parimal juhul jääb meelde üks või kaks, mis ka edasijutustamisel oma mahlakaid detaile kaotama kipuvad. No võtame näiteks kasvõi tänahommikuse uudise sellest, et

...on alustatud poliitikute vaktsineerimist korruptsiooni vastu. Vaktsiini puistatakse sinna, kus on poliitikute kontsentratsioon kõige suurem - suurematesse linnadesse ja Toompeale. Vaktsiin ei ravi poliitikutel juba olemasoelvat korrutsiooni, vaid kaitseb neid edasise nakatumise eest. Tavainimestele on vaktsiin kahjutu, kuid seda soovitatakse siiski mitte ise süüa, vaid toimetada see lähima poliitiku kätte, et nende eest väärtuslikku vaktsiini mitte ära tarvitada.

Vaktsiini levitatakse roheliste graanulite kujul. Peab märkima, et möödunud aastal läks poliitikute vaktsineerimine nurja, sest nad korjasid graanulid üles, pakkisid reklaammaiustuste paberisse ja paiskasid jaevõrku müügile.

Prismas on müügile saabunud pruun juust, Brun Ost, Norra Kuningriigist. Enam ei pea seda Rootsist, Norrast või Kopenhageni lennujaamast kaasa ostma.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõ-mus-ta!

Naised ja huumor

Erakordselt terava taibuga mõtleja PP vahendab viimases Arteris teise erakordselt terava taibuga briti-ameerika mõtleja ja kriitiku Christopher Hitchens'i arvamust. Ma pole midagi nii naljakat ammu lugenud.

Meestele on tragöödia, et kaks asja, mida nad enim hindavad – naised ja huumor – on teineteisele nii vastandlikud. Aga tragöödiata poleks komöödiat.

Kurb on mehe elu. Kurb! Mina võin vist pidada ennast nüri taibuga mõtlematuks naiseks, aga huumorit olen ma elus ikka esikohale seadnud. Ja võtkem näiteks kasvõi "Smack the Pony". Naised ruulivad täiega. Iseasi on see, et kui hakata huumorit defineerima, siis tekib küsimus, millal on huumor ja millal ei ole. Kui naine ei naera mehe labase nalja peale, siis võib teda loomulikult süüdistada huumorimeelepuuduses. Eks ta nii olegi. Naised ju tegelikult teavad, et mehed teevad nalja selleks, et neid naerma ajada ja väike teesklus mehe enesehinnagu tõstmiseks, ei võta tükki küljest.

Nimetatud Edasi kalendrid peaksid mul siiamaani alles olema, sest need olid minuarust nii naljakad. Samuti Meelejahutaja ja Kreisiraadio naljad lindis ja osalt ka peas. Monty Phytonist me ei räägigi. Smack the Pony on VHS-l. Mida veel??? Ahjaaa, millal hakatakse näitama ETV-st BBC komöödiasarja "Green Wing"? Käin neid ikka Youtube'st piilumas aga sealt vahi nagu lukuaugust naabreid.

Valimised lähenevad

Valimised lähenevad, seda on igalt poolt kuulda ja näha. Nüüd siis ka unenägudes. Täna esines näiteks Edgar Savisaar. Ta vastas kellegi küsimustele, kas see oli keegi ajakirjanik või mingi teine poliitik, mitte ei näinud. Teemaks oli Savisaare parteivahetus. Ta põhjendas, mis ta jättis maha Keskerakonna ja ühines Reformierakonnaga. Jutt oli umbes selline, et kuna Keskerakond on oma maine jäädavalt kahjustanud, ei pea ta enam võimalikuks selle liige olla. Viimaseks piisaks karikas oli olnud hiljuti avalikuks tulnud skandaal korterite erastamisega. Reformierakond, vastupidi, on ennast näidanud igati edumeelse ja tubli erakonnana, ja nii ta kandideeribki seekord juba nende esinumbrina Ida-Virumaal.

'ääldusest

Mõtisklust hääldusest ajendas kirjutama hiljuti loetud lugu Triibikult.

Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.

...kirjutab Triibik. Eks ole endalgi aegajalt tahtmine karjatada, kas suuliselt või kirjalikult, kuidas on õige. Ometi võiks nii mõngigi kord vaadata asju keelekorrektori asemel sotsiolingvisti seisukohalt. Miks keegi ütleb või kirjutab nii, aga mitte teisiti, ja mida ta sellega öelda tahab, kui see peaks olema taotluslik? Või kasvõi nii, kust see või teine hääldus on pärit?

Minu meelest on hea näide selle kohta sõna 'tee', ikka joogi ja taime tähenduses. Eesti keeles, täpsemalt suur-eesti keeles, ei ole sellega muret. Katsutagu ainult seletada seda lõunaeestlastele - paremal juhul võib saada vastuseks midagi taolist:

Tii om sjoo, mida müüdä kävvü saat. Olõõi joht juumise asi tä tii, juuas õks tšaivett

Me võime teada küll, et tšai tuleb vene keelest ja tee inglise keelest, aga see on ainult pool tõde. Ei ole ei venelased ega inglased ise selle peale tulnud, vaid mõlemad on selle aromaatse joogi kohta käiva sõna hiinlastelt saanud. Inglased mereteede kaudu Lõuna-Hiinast ja venelased maad mööda Põhja-Hiinast. Tähemärk on üks, aga hääldused erinevad. Üsna sarnane lugu on ka sõnadega tsaar ja keiser (kui see hiinajutt välja jätta, muidugi).

Mida aga teha võidujumalanna Nike nimega? Millegipärast on suuremal osal eesti inimestest kiusatus hääldada seda nii, et see riimuks sõnaga 'vaik'.

Lõpuks üks harjutusülesanne: kuidas hääldada nime 'Ischia'?

Empires of the Word

Tõesti hea raamat Nicholas Ostlerilt. Mitte et ma seda veel väga palju lugeda oleks jõudnud ;). Igatahes tänud Aabramile tutvustuse, Kateriviterile vihje ja Lupettale kättetoimetamise eest. "Rahva raamatust" on see nüüd otsas :-S.

Tamm-taramm

Hakanud üks kinnisvaraarendaja omale majakohta valima. Jajah, seekord endale, mitte arendamiseks. Leidnud kena koha küll, kalda peal ja puha. Ainult üks suur tamm varjand vaate.

Ohanud siis mees sügavalt ja hakanud arvutama, palju selle tamme mahavõtmine maksab. Töö ja muu, aga kui raisk peaks veel kaitse all olema? Mis siis saab? Pole hetkel kelleltki küsida kah, koht selline, kus mobiilgi ei levi.

Tema ohet aga võetud kuulda, Nagu kõpsti olnud hall vanake platsis, ja küsinud, et mis ohid, mees.

Mees vastanud, et mis ei ohi, näe, kena vaikne kohakene... kodukoha sarnane, kui seda tamme ees ei oleks. Et laseks ju teise maha võtta, aga ei tea kas tasub, ja ehk on kaitse all kah veel, sunnik.

Hall vanake tõmmand nagu korra õhku sisse, aga siis lugend mõttes kümneni ja vastand: "Eks sa ise tea. Aga et sa tahad seda endale, siis ütleme nii - selle tamme hind on selline, et kui sa ta maha võtad, siis lähed sa naisest lahku, uut ei leia, lapsi ei saa."

Arendaja jäänd mõttesse. Ei olnud teine selline moodne arendaja, ikka vanamoodne olnd.

"A kui ma ta alles jätan?"

"Valik on sinu."

Arendaja arvand, et sellise hinna juures on tammevõtt mõttetu. Löönd käega ja hakand minema. Aga arendajal olnd kaasosaline kah. Kaasosaline hakand vastu ajama, et ei ole midagi, mina tahan oma raha kätte saada, tõmmame raisa maha.

Tõmmanudki kaasosaline tamme maha. Aga kui pärast läind pangast oma raha võtma, saand ainult paetükkisi.

Jah aga palun vaadake reedeti kl. 20 ETV-st seda briti huumori sarja Extras. Kuidas Ricky Gervais'i hõlma pole veel hakatud, see paneb mind imestama. Britid ikka veel julgevad sellistel "tundlikel" teemadel nalja visata. Ja jumal tänatud. Peenelt pilatakse nii homosid, holokausti teema ületähtsustamist, staariteemat, neegrteemat, kui ka lihtsalt nõmedust. Mingi ettekujutuse saab ka siit klippe vaadates. Väikese inimese piinlikud pingutused.

Kas prantslased on hulluks läinud?

Vägisi tikub selline mõte pähe, lugedes viimasel ajal sealtkandist saabunud uudiseid. Viimane omataoliste hulgas oli see, et sotsialistlikust parteist oli sunnitud lahkuma Georges Freche, kes avaldas arvamust, et Prantsuse rahvuslikus jalgpallikoondises on liiga palju mustanahalisi mängijaid.

See võiks ju jääda tähelepanuta, või võtta koha suvaliste veidrate uudiste hulgas, kui ta oleks ainuke üle mitme aja. Vähe aega tagasi võisime lugeda sellest, et "kodututele sealiha või -rasvaga valmistatud supi pakkumine on juudi ja muslimi kodutute suhtes rassistlik ning ohustab avalikku korda".

Vähe sellest, alles hiljaaegu saime lugeda, sellest, et Belgia siseminister Patrick Dewael keelas jalgpallifännidel kanda särke, millele on peale kantud number 18 või 88.

Prantsuse õpetlane ja poliitik Bruno Gollnisch sai 55 000 eurot trahvi, ajutise keelu ülikoolis õpetada ja takkapihta veel kolmekuulise tingimisi vanglakaristuse selle eest, et julges kahelda holokaustis hukkunud juutide arvus. Ei, ta ei öelnud kellegi kohta halvasti. Lihtsalt, et ajaloolased võiks arvude üle mõtteid vahetada.

Selle kõrval tundub briti sotsialisti Claude Moraesi kampaania Fazeri neegipoisi vastu peene inglise huumorina.

lillede seminaril
õielt õiele
kuidas üle elada eestimaa karmi talve
jäi kõlama mõte
katsuge ennast
kuidagi inimeste juurde
tuppa sokutada

Lits linn

Seoses taas kerkinud kasiinode teemaga meenus mulle üks (mitte väga) ammune jutuajamine. Istusin koos ühe oma välismaalasest sõbraga ühes Tallinna kohvikus ja arutasime Tallinna häid ja halbu külgi. Olime just läbi arutanud tipptundideaegsed liiklusummikud ja nende lahendamise võimalused Tallinna tingimustes.
"Veidralt palju kasiinosid teil siin," ütles sõber järsku.
"Paljuvõitu nagu jah," olin nõus ja lisasin, et linnavalitsuse andmetel olevat kasiinosid Tallinnas 70 ringis.
"Mida? Nii palju? Seitseteist?" küsis ta.
Vestlus toimus ingise keeles.
"no, not seventeen, but seventy," vastasin.
Mu sõber pidi peaaegu toolilt maha kukkuma.
Selgus, et tema kodulinnas, kus on küll ligikaudu poole vähem elanikke kui Tallinnas, on AINULT ÜKS kasiino.
Püüdsin vabandavalt selgitada, et ehk on mõeldud rohkem linna külaliste peale, kuid paistab, et kõik see, mis ta oli Tallinna kohta kuulnud (mitte ainult minu käest) ja näinud, oli temas kujundanud üsna kentsaka arvamuse meie pealinnast.
"What a bitch," ütles ta kokkuvõtteks.
Minu näol ilmselget arusaamatust nähes selgitas ta oma nägemust: lits linn see Tallinn. Kõik tehakse nende heaks, kes tulevad korraks ja jätavad siia võimalikult suurema summa raha. Aga elada Tallinnaga päevast päeva koos ei paista kuigi meeldiv olevat.

Klepter

Kes või mis on Klepter? Ei oleks osanud sest midagi suurt arvata enne eilset "Pealtnägijat". Aga selgus, et täiesti nime vääriline asutis. Kas teate, kust tuleb sõna kleptomaan? Kreeka keelest, ladina keele kaudu. Clepo on varastama, clepta on varas. Klepter Grupp aadressiga Videviku 6 kõlab ise nagu anekdoot. Tegevusaladeks muidugi autode teisaldamine ja puhastamine.

Ravi ennast ise

See võib veel aktuaalseks saada. Streik lükati ju ainult edasi.
Sattusin hiljuti haigekassa kodulehele ja leidsin sealt hunniku ravijuhendeid. Enamlevinumate haiguste ravijuhendid perearstidele. Mõned neid väga ilusad värvilised kastikesed ja noolekesed juures. Noh meenutab nagu mingit lauamängu, kus on ühes otsas mängu algus ja siis hakkad sealt nooltpidi liikuma. Täringut veeretada pole vaja. Lihtsalt on vaja teada, millised on haige kaebused. Ütleme, et haige oled sa ise või su laps, siis hakkadki sealt näpuga ajama:

1. nohu nädal aega- ära tee midagi.


2. nohu kaks nädalat ja paranemist pole märgata- antibiots, soovitavalt cefalosporiini rea oma


3. nohu 4-6 nädalat ja ravil ei allu -- saada kõrva-kurgu-nina arstile.

Oo õudu, mõtlesin ma. Pärast pooleteise kuu pikkust kestvat nohu on alles lootust saada erialaarstile suunatud. Selle aja peale on juba raudselt mädane põskkoopapõletik. Ja muide köhida võib 8 nädalat ilma, et peaks muretsema.
Siit leiab ka lihtsamate operatsioonide juhendid. Mõtle, mida tahad!
Huvitav lugemine igal juhul. Eriti see "ülemiste hingamisteede viirushaiguste" ravijuhend. Need ju meie kliimas igapäevased "sõbrad kolmekesi". Ühe täienduse võiks veel teha. Iga nimetatud antibiootikumi taga peaks olema selline väike printeri ikoonikene ja tekst "prindi retsept". Siis las need arstid streigivad kasvõi nädal aega.

Mul on nüüd Arvo Pärdi autogramm, soe naeratus ja võimas kontserdielamus. Ausõna, mul tuli pisar silma, kui Pärt ise aplausi ajal välja ilmus. Mis vägi on vene õigeusu, kui ka vanausu (vist) liturgilises muusikas? Mitte ainult tekstidest ma ei räägi vaid akordidest. See on nii pärdilik ja vastupidi- nagu kõik õigeusu liturgiline muusika oleks Pärdi loodud.

Rikas riik?

Et kuidas see siis oli?
Riik on vägivalla aparaat valitseva klassi käes.
Rikas riik, parem malk.

HEAD UUT AASTAT, sõbrad ja sugulased!


See on üks nõiutud mets ja üks nõiutud jõgi, aga ühel teisel aastal.. Kuid seda aastat ei tule enam ja jumal tänatud!

Traditsioonid mulle meeldivad

Miks mulle meeldivad traditsioonid? Ma arvan, et traditsioon annab mingi turvatunde, mida mulle vaja on. Traditsioonidest kinnipidamine eeldab vist ka konservatiivsust, eksole, mida kaksikutel üldse olla ei tohiks ( üldsielt), kuid mul on seda tubli annus. Turvatunde saavutamiseks olen valmis kõike tegema. See on minuarust üks kohutavalt oluline tunne. Üks traditsioon, mis kestab juba 20 aastat (jummel kas tõesti 20 aastat). Jah, tõesti alates 1986 aastast olen oma kolme kursaõega igal aastal jõulude ajal koos käinud ja kingitusi vahetanud. Tegelikult on küll nii, et viimased 10 aastat on mere taha elama läinud ja suure perega kursaõde küll natuke liikumisraskustes, aga ma arvan, et mõttes oleme ikkagi koos. Meie kolm siin Tallinnas hoiame kõrgel traditsioonilippu. Ülikoolis olime omal kursusel kuldne nelik ehk lahutamatu nelik. Mõtlesime välja igasugu üritusi ja viisime ellu ka muidugi. Ühesõnaga hoidsime sõrme elupulsil ( igale poole, kuhu ulatus meie tiivaripsutus, seal oli elu). Sai koerusi ka tehtud ja pärast nende eest kättemaksu all koos kannatatud, aga muidu poleksi ju midagi meenutada. Nüüd piisab võtmesõnast "Aakre" ja me hakkame koos naerma. Tol kättemaksu päeval aga lahkusime zooloogia praksist täis püha viha ja pisarsilmis tõotades, et kõik meie kursuse mehed on sead ja kaabakad ja reeturid ning kas nendega üldse tasub edasi suhelda, kes nalja ei mõista. Meie arust oli hullult naljakas öösel meeste akna taga vaiguviiulit mängida. Või kuidas seda nimetatagi. Ega ma pole seda hiljem enam proovinud aga tehnika oli selline, et päeval tuleb hiilida meeste tuppa, panna nende aknaklaasi ja -liistu vahele õmblusnõel, koos megapika niidiga. Öösel tuleb akna alt õuest see niidiots üles otsida ja vedada niit pingule. Parem on pugeda kuhugi põõsa taha ja siis märja riide või mingi vatiga hakata niiti hõõruma, kuni see hakkab krudisema ja pinisema. Aknaklaas aga võimnedab seda heli mitemeid kordi ja terve tuba saab vingumist täis. Alguses pole aru ka saada, kust see kime hääl tuleb. Aga sellest ma ei räägi, mis nad meile vastu tegid, tõprad.
Nüüd on see ilus mälestus.

"Mõista, mõista, mis see on: majatäis seemneid ja karbitäis kurke?
Ei! Majatäis kurke, uksi ega aknaid pole ees?"
Tipp Veidemanni ja Täpp Lepsi klassikaline mõistatus lastele, kes neid vaatasid.
Kui autoga pikka maad sõita, siis Kreisiraadio kasett aitab alati teie sihtkohta lähemale tuua.

Kaks Eestit

KÕIK räägivad lumeta Jõuludest ja rohelistest Jõuludest. Mis jutt see on? Meie olime Tamsalus ja seal olid väga valged ja libedad Jõulud igatahes. Tänavatel liikumiseks oleks olnud parim vahend soomekelk. Kust see lume leviala piir täpselt läks, ei oskagi öelda. Pimedas me saabusime ja pimedas me lahkusime. Võta sa kinni! Kuid SEE Jõul lõhestas Eestimaa täielikult kaheks. Ühed said valged ja teised said mingit teist värvi Jõulud. Ainult ma ei tea, mille alusel toimus lumejaotus.

Seekord on mu hala kuulda võetud. Ei läind poolt päevagi, kui lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Keegi on siinsetest blogipidajatest Sigatüüka võlurikoolis käinud ja mina see ei ole.
Hommikul oli paanika-jaanika, sest kingadega lume peal käia ei saa. Kus on saapad?
Mul on ettepanek Jõulud kohe ära pidada. Hiljemalt homme õhtul, sest tunne tuli peale praegu ja lund ei jätku kauaks.

väikesed mehed
loobivad palju prahti
heledaid helbeid

Kui keegi näeb Külma Lainet, siis palun tervitage minu poolt ja küsige, millal ta siiakanti peaks tulema. Kunagi lubati, et 17ndal ja siis, et 21sel detsembril. Viimati, kui ilma leheküljele vaatasin, lubati reedeks +8. No ma tõesti ei tea, mida arvata. Äkki Naabri Valve teab.

Sel aastal tulevad Jõulud teisiti

Küsimus: kas sel aastal on üldse võimalik jõulutunnet saada? Noh kui väikseid lapsi pole, kes meeled ärevil hoiaks ja päkapikutaks kogu aeg. Tavaliselt on küll nii, et kui enne ei tule, siis peale jõulukontserti kuskil maakirikus on tunne sees. Eriti veel, kui kirikuõpetaja kutsub pärast väikesele kohvile ja vat siis peale külma kirikut soojas pastoraadimajas koos kohvi ja piparkooki süües ta tuleb. Aga no mis sel aastal toimub? Kui keegi nägi täna hommikul üle hulga aja lombil jääkirmet või kahutanud muru, siis kas sellest peaks jõulutundeks aitama? No ei. Ei aidanud ka maakirik Harju-Madisel, sest kiriku aknast siras sisse sihuke märtsipäike, pane või prillid ette. Kiriku ümber rohetas muru ja porises pori. Muidu nagu kõik kohustuslikud elemdid olid: kuusk oli, orel mängis, laulud olid ka ja tänulikud kuulajad aga no ei tulnud. Järeldus- lumi on ikka väga oluline element jõulutunde saamiseks. Ei ole lund, ei ole jõule! Või nagu ütles Baskin oma Kunstisaali sketsis, poleks poolikut olnud, poleks mitte mingit rõõmu olnud! Kas see oli nüüd kohane võrdlus?

Viimasest Glamour'ist lugesin sellise tarkuse, et kui teie palgatõusuunistus on kuskil 30% piires, siis te tõenäoliselt töötate õigel tööhohal. Kuid kui unistate 50% palgatõusust või kahekordsest palgast ... then you're overcompensating for being in the wrong job and it's time to leave. (says professional develepment consultatnt)
Kui nüüd aus olla siis, ega ma pole küll kahekordsest palgast unistanud, milleks ennast närvi ajada. Nüüd on selge siis, et ühe küsimusega, kas ma olen õiges kohas, pole mõtet oma pead edaspidi vaevata. Tegelikult on selles mõttes siiski tarkuseiva sees.

Esimest korda elus tunnen, et juhe jookseb kokku, et mul on stress ja, et ma tõsiselt enam ei jaksa ja ei taha niimoodi mitmel rindel onada, et ma olen koguaeg väsinud. Ega muidugist iga aasta ka sellist aasta lõppu ole, kus vahetub töökoht, ülemus, sisekord, nõudmised sinu suhtes tööl kasvavad (koolitused) ja samal ajal valmistud kooriga juubelikontsertideks ning annad välja CD plaadi. Kodused tahavad ka täheleapnu ja kuhu jäävad sõbrad. Kuhu jääb tervis, ma küsin? Tervis on tuksis varsti. Täna tundsin, et maa juba kõigub. Täna tegin kindla otsuse. Ühest asjast tuleb loobuda ja magama tuleb hakata varem minema.

Teaduse ja tehnika uitmõtted

Hiljuti kolades internetis sattusin ootamatult sellisesse poodi, kust saab osta iPod-i (ehheee). Nojah tehnika areneb ja mis seal ikka. Pühapäeval elektoonikapoes tuli see iPod mulle järsku meelde ja mul tekkis geniaalne idee. Võib olla on see idee juba teostatud ja mulle lihtsalt ei ole teatatud , aga ilmselt on see ka Bondi filmi järelmõju, miks see mulle üldse pähe kargas. Tähendab, kui on olemas geopositsioneeringuga mobiiltelefonid, siis miks ei võiks olla G-punkti positsioneeringuga iPodid? Vat sellised, nagu seal internetipoes, aga koos korraliku positsioneerimisega. See ei saa olla raske ülesanne. Siis lõpeb see lõputu jahumine sel teemal , et kus see G punkt ikka asub ja kas teda üldse igal naisel on jne jne. Muidugi kui on olemas E ja F ja muud punktid, siis tühja sellest G punktist. Liiga tähtsaks on see punkt tehtud. Muud midagi ma ei tahtnud öelda. Või kui siis ainult seda, et ma kujutan ette, kuidas J.Bond seda edukalt järgmises filmis bonditüdruku peal kasutada saaks. See peaks olema tühitähi enda südame defibrillatsiooni kõrval.

Kui Triibiku arvates on olemas blogipidamatus või blogorröa, siis mul on praegu ilmselt blogipeetus. Uudiseid lugeda ei jõua või ei viitsi lihtsalt. Laps on mul mitu korda mõistlikum ja täiskasvanulikum kui ema. Kaevtaa pole midagi.
Kurta ka nagu midagi pole. Või kui siis selle üle, et miks selline müstilise häälega laulja nagu Alyth Mc Cormack, kes laulab gaeli keeles, annab kontserdi kesknädala õhtul kl.22 Viru Keskuses. Miks nii? Praegu jäid korraldajad ilma kahe fänni piletirahast.
Kuulsin teda esimest korda kuskil 5 aastat tagasi TÜ aulas ja sattusin suurde vaimustusse. Tuulasin internetis ja kuulasin sinna riputatud saundträkke. Tänaseks olen suutnud muretseda ( nagu eesltastele kohane) kaks plaati. Ühe sai Kiisik Londoni suurimast plaadipoest ja teise.... sellega sai nalja. Sattusin 1,5 aastat tagasi Glasgow linna ja mõtlesin, et no kui ma ei saa seda Sotimaalt, et kust siis üldse, aga võta näpust. Esimeses plaadipoes teda isegi ei tuntud. Tähendab mina pidin tutvustama neile. Teises näkkas viimase plaadiga letil. Igatahes ma väga soovitan folkmuusika gurmaanidele. See pole ehe folk, vaid erinevate stiilide maitsekas kombineerimine, aga kõik käib gaeli keeles, mis on eriti võluv. Mul on nõrkus igasuguste kelti keelte vastu lihtsalt.

Tulevikumälestus 28.11.2006

total traffic jam
the central part of tallinn
is full of bushes

Niisiis...leidsin paranka blogist selle

You Are a Pundit Blogger!

Your blog is smart, insightful, and always a quality read. Truly appreciated by many, surpassed by only a few

What Kind of Blogger Are You?

Mõtlesin ka ennast kui blogijat identifitseerida ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis tegelikult ma olen hoopis mees. Täpsemalt mingi bandiit-blogija!? Mida paganat see Pundit muud peaks tähendama? Natuke otsimist ja olge lahked - (India) õpetlane, brahmaan, arvamusavaldaja. No ma tänan, see on nüüd küll natukene liiga suur vastutus. Aga see soovärk ei olegi nii vale tegelikult. Teine-poolblogija on ju mees.

Hunt l(L)aevas, laev põhjas

Kas ma võiksin nimetada ennast ettekuulutajaks?
Palun väga, loomad on laevas jälle pahandust teinud. Millest meil alles hiljuti juttu oli ja ma ütlesin, et ma tulen sügisel tagasi. Ja tulingi!! Ainult, et nüüd läks õige märuliks.
Kuid ilma naljata! Vaadakem kahe loo pealkirju:
"Karu ja hunt ülbitsesid Laevas" 16.06.2005 Postimees ja
"Rootsi ametiühing: laeval mürgeldasid Pant, Hunt ja Mehtonen" 08.11.2006 Postimees
Hämmastav sarnasus.
PS! Kas keegi teab, mis loom see mehtonen on?

Viimane, mida proovida

"Soovite ehk kokakoolat, härra Elderly?"
"Tänan, ei, ma olen elus juba kõike proovinud. Isegi kokakoolat."

Täna sain Inglismaalt tellitud erialase ajakirja ja ümbrikul oli minu nimeks kirjutatud Ms Kaidi Hunter. See on tõesti seni parim.
Must hunt! What did I say?
Huvitav oleks teada, kuidas teie nimesid on väänatud?

Kas teist keegi aru sai,
kuhu Ruhnu karu sai?

Mina ei saa enam midagi aru. Minuarust käis kevadel jutt, et see on Läti karu, kes ujus Eestisse aga nüüd selgub, et vist hoopis Eesti karu, kes ujus Lätti. Olgu kuidas on, peaasi, et ta pole Vene karu ja see on üsna selge. Vene karukogukonnal on geneetilised erinevused, lohutab Postimees.
Üks on kindel, et Eestis on 600 karu ja Lätis 8 (luuserid). Huvitav kuidas seda piiri suudetakse hoida, et kas see on meie piirivalve hea töö tulemus. Piir peab hästi.

Sõprus oktoobris

see on meeletu
müümise kunst ja veelkord
kaks kolme vastu

Tänu Triibikule sain lõpuks vastuse küsimusele: miks ma ei suuda lugeda üle ühe raamatu aastas. SEST, ma koristan liiga palju. Mul on valida kahe aia, kahe korteri ja ühe maja vahel. Muidugi on teoreetiline variant koristada veel ühes majas. Okei, okei ma ei ole nendes korterites ja majades ju päris üksi. Teised ikka koristavad ka, aga ma tunnen endal selles koristusaktsioonis päris suurt osa ja vastutust. Tegelikult on nii, et kui tuba on korras siis tekib harmoonia ja rahutunne, isegi turvatunne. Igatahes meeletu rahulolu ja selline zen-olek. Aga kui korrast ära, siis ma ei saakski mitte millelegi keskenduda. Sihuke rahutu olemine on. Ei oskagi seletada. Kuskil kuklas vasardavad kõik tegemata kodutööd ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Nüüd ma tean, mis mul aiast veel puudu on. Küll ma olen seal käinud ringi ja mõelnud, et midagi nagu oleks veel vaja. Vot sellist multifunktsionaalset pesakasti oleks vaja. Ja seda ja ja seda. Ma tahaks kohe näha, kas varesed jätavad meie õunad puu otsas rahule või mitte. No see minibaar linnupuuris on muidugi TASE! Kõnnid aias rehaga ringi, väike lonks viina aga milleks need martsipanmunad, ma ei saa aru. Kas nad peavad lindu lolliks vä? Ja need loomad! See annab Kreisraadiole silmad ette küll. Nagu Ants Kantoss, kes tok-tok-tok topiseid teeb. Aga kui nüüd arutleda, siis minibaari kasutus langeb ikka väga ebasobivale ajale- kuskil oktoobrist aprillini ainult. See pole just kõige mõnusam aeg Eesti kliimas. Niiet 399 krooni jääb alles.
Kas Saksamaal tõesti on selliste aiakaunistuste järgi nõudmine, mind hakkas kohe huvitama.

nädala mõtted

Head mõtted, need tulevad Rain Simmulilt:
Esimene: "Ma kardan, et inimene ei muutu ajakirjandust lugedes õnnelikumaks. Lehelugemine võtab aja mingi lihtsa ja loomuliku arvelt".
Täpselt! Just minu mõte. Sellepärast ma ei loe lehti enam ammu muul ajal kui ajal, mis nagunii raisatud näiteks rongi- või bussisõidule ehk siis kohvijoomisele. Sest üliharva loen ma sealt midgagi tõepoolest endale vajalikku.
Teine: "Kui on võimalik kellelegi eneseusk tagasi anda, siis püüdke seda teha." Siin pole midagi lisada.

Superkoolitus

IN VAIN WE TRUST

Saateviga

Kas teil on olemas oma nö. kultusetendus - teatrietendus, mille tekst on suurest vaatamisest pähe kulunud? Jajah, paljud ütlevad siinkohal kindlasti "Armastus kolme apelsini vastu", aga minul on selleks etenduseks "Saateviga". Vähe sellest! Argielus see tekst lausa segab mind ja aeg ajalt ma kipun rääkima "saatevea keeles". See kõik algas juba kui ma olin 13 aastane. Sellest ajast saati on meil kodus käibel killud a la 'kala on üllatus' või, et 'kas inimene tõesti ei tunne, kui ta istub telelehe otsas' või, et 'kuidas võivad koid ühe smokingi ära süüa' või, et 'riietuda tuleb alati vastavalt aastaajale'. Mul on lapsepõlvest sõbranna, kellega me võidu Saatevea repliike "tulistasime" ja pidime naeru kätte surema. Siiamaani kohtudes küsime, et 'kas sa kala kõrvale kartulisalatit tegid' ja 'kas see on jõe või järve karpkala'. Kuid ega mul peale oma pere ja tema kellegi muuga seda nalja visata pole. Vahest ma lähen kodus sujuvalt Saatevea tekstile üle ja saan aru Kuutrolli juhmist näost, et midagi läks vist jälle nihu. Noh nüüd on ta selle etenduse ära näinud, sest Ugala võttis selle tüki oma mängukavva. Eks ma ikka kartsin pettuda, kuid pelgasin hullemat. Ei olnud viga. Näiteks Vanda osatäitja Triinu Meriste ja Saci osatäitja Maria Soomets olid isegi omaaegsetest Paluverist ja Hellenurmest paremad. Ka kunagine Ivo Eensalu oma mõmmihabemega ei sobinud kuidagi 18 või 19 aastast mängima. Justnimelt 18 võ 19, sest etenduse ajal me ei saagi teada, kui vanaks ta sai.

Uhh tegelikult ma olin terve esimese vaatuse lausa pinges, umbes nagu lapsevanem, kelle lapsele on antud lasteaia jõluetenduses peaosa. Kas on ikka tekst peas ja kas nali tuleb ikka välja. Nojaaah. Ega ikka ei tulnud küll. Alguses olin kohe pahane, sest osa teksti oli välja jäetud, kuid see polnud peamine. Hoopis halvem on see, et komöödia lavastamine ei ole käkitegu. Puudusid vajalikud pausid, et nali mõjuda jõuaks, et inimene aru saaks, mis nüüd öeldi. Kohe sõitis teine tegelane talle oma repliigiga sisse. Nagu kiire oleks kuhugi. Ruttu, ruttu lõpu poole. Ma pidin mitu asja pärast Kuutrollile üle seletama, et ta aru saaks, kus see naerukoht siis oli. Tähendab, et selles etenduses ei olnudki, aga tegelikult pidi olema. Niiviisi. Samas ma ju ei tea, kumb koosseis (1979 aasta või 2006 aasta) originaalitruum oli. Igatahes teises vaatuses ma rahunesin ja suutsin juba asja nautida ja naerda ka. See, kel tükiga nii isiklikku seost pole, võib julgelt vaadata. Olgu öeldud veel, et kõige nõrgem osatäitmine oli Leila Sääliku pereema ja Ott Aardam pingutas härra Kristost mängides üle, muud hullu polnudki. Vat lavastajakätt oli vähe tunda. Matvere on tore laulja, saatejuht ja näitleja, aga lavastajaks siiski õpitakse, mitte ei hakata.

Et mis siis on selle tüki võlu? Aga vat see, et tegevus toimub 1969 aasta Ungaris, kuid sellest pole üldse aru saada. Samahästi võiks olla see 1979 aasta Eesti või 2006 aasta Eesti. Teema on igihaljas.

Isegi "madin Palestiinas" on alles. Hirrrrmus madin.

Lokaal

Kas teie teate mis on lokaal?

See on substitutsiooniklass, mille liikmed osutavad kohta, kus tegevus toimub või tegevusest osavõtjad paiknevad. Selle klassi puhul on relevantne just staatiline kohaosutamine. Tuleb silmas pidada, et lokaali liikmed on vabad laiendid, kuid teatud verbide juures obligatoorsed seotud laiendid.

H. Rätsep. Eesti keele lihtlausete tüübid, Tallinn, "Valgus", 1978. Lk. 52

Väga hea raamat, ausalt. Keeletehnoloogidele kohe kindlasti.

Seeneraport vol.2

Seenelkäimine on Murphy seadustega igati kooskõlas.
Esimene seadus:tarvitseb sul vaid valmistuda suuremaks seenesaagiks ja sa lahkud metsast peaaegu tühjadega kätega, kui sa ei korja ära lambatatikuid, mida sa tavaliselt ei teeks.
Teine seadus: Peata auto suvalises metsavahes kinni ja mine metsa noata, korvita ning hästi väikese ajalimiidiga ning sa ei jõua seeni kokku korjata. Viska või riided seljast ja seo käiseidpidi kokku.
Meie rekord seenelkäik - 25 min ja kuhjaga pannitäis seeni. Ma võin selle koha nime ka öelda. Tindimurru!

Seeneraport

Kiltsi (Tamsalu taga) metsas SEENI EI OLE. Ärge rääkige mingist seene uputusest! Kahe peale kokku saime mõned liimikud ja lehmatatikad, millest sai valmistada väga võika välimusega sousti. Raamatus on ka öeldud, et liimikud tõmbavad praadides mustaks ja muide värvivad ka kõik teised seened sama värvi. Väga ebaapetiitse välimusega löga sai aga maitses, nagu oleks söönud seeni. Kusjuures metsaomanik lausa õhust haistis seenelisi ja oli kohe platsis ja tsekkas korvid üle. Minuarust ta rõõmustas pigem selle üle, et me midagi polnud leidnud, kui selle üle, et me tema metsa oleme tulnud külastama. Igatahes ta kinnitas, et see pole mingi seenemets ja kindlad riisikakohad on tänavu täitsa tühjad. Tegelikult ma olen sealt saanud tohutult kuuseriisikaid ja võiseeni. Ärgu arvaku, et ma eilane olen. Minul igatahes tõmbas see metsaskäik veidike seeneõhinat tagasi. Teist korda ei tahaks tühjalt lonkida ja põdrakärbseid peast nokkida. Midagi võiks purki ka saada. Mõne põdra või seene.

Üldsegi on aeg kaasajastada rahvalaule.
Meie näiteks laulame Kuutrolliga aeg-ajalt:
"Kui mina hakkan alla võtma alleaa-alleaa,
siis jääb küla vaatama alleaa-alleaa..."
või siis,
"Igav on infota elada
hale olla ajaveebita ..."

Täna laulame

Täna laulame Karulaane jenkat. Aga selliste sõnadega, et "Trummilööjaks Ilves, nägu tähtsalt pilves, Rüütli paika seab". Ilves presidendiks? Ilves presidendiks! Muidugi, Aapo Ilves, kes siis veel!

Ma olen täiesti nõutu. Tahaks kohutavalt minna seenele. Postimehe andmetel pidi Lõuna-Eesti metsades olema metsikult seeni. Mina olen Põhja -Eestis ja lõunaosariikide seenekohti ei tea. Praegu turgatas pähe, et kohutavalt puudus on interaktiivsest seenekaardist internetis. Meil on ju suurepärane ilm.ee lehekülg, kus suvel on rannainfo kaart ja veetemperatuurid Eesti supelrandades ning talvel on lumekaart, milles lumepaksus kirjas. Praegu on seeneaeg, kullakesed! Miks ei võiks olla seeneinfo kaart? Kas näiteks Tamsalu läheduses üldse tasub metsa minna aga Peipsi pool? Või peab otsima seeni ainult Tartust lõuna poolt? Sellel kaardil võiks olla kirjas ka, mis seeni on leitud. Ega eestlane eriti palju seenesorte ei tunne, erinevalt venelasest, niiet väga kirjuks see kaart minna ei saa. Lihtalt tahaks teada, kus üldse on. Mul on mure, et ma ei tea kuhu Eesti otsa oma seenekporviga põrutan, kui vabad päevad tulevad. Mulle jubedalt meeldib seenil käia. Lihtsalt rahustav tegevus ja kuidas ma muidu järgmise aasta sünnipäevaks saaksin kitsemampli quiche'i teha?

Kas seente otsimiseks võiks abiks olla sademetekaart? Mmh, ah!

Hüpe minevikku

Ma käisin Narva-Jõesuus. Mitte ainult! Ma lausa elasin kaks päeva ja ööd Narva-Jõesuus puhkekodus "Karjakajakas". Ehtne venevärk. Vot ma ei leiagi ühte sellist head omadussõna, millega kirjeldada praegust Narva-Jõesuud. Võib-olla sürrealistlik oleks lähim omadussõna. Umbes 10 aastat tagasi õnnestus mul sinna esimest korda sattuda ainult korraks. Siis ma ei saanudku aru, kui kreisis kohas ma olen. Nüüd viis mind sinna erialaühingu suvekool. Haarasin kodust kaasa ka raamatukese "Narva-Jõesuu" 1969, kirjutanud J.Krivoshejev. Mu emal on terve riiulitäis niisusguseid raamatukesi a la mööda Võhandu jõge, siin ja sealpool Emajõge või siis Linnused ja Linnamäed jne jne. Kui nõukaaegne jama kõrvale jätta, siis ajalugu (küll tendentslikult kajastatud) on ikkagi olemas. Ning ohvrikivid ja muud poliitiliselt korrektsed objektid on kõik ära toodud. Raamtust loen, et tsaariajal puhkasid Narva -Jõesuus ju Venemaa parimad teadlased, kunstnikud ja heliloojad. See oli hiilgeaeg, kus ühel suvel käis mererannast läbi 13 000 puhkajat. Jutt jõuab Tsaikovskini. Tsitaat Tsaikovski kirjast ühele noormehele nimega Volodja Napravnik:" Mu kallis Volodja, Sa oled nii kitsi kirjadegaja hoiad liiga kangekaelselt kinni süsteemist:ainult vastata minu omadele......Aga muide, Sa oled armsaim inimene ja ma armastan Sind väga...". Raamatu autor tõlgendab seda nii: "kirjades Vladimir Napravnikule, kes paistis silma erakordse muusikalise andekusega, on tunda sooja isalikku sõprust noormehe vastu." Isalikku jeeee!! Ma kujutasin ette kuidas vaene poiss püüdis viisakalt vanamehest vabaneda.
Lugesin ja mõtlesin, et kas on tegemist püha lihtsameelsusega ja kirjanikul ei olnud Tsaikovski omasooiharusest halli aimugi või ikkagi on meelega just selline koht kirjast tsiteeritud? Oleks võinud ju võtta mõne teise kirja ja teise koha. See on ikka meelega ja küllap ta teadis.
Hiilgusega on aga Narva -Jõesuus nii, et see on varjusurmas. Tsaariaja hiilgusest on alles veel mõned puitpitsmajade jäänused. Need, mida sõda ei võtt, lähevad nüüd tuleroaks. Nõukaaja hiilgusega on jälle nii, et seda meenutavad männimetsa all 9 korruselised kolossid-majad/puhkekodud. Mõned pooleli ja teised lihtsalt tühjad. Jumal, kui need kõik valmis oleks saanud ja täis topitud, siis vist oleks sealt mitukümmendtuhat venemaa töölist suvel läbi käinud. Mererand on seal kahtlemata Eesti kõige pikem ja laiem ja liivasem ja inimtühjem. Selle taga ilus männimets ja selle sees hüljatud tornelamud. Meeletud! Õudustäratavad. Poolikutel on puud katusel ja muru kasvab kulmu peal. Mõnel näiteks on näha, et seda treppi pole ammu tallatud. Mis sellest, et majal on ukse kõrval silt "Tervisehall". Täitsa hall mis hall.

Narva-Jõesuu rand

Eesti kõige pikem ja ilusam liivarand. Mõõtsin ära ;-)

situ pappi raisk
jah palun miks ka mitte
raha ei haise

Kõva sõna

"Ega nad muidu üksteise kõri kallale ei läheks, kui armastust ei oleks."

Mart Laar, Terevisioon 31.08.2006

Internet teeb lapsed targaks...

... ja reklaam vanemad lolliks.

Minu isa oli ausus ise

Oli kunagi üks sellenimeline bänd. Võibolla tuleb uuesti kokku? Ja miks ka mitte. Sest ammu kadunud pildid, kus bändi liige Margo Mitt poseerib koos sponsoritega, tulid päevavalgele.

Aasta pidi olema siis 2003 kui ma käisin Viljandi Folgil fotokas kaelas ringi ja tegin pilte. Järsku kargas minu juurde Rohke Debelak, kes ütles, et "Minu isa oli ausus ise" valmistab plaati ette ja on vaja pilte teha koos sponsoritega. Mina jäin muidugi uskuma ja tegin kohe mitu pilti. Et ma tegin siis pilte "Zenidiga" esimest korda üle õige mitme aasta, ei julgenud muidugi kindla peale lubada, et sellest midagi välja tuleb.

Tuli küll, aga pärast ei osanud asjaosalisi kusagilt otsida. Ja mitme kolimisega kadusid valmistehtud pildid sootuks. Läks meelestki, et neid kunagi tehtud sai. Kuni tänavu tulid koristamise käigus tookord tehtud pildid välja. Siin nad siis on.

Ja palju õnne Margole sünnipäeva puhul!

EESTI TEATER

Aga selle pildi üle olen ma lihtsalt uhke.

Täiesti võimalik on ka nii puhata, et Eestist välja ei sebi või siis mööda Eestimaad sinna-tänna. Meil kahepeale on kokku kaks maakodu ja kaks linnakodu ja nende vahel on juba jahmerdamist küll. Lilled, basiilikud (6 sorti), oad, marjad ja kabatsokid... (kabatsokki keerutades kiirelt möödub aeg, hei!). Vahel tahaks ju lihtsalt puhata ka! Lugeda kasvõi raamatut! Isegi! Julgen tunnitsada, et kaks aastat tagasi alustatud noore Soome kirjaneiu raamat "Stalini lehmad", on nüüd läbi mis läbi. Mind ikka hämmastas see raamat heas mõttes küll. Need tema mälestused Nõukogude Eestist tekitasid muidugi äratundmisrõõmu ja seda rõõmu ka, et ta ei pannud pada. Kõike ta teab nii täpselt! Aga kust kõik need psisasjad metsavendlusest ja Siberi elust? Uskumatu! On ta oma vanaema jutte juba lapsena lindistanud?
Mina olin lapsena suur lindistaja. Mul oli lintmakk "Majak" ja minu suureks rõõmuks see TÖÖTAB veel. Hakkasin maal oma linte üle kuulama eesmärgiga leida üles lindistused minu vanaisa mäletsustega ja noh mõned ülesvõtted olid ju minust ka. Mida seal kõike ei ole?! Üks retroõhtu tuleks korraldada. Esimesed lindistused on juba aastast 1974: James Lasti orkestrit, Kukerpille, Kaarel Kilvetit ja populaarset Eesti estraadi, samuti vana-aastaõhtu raadiosaateid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeliga. Teismelisena võtsin mina DJ rolli üle ja lindistasin ära kõik "Soovisaated" raadiost kui ka "Meelejahutaja" naljad. Naljakamad telesaated sinna otsa. Ma mäletan, et veel 8ndas klassis polnudki kellelgi peale minu makki kodus või nad salgasid, igatahes klassiõhtule pidin mina oma maki käe otsas vedama ja siis oma soovisaatest lindistatud lugude järgi me tantsisimegi. Salasooviks oli saada raadiosaadete muusikaliseks kujundajaks või helirezissööriks, sest siis ma oleks pääsenud raadio arhiivide ligi. Oi ma oleks seal tuulanud.

Sellised tarbetud tarbesemed, nagu üksikud kruusid, olid nõukaajal väga levinud kingitused. Mitte, et ma ise Triibikule midagi muud sünnipäevaks oleks kinkinud. Hee! Kuid minu meelest tükimaad ilusama. Siiski, siiski on see seni kasutuseta ja vast 25 aastat seisnud kruus väga hea debüüdi teinud. Selle pildiga millegipärast aga seostus mul kohe Triibiku "kepijutt" Siguldast. Oi, oi mis ma leidsin Kuutrolli isa eeskojast! Alguses vaatasin, et ega ometi! Ja oligi - täiesti ehtne Sigulda kepp ja mitte mingi mängu, vaid korralik jalutuskepp kirjaga Sigulda.

Tundub, et suvepuhkus on läbi, mis läbi. Viimase nädalavahetusega sai seda kunstlikult veel pikendatud. Täitsa oligi selline tunne, et I'm on the road again. Kas aga virmalised kuuluvad ka suve juurde? Või antakse tuledega märku, et suvi hakkab lõppema. Jah just nii ongi. Laupäeva öösel vastu pühapäeva aga oli virmalisi näha.

Jah, võin küll autoelektrikuks hakata :-P
Igatahes õnnestus mul eile kõrvaldada viga, millega autoelektrik hakkama ei saanud. Jahutusventilaator töötab jälle. No vähemalt kahest üks, aga teine ongi läbi kärsanud. Ja ometi on mul kahtlus, et prantslased teevad meelega autod sellised, et neid võimalikult ebamugav remontida oleks. Et sa jumala eest ise ei prooviks, vaid ikka nende spetsialistidele tööd annaksid.

Kas neli sõrme on normaalne?

Viis, ikka viis.
Mina ei saa kah aru, miks nelipakis tänapäeval ikka veel neli õlut on, aga mitte viis.

Condolisa Rice

Kon tuu Liisa-raisk?!

Ma olen alati arvanud, et elu ise on naljakam, kui misiganes komöödiafilm. Parimad naljad on elus endas noh. Järgmine stseen toimus Viljandis Folgi ajal, aga mitte seoses sellega.
Ööbisisme aedlinnakese ühes paljudest aedadest. Pererahvas oli võtme meile usaldanud. Hommikul ainult Viljandile omase norrapärase reljeefiga aias olid vaarikad valminud. Oi kui suured. Unustasime ennast võõrasse aeda maiustama kui järsku.... ilmus mees. Mehe võiks klassifitseerida ühe mu ammuse sõbra väljamõeldud klassifikatsiooni järgi "nüriks härjaks". Mu sõbra arvates jagunevad inimesed laias laastus nürideks ja teravateks härgadeks ja tegelikult, olegem ausad, nii see on ka. Novot see "nüri härja" välimusega mees hõikas meie poole, et tal oleks NAIST VAJA, talle öeldi, et siin on NAINE. No "meie mehe" tüüpi mees oli muidugi ettekavatsetult kahemõtteline, aga mina sellele liimile ei läinud. Küsisime, et miks tal naist vaja on ja kes ütles, et siin on naine. Õigemini mina küsisin, sest Kuutroll vist tõstis ainult kulme nii ootamatu avalduse peale. "Tähendab ülevalt öeldi." (ma vaatasin taevasse, aga nali ei jõudnud pärale, no mis seal ikka). Tal olevat vaja naist, kes triigiks ära ta võlts Addidase dresspüksid, sest homme vaja minna Viimsisse ehitama ja teate küll, seal on meri lähedal ja külm aga need püksid (100% sünteetilised) on ju kortsus ja nii ei saa päälinna objektile minna, teate küll ju! Oleks vaja naist, kes triigiks. No missa kostad? Naist VAJA!!! Needed! Minu seletus, et ma pole sellist materjali enne triikinud ei veennud teda. Mees hakkas kohe seletama pikalt laialt, mis programmi ja auruga seda triikima peab, millega ta ennast vahele rääkiski. Sel mehel puudusid küll mõned näpud nagu saekaatrimeestele kohane, kuid KÄED olid ikka mõlemad alles, mistap ma soovitsain tal ise triikida. Paras aeg triikima õppida, kui naine kodust ära. Ahh, et mis ametit ta naine siis peab. Naine on elukutseline TRIIKIJA!!!!!! Nonii, mina proffidega võistlema ei hakka - see on ebaaus võistlus. Tunnistasin ennast ette lööduks ja triikimise alal täiesti lootusetuks juhtumiks. Et ega ma ei triigi OMA MEHE asju ka. Kuutroll kinnitas fakti kärmelt. Meil pole kodus midagi triikida, kõik on triikimist mittevajavast materjalist riided. Veenmine võttis aega. Meie mees oli umbusklik ja lootis mind ikka ära rääkida, aga ma jäin enda juurde. Elagu oma elu, ausõna. Meie tulime Folgile.

Pärnaõielõhn igal pool - Toomel, Jõe ääres, Kaubahalli ees pargis- saatis Gaudeamust, mis oli mu teine.
1988 aastal oli esimene ja seesama pärnaõielõhn ainult, et siis Vilniuses.
See on mul väga selgelt ninas. Ikka veel.

Räägiks siis ka suvelavastustest. Tahtsin praegu olla andekas ja kirjutada "suvelabastustest" aga vat ei ole põhjust. Vaatasime kahte etendust ja labane polnud kumbki. Küll aga on labased mõned kriitikud meil, kes on kutsutud lehtede juurde hoolega suvelavastusi kritiseerima. Ühe hävitava kriitika tõttu lõime põnnama ja jätsime "Koidula" vaatamata. Nii mahategevat kriitikat juhtub harva lugema, viimati vist siis, kui tuli välja kultusfilm "Malev". Siis mõned väga kultuursed inimesed nagu härra Ruus ja teised tegid filmi maatasa. No lähemal vaatlusel selgus, et "Koidula" kriitika kirjutajal oli sama perekonnanimi. Aga kui olime selle kriitika läbi lugenud jäime mõttesse, et mis siis konkreetselt halvasti oli. Mingeid näiteid ei toodud. Lihtsalt talle ei meeldinud. Aga kuna konkurents on tihe, siis lülitusime kohe ümber ja läksime vaatama etendust "Sõit" Hansahoovis (Tartus). Viimati sain vist nii ohjeldamatult naerda "Jäneseaasta" etendusel. Siin peab küll omalt poolt täiendama, et kohalike oludega kursisolemine pole absoluutselt vajalik, aga vähemalt nelja kohaliku keele oskamiseta läheb nali kaduma. Ega see etendus kõrgkultuur tõesti pole, aga labane ka mitte. Täiesti korralik meelelahutus ja tegelikult natuke kurb isegi, kui mõtlema hakata. Aga see pole kohustuslik.
Teine kord sattusime Reiu jõele, kus mängiti Tätte etendust "Latern". See oli samuti rahvalik jant, aga südamlik ja täitsa mõõdutundega tehtud. No Tätte on Tätte tahaks nüüd ühmata. Kahjuks peab tunnistama, et Tättest on jah mingi sihuke haruldane loom tehtud, et tema näitamise eest aina suuremaid summasid kasseerima hakatakse. Eelmisel aastal oli seda etendust mängitud Laulasmaal ja see ei maksnud üle 100 krooni. Tükk on ju vaevalt tunnine. Nüüd tunnitast Tätte lausa avalikult ja irooniliselt, et see on siin tegelikult "Õhtu Tättega" ja laulis viis laulu ka. Kohe 200 eeki kukkus. Ja ega ma teda ei süüdista - see oli Kaljuste idee, sest kõik toimus "Nargen festivali" raames.
Ja lõppu siis veel näide ühest eriti pöördes teatrikriitiku arvustusest etendusele "Kuningas Ubu". Lugesime seda Pärnus. Kõik lugesid ja ahmisid õhku. Mees mitte ei varjagi, et ta siin ei hakka midagi põhjendama, sest missa lollidele ikka põhjendad. Kobige kohe seda etendust vaatama, sest muidu te pole kultuursed ja kõik. Mees paneb vist silmad kinni vaatamata, mida ta kirjutab ja kas see üldse käib konkreetse tüki kohta või on hoopis teatriloo õpiku ümbrejutustus. Kas ma pean julgema selle põhjal otsustada, kui härra Keil ütleb, et talle kohutavalt meeldis. Päriselt ka. Muu pole oluline.
PS! Gaudeamus, kui kolme Baltimaad (ja mitte ainult)ühendav sündmus, jäi üleriigilistest lehtedes peaaegu kajastamata. Sitta kah. Mingi laulupidu. 50 aastat. Keda see kotib?

Kui on kuum

Kui on kuum, siis on kama, mis eestlased söövad.

On mitmeid asju, mida ma ei jõua ära imestada. Osad neist on halvad ja käivad minu kohta. Halba sünnib sellest vast ainult mulle endale aga... ma ütlen saladuskatte all, et mul on raamatuteluegmisega halvasti. Võib olla, ma olen ise asja ära rikkunud ja sellest kultuse teinud. Tuju läheb kohe nukraks kuidas mõni muudkui loeb kahe lapse, haltuura, mehe ja ametliku töö kõrvalt raamatuid nagu loogu (ei tulnud paremat võrdlust). Mul on mingi tardumus ja seisund on süvenenud aastatega. Vanasti ei valmistanud raamatutelugemine suuremaid raskusi, aga nüüd on sada rituaali, mida on vaja täita, enne kui saab lugeda. On vaja sellist vastavat atmosfääri. Korralikult raamatuid lugeda saan ma inimestest eraldatud kohas (mitte kodus) ja parim koht selleks on Haldi nina tipus kivi taga Hiiumaal. Sinna saab aga aina harvem. Mul on konsentreerumisraskused. On niivõrd vähe raamatuid, mis paneksid mind ümbritsevast välja lülituma, aga kuna ma pole kodus mitte kunagi üksi, siis on see võimatu. Pealegi kummitavad kodus tegemata tööd. Ja mis seal salata, ma loen ikka jube aeglaselt, aga ei hakka ka sellepärast lugemismeetodit vahetama. Jääb üle puhkus. Kuid siiski mitte alati. Puhkuse ajal ootavad mind erinevad aiad ja inimesed külla. Nii ma siis kablutan külast külasse ja/või tosmeldan oma aias. Need hetked, mis ma sõidan rongiga ühest linnast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast jälle esimesse tagasi, kuluvad enamasti a) oma mõtete mõtlemisele( millalgi peab ju), b)ajakirjandusele ehk uudistega kurssi viimisele, c) muusikakuulamisele.
Raamatuga voodisse minna on peaaegu mõtetu. Ma ei saaks enne uinumist ühte lehte ka läbi loetud. Kuid raamatud, mida ma tahaksin lugeda, on kõik valmis pandud riiulisse. Aga ma ei kujuta ette millal ja kus? Kas vaja minna puhkekodusse lugema?

Mul on maakodus vist mutantmaasikad. Ei nad karda keda kuraditki: ei külma, ei umbrohtu. Mida vähem nende eest hoolt kanda, seda võimsamini vohavad. Õigemini tuleb hoolt kanda selle eest, et maasikad oma väätidega kõike muud elusat enda ümber ei lämmataks. I mean it.. Paljud kurdavad, et sel aastal võttis külm maasikad ära. Ohh, minul on nad sel aastal eriliselt väge täis ja varem valmis kui muidu. Täpsemalt siis 23.juuni leidsin kolm valmis maasikat ja mu maakodu ei ole Setumaal vaid Lääne-Virumaal. Mure suure maasikasaagi ees on tõsine. Seda maasikamoosi ei söö meil keegi või ei oska me seda hästi teha. Sellest tuleb kolmveerandpurki siirupit, mille peal ujuvad keedumaasikad. Öäk! Sügavkülmikul on aga kindel maasikakvoot peal.

Minu maakodus on muidu ilmatu tore aga Jaaniõhtu ma pigem seal ei oleks. Kuigi sel aastal oli vihma tõttu vaikne, ei või iial teada. Naabreid on meil tihedalt (ikkagi alev) ja muusikaeelistused väga erinevad. Meil puudub aias ka tegelikult lõkkekoht, kui aus olla. Sestap läksime Kuutrolliga kindla peale välja ja otsustasime veeta Jaaniku tema isakodus, mis asub selle Kalevipoja künnivaoharjal. Teate ju küll seda kohta?! Seal on vaikene ( tavaliselt), kaks talu järjest on põhilise aja aastast jumala tühjad. Aga mitte nüüd, kus sa sellega. Naabri õue peal loendasime ära seitse autot ja jaanituli oli igaks juhuks kolmes korduses. No olgu pealegi, aga miks see muusika nii kõvaste peab mängima õues. Kas nii on julgem metsa keskel olla?
Imelikke asju juhtub Jaanilaupäeval. Rongid on puupüsti täis ja suurem hulk rahvast läheb maha sellistes kummalistes kohtades nagu näitkes Kiltsi, kust tavaliliselt tuleb üks inimene peale ja kaks läheb maha. On tunda, et maa kutsub. Ainult, et maal on tegelikult juba muusika olemas. Ja üldsegi, mis sellel vaikusel viga on?

kahekümneesimene juuni

Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui Tartus oli 21.juuni tänav. Sellest oli alatasa juttu, sest kahekümneesimese juuni tänaval oli piimapood ja saiapood. Need olid olulised poed. Rahvaköök oli Pirogovi tänaval vist. Sealt sai mannerguga suppi Lihakraami sai Jakobi mäe alt, kui Turuhoonesse ei viitsinud minna. Vot nii. Toidu kokkuotsimisele kulus ikka nõukaajal tükk päeva, sest selvepoode oli vähe. Põhiliselt tuli oodata erinevate poodide leti taga järjekorras. Oma lapsepõlve suved ma veetsin kõik Tartus (kuigi puhkused tuleb veeta Viljandis aga..) ja suvel polnud ju Tartus kottigi teha. Toidupoodides ja surnuaial käimine oli suur vaheldus peenarde rohimisele.
Aga ikka see 21.juuni! Tookord mõtlesin, et miks ometi nii totakas tänavanimi on välja mõeldud aga kui see Rüütliks ennistati, siis kasutasin ise veel tükk aega inertsist kahekümneesimesejuunit ja mu vanaema ütles kuni surmani: Kas sa said selle või tolle asja kahekümneesimesejuunitänavalt?
Ei saa mainimata jätta, et oli ka esimese mai tänav.
Loogiliselt võttes saaks ju nimetatada linnas ära 365 tänavat ilma suurema pingutuseta.
Täna algas suvi! Juba nädal aega kuumuse käes vaevlejaid see teade eriti ei eruta. Mitte nii, kui kevade algus. Ega sellise ilmaga poleks vist viitsinud keegi revolutsiooni ka teha, kui näiteks 1940 aastal oleks olnud vilus 30 kraadi. Kahjuks ei olnud ja vaat, mis sellest jamast sai. Sai see, et rahvaköögist sai mannerguga suppi (mis pole üldse paha) ja hakkliha pärast pidi seisma järjekorras. Muust lihast me ei räägigi.

T88 on kurjuse ema. 6IGE! Mul ei ole enam mitte millekski muuks aega kui t88ks. N2dalavahetustel olen aga arvutist t2pselt 105 km kaugusel ja ongi hea, sest arvuti on j2llegi saatanast nagu kr2supea kook. Selles m6ttes, et ta tekitab s6ltuvust.
On olnud imelikke aegu, kui j2rele m6elda. N2iteks m6ned aastatd tagasi oli mul periood, kus mul polnud aega teenitud raha kulutada, sest ma olin koguaeg t88l ja raha j2i alles.
Need numbrid siin t2htede sees on american keyboardi t6ttu selles kuramuse linuxi shminuksis, mida ma olen sunnitud kasutama armsa Windoosa haigestumise t6ttu.
Ei tea kust see lapsuke selle viiruse nyyd j2lle yles korjas? Sai ju teist hoitud ja kasitud kyll hoolega. Huvitav kui mitu tulemyyri ja kui mitu viiruset6rjeprogrammi Windoosas on piisav, et poleks vaja p6deda ja p6etada?

on vana Tallinn
nii iidne et tal puudub
sootuks tulevik

Uno ja Alexi sõprusest

Kahjuks olen ainult korra näinud seda reklaami, kus Uno ja Alexi sõprus avalikuks tehakse. Reklaamib bensiinifirmade ühinemist. Esiti ikka ehmatas. Tegelikult on ta väga heas vormis vanameister. Minu jaoks on Uno koguaeg olnud ühevanune. Eatu! Oli jahmatav kuulda, et minust 20 aastat nooremad, ei tea teda üldse. Kas Kroonikast oleks abi? Vast mitte. Mina usun täiesti, et ta võib sellist kometit teha, nagu see reklaam. Teha ja mitte põdeda. Uno on naljahimuline, natuke lapsemeelne, kohutavalt optimistlik ja dzentelmenlik.
Mina olen ka Uno sõber. Vast ainult siis kui ta Prostamol Unot reklaamima hakkaks, oleksin pettunud. Aga seda ta ei tee. Onju Uno!

On täna Tartus vihm ja torm
ja vahel paistab päike morn
õhtul pildikasti vaatan
kuid jutustab seal keegi saatan
kes "osa jõust, mis kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head"

küll lendab nurka kilekotist märss
suu kisub viltu, kipra tõmbub kärss
kuid tee mis tahad - ikka kostab värss

ja kõnnin vastu eha õue
kuid ei pista siiski põue
seda fotoaparaati
mis hüva pilti teinud
ammust ajast saati
vaid seljakotti satub alp
hall digitaalne seebikarp
mis piriseb ja piniseb
ja taeva eresinise
asemel jääb
auk

Jah, tädi Triibik, ma tahan sellest rääkida

Nii lahe on teiste kottides sobrada. Tegelikult meenub mulle D.Lodge raamat "Ühest kohast teise", kus seda mängu mängiti rahakottidega. Võib olla paljastab see veel paremini inimest?
Minu käekott on pruun täisnahast - Boxca nimi.
Seal on:
rahakott
päikeseprillid
prillitoos (tekstiilist ja raudadega)
juuksehari
kilekott produktide jaoks, nagu ütles Baskin oma kunstisaali sketsis
helkur (pimedama aastaaja jaoks)
3 pastakat
1 tintekas
1 tühi tinteka sisu (lootuses, et äkki õnnestub samasugune osta)
väike kella patarei ( ma ei mäleta miks)
kustukas (jumal teab miks)
märkmik
tablette (igasuguseid kuid vajalikke)
poolik orbit
Kiisiku pildid ( jäänud rasketest aegadest aga las nad olla)
Triibiku lapse analüüsivastused
Kiisiku analüüsivastused
Kiisiku trenni makstud arve
tampoooooooooooon eriolukordadeks (naised öelge palun, mis selles rõvedat on? Rõve on see, kui teda õigel ajal pole)
Mynthon apelsini
võtmed
ninapaberid mentooliga
hambaniit
väike pudel (issand!) sildiga "Scottish Highlands Malt Whisky liqueur" aga sees on puhas piiritus, mille vinnasin töölt Kuutrollile.
plastmassist lusikas
hulk minu visiitkaarte
mõned teiste visiitkaardid
2 restoran Ö visiitkaarti
eraldi rubriik on paberid:
- TTÜ KK vanematekogu statuut (tühi külg korduvkasutuses)
- Ühispanga hullutavad kliendikirjad
- rongiplaan
- paberid märkmetega
- paberid müstiliste numbritega (võib vaja minna püha graali otsingutel)
huulepintsel ( kasutatud vist viimati 3 a tagasi)
Labello lipcare
huuleläige (firma on kulunud aga vist oli Lumene)
Ei ole eriline daami ridikül vist. Mida psühholoogid nüüd siis minu isiku kohta sellest välja võiks lugeda? Ae, ae Lumi ja Kalake ja Kuutroll...
Ma olin täna pikemate juhtmetega kui sopranile (bassidel on tavaliselt pikemad) kohane. Vaatasin Triangli blogi ja mõtlesin, et vat kui huvitav, teadmata , et teatepulk on ammu mulle üle antud. Ohh ei ole vaja üldse häbeneda, ma panin solidaarusest sama pealkirja.
Igatahes tänu sellele koti sorteerimisele avastasin, et viimane aeg on vahetada talve käekott suve käekoti vastu. Viimane on hele ja mingist tekstiilist. Sangad nagu köied. Suvel on kasutuses tegelikult rohkem seljakott.
Annan teatepulga üle parankale. Aeg on oma kott korda teha. Ja kindlasti tuleb selline pealkiri panna.

P(r)onksmees

Ärgem ajagem proksmeest minema. Vana Toomas on liiga vana, teda keegi ei teagi enam. Aljošat tunnevad kõik. Valigem pronksmees Tallinna sümboliks. Hääletage Aljoša poolt. Aljoša presidendiks!

soomlased ja euroviisut

Minu eurovisioonihuvi on aastatega peaaegu olematuks kahanenud. Erutavamad elamused sellest lauluvõistlusest on ikka 80ndates ja siis see aasta muidugi, kui Eesti võitis. Oli vist 1984 kui ma alustasin Eurovisiooni lindistamist kasettidele!! Sel aastal oli ka päris palju hitte. Kas mitte see Rootslaste Herreys-vennaksed oma lauluga digi-ley, digi-loo? Soomlased olid aga need, kes igal aastal kottida said. Neil nagu ei vedanud kohe üldse ja nad ise astusid aina rohkem ja rohkem ämbrisse tulles välja aina nõmedamate lugudega. Äkki olidki ajast ees hoopis? Meenub üks eriti camp lugu "Nuku pommi". Rahuteemaline laul. See oli ikka nii halb lugu, et nutt tuli peale. Ja nutsidki jälle oma viimasel kohal. Mis te arvate, et nad ei plaaninud katkestada? Korduvalt. Halasid nagu Paadam, et aitab jamast ja meie enam ei mängi. Kõik aeti keele süüks. Tol ajal pidi laulma oma maa keeles aga soomlaste keel pole ju eriti laulukeel. Nii nad leppisid, et jäävadki sinna taharitta. Reeglite muutusega, ma kujutan ette, tuli soomlaste silmisse uus sära. Küll nad proovisid nii ja küll teisiti ja mis peamine, olla mittesoomlaslikud. Ikka jäid viimaste sekka. Aga tuima põhjamaise järjekindlusega rühkisidki võiduni. Võttis aega 39 aastat( väidetavalt). Müts maha! Ega ma seekord küll ei teadnud, kes Soomet esindab või kes on üldse Lordi. Mul on lihtsalt heameel, et Soome võitis ja kõik. Aga ma absoluutselt ei saa aru sellest eestlaste nutust, et kuidas edasi või kas üldse. Me ju sisuliselt tulime, nägime, võitsime ja nüüd kui pole kolm aastat saanud põhivõistlusele (olles enne ikka mitu aastat eesotsas), on tekkinud identiteedikriis.
Oih näe, leidsingi kohe soomlase enda kommentaari eelmainitud loo kohta:
Johtunee siitä, että kuuntelen vanhoja viisuja .
Kojon Nuku Pommiin on kyllä klassikko. Se on niin huono, että se hipoo jo briljanttiuden rajaa.
Tämä Kojon Nuku pommiin-kappale (vuodelta 1982) on kieltämättä ihan ainutlaatuinen.
Jos koko maailma oppis laulun tään,
niin rauha ois ja ystävyys...

Islandi laulja tuli lavale ja ütles:"Olen Silvi Vrait!" Ma tõepoolest lugesin nii. Ma olen kehv subtiitrite lugeja ja murdosa sekundi jooksul ma tõesti uskusin, et islandlanna tahab olla Silvi Vraidi moodi. Noh sama hea laulja, ma mõtlen.

ilus kingitus

"Ka möödunud aastal kinkis valitsus presidendile kadaka," märgib valitsuse meedianõunik Martin Jaško, "et president rajab oma Saaremaa kodusse kadakaaeda, on see sobiv kingitus. Neid kadakaid kulub talle nüüd väga palju marjaks ära." (EPL)

Minul tekkis kohe mõte, et kui kadakad kuluvad marjaks, siis on teada, millega Arnold pensionipõlves tegelema hakkab. Kas mitte dzinni sisse ei panda kadakamarju?
Saaremaa on muidugi eelviimane koht, kuhu kadakaid sisse tuua.

piletite kontroll sarnaneb tänavarööviga

Asi on hull tõesti. Lisaks sellele, mida ma kirjutasin siin 3.aprill, on vahepeal toimunud veel 2 haarangut samas kohas. Viimane oli reedel. Ma olin niigi tööle hiljaks jäänud, sest üks buss jäi lihtsalt vahele ja järgmine hilines. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et võib olla seda vahelejäänud bussi juhtiski Roman-Mati, kes keeldus peatumast ja röövlinnukujutisega mikrobuss hakkas teda taga ajama. Einoh, see ei ole normaalne elu enam. Jäneste püüdmisest on saanud militaarse maiguga aktsioon, mis segab nii bussijuhi tööd kui reisijate tööle jõudmist. Peale selle rikub tuju. Väga rikub. Justnimelt see kahe peatuse vahel kinni pidamine ja röökimine:"Siin ei ole peatust, siin ei ole peatust!", kui keegi tahab välja lipsata.
Amsterdami trammis oli asi lahendatud lihtsalt. Siseneda sai kahest uksest. Ühe vastas oli juht ja teise konduktoritädi (enamasti tüse neegrineti). See ametipost on Eestis täiesti unustusehõlma vajunud. Mitte segi ajada dirigendiga, keda meil jagub. Konduktori ülesanne oli lüüa templeid kellajaga, müüa pileteid, manitseda valest uksest sisenejaid ja visata hollandikeelset nalja tuju ülalhoidmiseks. No see pidi nali olema, sest rahvas naeris. Ülejäänud ustest saab ainult väljuda.
Stockholmis aga olla kuuldavasti "jäneste klubi" neile, kes põhimõtteliselt linnatranspordi eest maksta ei taha, vaid tasuvad mõõdukat klubimaksu. Kui vahele jäävad, esitavad klubile arve ja ühiskassast makstakse trahv ära. Pidavat ära tasuma. Kuigi hundile on "jäneste klubisse" kuulumine natukene alandav. Ega ma pole ammu jänest sõitnud ka. Ma saan aru küll, et keegi peab selle sõidu kinni maksma, aga kas peab nii ebainimlikku konrollimeetodit rakendama? Isegi kui see on tõhus.
Reedel ma mõtlesin, et huvitav, kui suur protsent inimesi Tallinnas on enne tööle jõudmist kas vihased, tujust ära või endast väljas nii ummikute kui ühistranspordi rõõmude pärast. Aga ma olen endiselt kindel ühistranspordi fänn.

Tulbid ja Amsterdam

Igas ilusas linnas ( võib ka koledates) tuleb käia vähemalt kaks korda - kahel aastajal. Alles siis saab midagi arvata. Ma olin Amsterdamis teist korda. Eelmine kord oli oktoober ja kanalid olid ääristatud värviliste puudega, õhk oli selge ja läbipaistev, rahvast oli nii, et rahulikult liikuda sai. Nüüd oli palav ja mingi vine varjutas päikest. Rahvast nii palju, et esimesel hetkel pidasin seda rongkäiguks. Hiljem linna peal tuli mul korduvalt nende "rongkäikudes" osaleda, et edasi liikuda. Võib olla oli natuke süüdi ka see leinamiiting, mis leidis aset Dam'i väljakul rahvusmonumendi ees. Täpselt sinna ma välja jõudingi, kui kellad kuningliku palee tornis lööma hakkasid ja rahvas tardus. Ma ei saanud aru, keda leinata aga igaks juhuks olin kurva näoga. Siis asetas kuninganna Beatrix pärja ja algasid hollandikeelsed sõnavõtud. Olin õnnelik, et Betarixi ära nägin. Mõtle, milline juhus! Ta ju ei ela Amsterdamis, vaid minu teada on tal Haagis maja, et mitte öelda haagissuvila (ha ha ha). Nojah, siis ma veel ei teadnud, et mul õnnestub teda veel kahe meetri pealt näha. Hiljem.
Põhilised asjad, mis mind seekord Amsterdamis jahmatasid, olid rahvarohkus, minu eriti tilluke hotellituba, hotelli retseptsionisti süüdimatu valmisolek mind kolleegiga ühe teki alla panna, kiire ja sujuv linnatransport, kohutavalt ülerahvastatud restonanid, jazzbänd Van Gogh muuseumis. Kõige veidram nähtus, mida me ka vist pool tundi naerda saime, oli järjekord restoranis. Vähemalt selles restoranis. Populaarne oli ta tõesti, nagu siin tabavalt kirjas. Kuskil kella 19-20 vahel täituvad Amsterdamis restoranid ülikiirelt. Poole tunniga läks see koht täis. Nii täis, et kohe tekkis ka diivanile, mis oli asetataud ukse kõrvale, järjekord. Seal istujad ootasid laua vabanemist. Kogu restoran oli üks ruum ja lisaks kolm lauda õues. No väga kitsas ühesõnaga ja need diivanil istujad siis vaatasid tülpinud näoga pealt, kuidas teised sõid ja jõid. Kui eestpoolt said inimsed lauda, istuti ilusti üks, kaks kohta edasi nagu arsti ukse taga. Meesettekandja seal söögikohas oli hüperaktiivne itaallane, kes röökis kaasa lauda kõiki plaadilt tulevaid hollandi shlaagreid ja aega ajalt patsutas sööjatele õlale. Nagu me söögiga ühele poole saime, oli küsimus ta näost näha: kas tellite veel või lähete minema. Niisama ei maigutata laua ääres.
Aga see hollandi köök (hollandsche keuken) ei jätnud mulle sellist muljet, et veelkord proovida tahaks. Tõesti kahju. Minul õnnestus tellida omale hunnik pekitükkidega ube, mida ma ei suutnudki ära süüa ja see osa, mille ma suutsin, maksis mulle öösel kõvasti kätte. Hoolimata rohkele hispaania veinile või hoopis vaatamata sellele. Hollandi prae kohustuslik komponent paistis olema kartulipuder, oli ka hapukapsast. Söödud, joodud suundusime jazubaari Cafe Altosse. Seda reklaamiti kui mõnusat ajaveetmiskohta. Eks ta oligi ju..... kooohutvalt väike koht jälle. Rahvas paksu suitsu sees õlg õla kõrval seismas. Ma saan aru, et 16 miljonit hollandlast peab ennast sama suure pinna peale ära mahutama, kui seda on Eestimaa all aga ikkagi. Mulle see ei sobi, kui vähemalt veel viis inimest minu bioväljas trügivad. Seega tagurpidi uksest välja värske õhu kätte. Selle eest saime suurepärase kontserdi Van Gogh muuseumis, mis andis sisult täiesti jazzkaare kontserdi mõõdu välja, lihtsalt kestis veel kauem. Tegelikult kogu selle aja, mis ma maale imetlesin. Soovitan kõigile külastada Amsterdamis Van Gogh muuseumi reede õhtul, kui see on kella 22-ni lahti. Tol päeval on vist pikemalt avatud enamus muuseume.
Esimeseks ööks taheti meid paigutada kolleegiga twinroomi, mis erineb double roomist selle poolest, et voodi on küll kahele aga tekke on üks! No aga meil puudus see vastav seksuaalne orientatsioon ja tõmme. Kõmpisime tagasi retseptsionisse ja lahenduseks anti lisaks single room kuni järgmise päevani. Et see aga neile kohe imelik oleks tundudnud, seda ei olnud. Ma mõtlen see ühes voodis magamine.
Teine ja kolmas öö aga möödusid meil siis "karistuseks" coffeeschopi ja baari vastas oma double roomis.
Hittost oli Advocaat (hollandlaste munaliköör) ja ohtralt juustu. Sinise tulbi sibulad nagunii. Hirmsasti oleks tahtnud teada, mida kujutab endast purgike kirjaga starter kit ja kanepilehe pilt peal ning seemned sees, aga julgusest tuli puudu. Noh, et mis lennujaamas saab? Selle asemel soetasin kanepist koti. Sobib väga hästi mu Kihelkonna rahvariiete juurde.

Ja alepõllukustutamispüha. Noh kuidagi on vaja tulele piir panna. Kõik see, mis Volbriööl põlema pandud sai: kulu, praht, mets ja mõned majad. Saarlased vist juhivad praegu põlengute edetabelit. Nad suutsid pool küla põlema panna. 8 majapidamist, kui ma ei eksi. Millegipärast ma ei leidnud esimesel hoobil isegi ühtegi artiklit juhtivatest päevalehtedes, mida siia linkida. Kuid seda nägin täna oma silmaga. Eestlased on ikka tõepoolest põletajarahvas.

Esimene mai, töörahva püha

Aga minul on teooria, miks just esimene mai sai selleks. Töörahva pühaks. Tegelikult on oluline volber. Ja peale volbrit on väääga raske kenasti ja kainelt tööd teha. Hädasti oleks vaja puhata kah, võibolla peadki parandada. Nii et selline pohmellipüha nagu.

Pärast Maamessi Tartus valdas meid suur maaharimise tung. Muude seemnete ja sibulate seas sai ostetud ka basiilikuseemneid. See on kõik sellepärast, et Kiisik pole varsti enam midagi ilma basiilikuta nõus sööma. Kas teadsite mitut sorti basiilikut üldse on olemas? No kuus vähemalt- sidrunbasiilik, roheline basiilik, punane basiilik, tai basiilik, magus basiilik ja siis mingi laialehine variant. Kunagi avame basiilikurestorani. Hah. Aga tore oleks muidugi kui kõik üles kasvaksid ja kui siis tõesti ükskord nad ka kuivatatult köögis topsides seisaksid. Kas basiilikul ja basiilikal on ka mingi seos? Võiks ju olla.
Niiet kolm päeva me siis nüüd külvame seemneid, paneme maha sibulaid ja istutame taemi. Sõnaga "taemed" seostub mul hoobilt O.Lutsu "Kapsapea", mis oli lapsena üks mu lemmik lugemine mingist vanast eestiaegsest lugemikust. Meil on kodus see juba vana parool, et kui miski kultuuri kasvatamine järjekordselt untsu on läinud, siis põhjendus on: "taemed noh!" (nagu tutiga täid you know)

Ise Shakespeare ja ropendab?

"Naisakadeemik Heloise Senechal on teinud seni kõige põhjalikuma uurimuse, et leida Shakespeare’i teostest seksuaalseid vihjeid ja peldikuhuumorit. 'Shakespeare’i näidendid on nilbusi täis,' ütleb Senechal. 'Üksnes vagiina kohta olen leidnud üle saja termini.'", kirjutab Eesti Ekspress.

Hakkasin huvi pärast otsima, kes see naisakadeemik selline on ja mida ta siis tegelikult väidab. Ei pidanudki palju vaeva nägema, et teha kindlaks, et Héloïse Sénéchal pole mitte akadeemik, vaid parimal juhul doktorant Warwick'i ülikoolis. See muidugi ei kahanda tema tulemuste väärtust, aitab ehk meeles pidada, et ingliskeelse sõna academic vaste eesti keeles pole mitte 'akadeemik', vaid 'teadlane' ja et inglise keeles kasutatakse akadeemiku vastena eelkõige sõna academician.

Kahjuks ei leidnud tööd ennast, küll aga artikli "Observeris", samuti vastuse kirjade rubriigis, kus David Whittaker tuletab meelde, et kõik toodud näited on juba 1996. aastal ilmunud Gordon Williamsi teoses A Dictionary of Sexual Language and Imagery in Shakespearean and Stuart Literature.

Siiski oleks huvitav teada, mis meetodit ta kasutas ja millistele tulemustele jõudis, peab vist hakkama Héloïse meiliaadressi otsima ;-).

Jaak on hoopis Jaana?

Voi pettymystä, ütleks põhjanaaber. Samas kui järele mõelda, siis on hoopis rõõm. Kui käis kõlakas, et Jaak ja Tooni polegi sel aastal enam paar, siis ma olin kurb. Kõik illusioonid kurgede eluaegsest truudusest purunesid. No nüüd on lootus uus. Selgub, et mehed ornitoloogid (ma olen alati mõelnud, et miks enamus ornitolooge on mehed), ei saanud korralikult linnu sugu määratud. Kui mu mälu mind ei peta, siis saates Kahvel käis küll juttu lausa kromosoomide määramisest. Nüüd saimegi kodumaise seebika: Jaak ja Tooni on võib olla hoopis õed! Ja ärge palun pange teinekord emasele kurele sellist kurejuttu suhu:
Tuju tegi rõõmsaks teadmine, et ehk kallis kaasa on juba kodus, teisalt puges hinge kahtlus, et ehk on mõni mu liigikaaslastest mu kodu hõivanud. Kuid ega ma karda, siis õiendame arved meeste kombel, jõuga. Või äkki on mõistlikum džentelmenlikult taanduda
Muide sel juhul võib ka Tooni vabalt isalind Toomas olla. Ei, õed on ikka vist loogilisem. Miks nad muidu rändu koos alustasid?

Meie koorist on saamas Paul Ruudi Kergemuusikakoor, kes mulle lapsena jubedalt meeldis. Reklaamiklubis esinemas. Kuid vahelduseks on nii mõnus jazzi ja bossat laulda. Koos Uno Loobiga muidugi. No mis me räägime üldse. Elu tipphetk laval on saavutatud. Oleks pidanud ikka jazzilauljaks hakkama. Ega ma päris omast peast seda ka välja mõelnud. Kui vana kuulus ooperilaulja mõned head aastad tagasi samad sõnad lausus, siis midagi on vist ikka..... kaduma läinud.
Aga Uno on uskumatu mees. See hääl ja see vanus küll kokku ei klapi. Ei mingit kalmertennossaarelikku väristamist. Nii siiras, nii emotsionaalne, nii lapsemeelne, nii rõõmus ja humoorikas. Ainult nii saabki selles vanuses veel nii heas vormis olla.

Tallinna Vanalinna on ilmunud tapasbaar!
No lootkem parimat. Kõik Tallinna kreekapärased restoranid nö tavernid on küll Kreekast kaugel. Tegelikult ongi ju.