Disko-kõva sõna

"Igal pool maailmas tantsitakse diskot, aga meie nagu ei pääse materjalile lähedale. Me leiutame siin jalgratast. "

Kurb ja naljakas on. Endast hakkab nagu kahju ka. Eriti endast lapsena.
Kilmi ja Maimiku "Disko ja tuumasõda" vaadates jõuame järeldusele, et mina ja Neeme oleme üles kasvanud paralleelreaalsustes kuigi üsna lähestikku. See on just minu põlvkonna jutustatud lugu. Jah, võin kinnitada, nii see oli. Välja arvatud see, et soome bloki tegemise pärast kedagi kinni oleks pandud. See oli nüüd kunstiline liialdus. Peab ju mingi põnevusemoment olema. Minu isa on raadioinsener ja vorpis neid blokke teha ilma igasuguse konspiratsioonita. RET -i tehases aga tulid blokid otse liinilt. Värviteleri soome mikroskeeme sai soovi korral ka otse raadiopoes "Rekord" või "Akord" pildikastidesse panna lasta. See oli hiljem. Samas jah, mina tõin selle vidina oma esimeselt Soome reisilt kaasa rahvariide sõle sees, kuhu see oli kinnitatud plastiliiniga. Tükk aega nuputasime koos "soome emmega", kuhu peita mikroskeem. No õnneks ei tulnud kellelgi sadams mõttesse lapsi läbi otsida.


Natuke nagu ise ka enam ei usu, et selline elu oli. Selline silmakirjalik. Enamus teadis, kuidas tegelikult on, aga kõik mängisid nagu mingit kokkuleppelist mängu. Ma küll ei tea kedagi, kes oleks arvanud, et soomes elavad pahatahtlikud tühja hingeeluga kapitalistid.

Enne esimest soomereisi aastal 1986 instrueeriti igat Ellerheina last rajooni komsomoli komitees. Hoiatati punkarite eest. Meid ajas see naerma, aga loomulikult mitte instrueerijate nägude ees. Kas nemad uskusid, mida nad räägivad? Vaevalt.
Sihuke huvitav mäng oli.

Tervisi Helsingist

Helsingis on ummikud. Rekkad ei saa mäest üles. "Seeki on virolainen," märkis marsajuht, kes oli teinud igasugu imelikke manöövreid, et ummikutest läbi pääseda.

Edasilend on juba 20 minutit delayed.

Tervitusi Soome lahelt

Viking XPRSi pardalt (on aga nimi!). Eesti pool oli vaba vesi, peale tunniajalist sõitu algas jääsupp. Peaaegu et põrutab.

Tule minu valevasse purjepaati

Käisin Soomes tarkust taga nõudmas. Veebruaris on selline eraialaine must tüüpi üritus. Lihtsalt kui nii lähedalt toimuvad nii kasulikud konverentsid, siis võiks ju ikka osa võtta. Mis sellest, et soome keeles. Mind pole see kunagi seganud, aga paljude jaoks on arusaamatu soome keelt osata ja minule arusaamatu seda mitteosata.
Selle ürituse ainus valupunkt on lahe ületamine aeglase viinalaevaga, sest kiired laevad ju ei käi, olgugi, et jääd ei ole. Siis tuleb kaasa teha kogu see kammaijaa, mis seal laeval toimub. Ehk siis osturalli, täpsemalt viinaralli. Viking Line'l oli tõesti shokeeriv pakkumine (kirjapilt muutmata).

6 viina 5 hinnaga!

Mind küll shokeeris. Ma kümme aastat sõidan seda vahet ja aru ma ei saa (palun seletage mulle), kuidas on võimalik, et täiesti ontlikud vanemas keskeas daamid ostavad kokku viina ja näiteks 12 pudelit shampust. 12 pudelit shampuse joomiseks läheks mul täpselt 12aastat ( kuna 1 shampuse joomiseks läks üks aasta) aga 6 viina ma ei suuda elu lõpuni ära tarvitada, kuna ma kasutan seda ilmselt mitte sihtotstarbeliselt ehk siis välispidiselt.
Osaline vastus tuli ühest loengust, et igal aastal sureb Soomes alkoholimürgitusse 560 inimest. Ainult, mõtlesin ma.
Huvitav oleks teada, milline arv on Eestis.
Mõeldud on siis surnuksjoomist, mitte joomase peaga juhtunud õnnetustes hukkumist.
Kes teab vihjata?

Ja no tagasisõidul ma surusin kõrvaklapid kõvasti kõrva ja hoidsin nina raamatus, et mitte kuulda ja näha, mis mu ümber toimub aga no kussa. Ei mingit privaatsust. Äärepealt oleks nokastanud soomlane oma kägea mul klapid peast ära kiskunud, et mind kontaktseks teha. Vastik, ma ütlen.

Miks Helsingis alati külm on?

Viimased 11 aastat olen ma Helsingis käinud põhiliselt siis, kui seal on 20 kraadi külma. See on nagu traditsioon. Tegelikult on see üks kindel üritus. Seda enam ma mõtlen, et miks pidin vabast tahtest sinna jälle külma ja kõleda ilmaga minema, et siis nohu ja köha ja kopsupõletik saada.
Kahel vanainimesel oli vaja Heureka tasuta pääsmed "laiaks lüüa".
Seekord üllatas Helsingi mind oma venelasterohkusega. Alguses oli naljakas aga lõpuks hakkas juba vihale ajama. Õhtusöök soome restoranis AINO ei saanud kuidagi romantiliseks ajaveetmiseks nimetada. Me teeks ettepaneku natuke kohandada restorani reklaamlauset: Kellariravintolassa vanhat tiiliholvit luovat lämpimän tunnelman herkutteluhetkiin ystävien tai liikekumppanien kanssa ja asendada see lausega Kellariravintolassa puhuvat ryssät luovat lämpimän kotimaisen tunnelman.
Vähemalt eestlastele mõeldud reklaambroshüürides. Aga võib olla on venelastel komme Kõikide Pühakute Päeva alati Helsingis tähistada. Vat selle peale ma tulin alles praegu.

No muidugi paganlikud eestlased nagu meie, ei teadnud, et mingi püha on, aga noh saingi mina siis lõpuks ometi Kansallismuseos ära käia. Mõnele võib see ju surmigav koht tunduda, aga mulle vahest igavad asjad meedlivadki. Nagu surnuaed ja muuseum. Ma olen sellinne friik, kes võib tükk aega värtnaid ja valjaid vahtida. Aga no ausalt, miks ma pole Eestis näinud, et hobuse loogad ja valjad on lausa värvidega maalitud. Nikerdustest rääkimata.
Üldse on muuseum alati rahu ja vaikuse oaas isegi kõige suurema sagimisega linnas. Lähed sinna ja oled ühes turvalises kohas.
Õppetunni sain ka: kui ajalomuuseumi külastamiseks on kolm tundi, siis ei ole mõtet kulutada esimest tervet tundi kivi-ja teiste metallist aegade peale. Kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg - enamsti ikka ühesugune.
Nii vana ja ikka pole veel selgeks saanud.

Soomlaste vägitükk - tõesti camp muusikavideo.
Meie oleme seda Kiisikuga juba kümme korda naernud. Nüüd naerge teie!
Kes mäletab, kas see võis kunagi olla eurolaul?
No täielik Ministry of Silly Walks