2009-07-27


Viljandi Folgi veteraniks võib mind vist küll nimetada. Ma ei tea praegu kedagi, kes teaks kedagi, kes on käinud 16 aastat järjest kohal. Oh-oh-oh , kes see ikka hundi saba kergitab...

Sel aastal võtsime rahulikult ja läksime kohale juba esimeseks päevaks ja ei teinudki täpset plaani. Oleme kaua oleme ja olimegi peaaegu lõpuni. Ma olin kindel, et ma ei pea 4 päeva vastu. Pidasin! Kõik tänu väga toredale majutusele, mis meil juba kaks aasta on olnud. Kui olme pärast muretsema ei pea, siis on puhas rõõm ja lust kontsertidel käia.

Elamus r.1 oli balalaikamängija Arhipovsky.
Elamus nr.2 Ellika ja Solo
Elamus nr.3 oli see, et Viljandi folk on endiselt tasemel üritus ja ei ole hirmugi, et see hakkaks kuskilt otsas ära vajuma.
Elamus nr. 4 oli Stefan Timmermans, kes ikkagi suudab väga köitvalt esineda. Nii oli see umbes 15 aastat tagasi ja on ja jääb. Issand ma olin siis veel ju nii noor ja tema ka.
Elamus nr.5 Teised minusugused folgivanad on hakanud juba tere ütlema. Enamasti ma ei usu, et minu nägu kellelegi meelde jääb, kuigi ma ise küll jälgin inimesi ja jätan nägusid meelde.


Mõte nr.6 Ma ei jõua ära imestada, millise lolli järjekindlusega inimesed ronivad kaevulava müüridele. Hoolimata sellest, et igal aastal on teadetahvlid väljas palvega mitte ronida, hoolimata sellest, et staff lolli järjekindlusega neid inimesi sealt alla ajab. Ikkagi... mis on see vägi, mis ajab rähnipoja müüri peale. Folgivägi.

Mõte nr.7 Mingi 5 aastat tagasi kippusid kõik folkpundid iirlast tegema. Nüüd on uus trend balkani. Olgu punt Austriast või Ukrainast, kontserdi lõpuks on mõlemad jõudnud Balkani poolsaarele. Meil tekkis küll küsimusi, et miks?
Austria poisid oleksid võinud ikka rõhuda joodeldamisele, see tuli neil nii hästi välja, aga kohe nagu ei raatsinud. Kas mingi joodeldamise keeld või ma ei tea, aga ka tiroolimaal olles, ei õnnestunud seda joodeldust kuulda.

Mõte nr.8 Viljandi Folk ei ole ainult kontsertid vaid ka õpitoad ja filmiprogramm. Kuidas teha nii, et järgmisel aastal pärast kojujõudmist järjekordselt ei avasta, kui palju huvitavaid õpitube oleks võinud külastada.

2009-07-19

Parem hilja kui mitte kunagi: ma jõin esimest korda elus õlut Pirogovi platsil.
Mina ei tea, kuidas mul õnnestus ülikooliajal kõrvale hoida.

Neeme ütleb, et siis ei joodudki Piro platsil õlut. Sähh sulle siis! Ma mõtlesin juba, et mul on mälukas.

2009-07-15

Tänan Triibikut "kodumaise pirni" tiitli eest selles meemiloos.
Mina ausalt mõtlesin veel 10 aastat tagasi, et ega Eesti aias pirnid ei valmi. Lihtsalt mu vanaisa-vanaema aias polnud ühtegi pirni. Ja kuna neil oli aias KÕIKE, mis vähegi kasvatati, siis ma arvasingi, et ju siis pirniga on teised lood.
Nüüd on meil aga juba 10 aastat Eesti kõige külmemas punktis pirn "Pepi", kes kannab nagu vana mees. Väike aga jube usin. Ise on murdumise ääre peal, aga ikka annab toodangut. Seal kõrval on "Americana", kes on tõeline looder ja elunautija.

Meem ise on säherdune:
Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1.Ma arvan, et Valge Klaar ja Kuldrenett. Seda esimest õuna ma eriti hea meelega enam ei sööks. Mu lapsepõlveaias oli kaks puud ja kuna need õunad ei säili, siis oli korraga suur õunauputus, millest tuli kuidagi läbi närida.

2.Eks ta kartul vist ikka ole. Eestlasele eriti. Enne selle maaletoomist pidi eetslane naeri ja jahukördiga läbi ajam. Kes tänapäeval naerist sööb? Mina ei tea kedagi. Kartuliikalduse tõttu on näiteks Ameerikas palju iirlasi.
Kui siit teemat edasi arendada, siis näiteks eelmine aasta meil ka kartul ikaldus ja 19.saj-l oleks meil nälg majas olnud. Nüüd aga sõime riisi ja kuskusi.

3.Kiisik on kindlasti hernes. Ma ei tea, millal see juhtus, kui herned teda pöördesse ajama hakkasid. Nüüd ta võib istuda tunde hernevagudel ja hekseldada nagu jänes. Kaun ühes suunurgast sisse ja kestad teisest välja.

Kolmas blogija, keda ma üldse veel loen on Katariinakene. Temaga on raskusi. Sest minuarust on ta seest hoopist teistsugune, kui väljast paistab. Mis vili see olla võiks. Passioonivili? On see eesti keeli grenadill või kannatuslillevili? Nojah, näe selles nimes on kohe see tõlkeprobleem ka sees niiet, sobib. Jube maitsev muide, aga Eestist osta haruharva saab.

Ma kardan, et see grenadill ei ole puuvili ja hernes pole kohe kindlasti, aga mis siis.

2009-07-06

XXV Laulupidu

Mitmes see mul ongi?
Alates 1977ndast olen käinud igal koolinoorte laulupeol, kuni olin kooli noor ja kõik üldlaulupeod, kuni viimaseni. Sekka 2 Gaudeamust: Tartu ja Vilnius. Ilmsetl ma ei saa seda õiget numbrit kokku. Kuid see pole tähtis.
Tähtis on traditsiooni kestmine ja see, et ikka on veel jaksu osa võtta. Ma küll imetlen 70nde aastasi ja kahtlen, et kas ma ise ikka selles vanuses veel jaksaks.

Mis oli seekord teistmoodi?
Ma olen õnnelik kolmel põhjusel:
Esiteks, et esimest korda marssisime laulupeol kõik koos. Isegi ühe lipu all. Lõpuks jõudis kätte see aeg, et mina ja Kaisa koos lavale läheme. Omal ajal olen olnud küll emaga samas rongikäigus, aga tema oli teise kollektiiviga kui mina.
Teiseks, et ilm laskis rongkäigu ära pidada. Meenutame nüüd eelmist üldlaulupidu ja tartu laulupidu. Kolmas kord ma ilmselt vihmaga marssima poleks läinud.
Kolmandaks, et meie tervised kõigil vastu pidasid kõik kolm päeva. Ei pidanud katkestama.
Neljadaks, et oli seltskond, kellega on rõõm laulupeol koos olla. Põhimõtteliselt võid sa laulupeol ka väga üksi olla. Laval on üliraske omadega kokku jääda. Lavalt ära tulles pole see mitte lihtsam. Lihtsalt peab üksteisel sabast kinni hoidma. Kui on kellel hoida.
From 2009 laulupidu - Üheshingamine

Küll mul on heameel, et ma sel aastal loobusin valikkooride kava õppimisest. Mul oli see võimalus olemas. Eelmised kaks korda olen selle esimese päeva kontserdi algusest lõpuni kaasa teinud ja muljed on ülivõimsad. Ainult sellel kontserdil oligi minu jaoks tähendus, set muud laulupeo laulud olid ju ammu teada tuntud. Kes neid siis harjutama hakkab. Igaaav!
Jah siis oli eelmise põlvkonna kunstiline juht ja korraldajad vist. Seekord oli aga juba segakooride reps paras ponnistus ka kogenumatele.
Nüüd istusin ise platsil ja kuulasin siis seda nö nõudlikumat repertuaari ja leidsin, et elamuse saavad ainult lavaolijad. Seekord läks üldse halvasti. Sest lavalolijad jäidki üksi ja platsiinimesed lahkusid.
See on kõik väga kurb. Ka mina lahkusin, sest väga külm hakkas ja muud pereliikmed külmertasid ka. Teine päev ju veel ees.



RONGKÄIK see ropp sõna, viimasel ajal. Arumaeivõi.
Kuidas see kord siis nii puusse läks? Olen ma ka korduvalt marssinud aga sellist jokutamist teel pole enne olnud. Ei ole vaja inimesi panna 18 kaupa marssima, nagu keegi arvas. 8 on ajast aega olnud. Kuid kaheksakesi tuleb marssida kogu tee laiuses ja publik palun KÕIK kõnniteele. Nii on olnud enne ja nii ainult saab rongkäik vabalt marssida ilma, et peaks ennast kuskilt läbi litsuma, külg külje kõrval.
Palgake hunnik vabatahtlikke, kes teatud vahemaa tagant hoiavad seda liini, mille taga publik peab püsima. Kogu lugu.
Nõuka ajal oli selleks miilits. Eks teda kardeti rohkem ka kui suvalist noormeest.

Jutt erakordselt suurest osavõtjate arvust ei ole minuarust õige. Laval oli ikkagi ruumi. Hoolimata leebest organisaatorionust, kes muudkui palus ja palus. Igaüks vaatas kas saaks nii, et ei peaks siit kuhugi liikuma. Üritasime küll seal auke täis toppida aga neid oli seal veel küll ja küll.

Seekordne laulupidu jääb meelde veel ka oma medistiiniliste juhtumite rohkuse poolest. Mis tipnes teisel päeval Kadrioru trammist operatsioonisaali tegemisega.

Üheshingamine aga lõppes kohe, kui eestlane lahkus lauluväljakult. Seal olid kõik väga sõbralikud ja kannatlikud. Kojuminnes aga sõideti pooltühjade autodega, millel lehvisid eesti lipud, mööda väsinud bussiootajatest. Täiesti sellise ilmega, et ma ei ela siin, ma olen ainult läbisõidul ja ma pööran kohe ära. Bussipeatuses aga polnud ammu ühtegi bussi nähtud ja trammid seisid selle opisaali pärast. Lõpuks saime ikka koju ja meelde jääb ikka ainult hea.

I-le pani täpi üks ammune välismaal elav tuttav, kes lahkumisel peaagu tühjalt platsilt veel mulle väravas vastu tuli. Ikka saamsugune kui 20 aastat tagasi. Nagu tulnukas minevikust. Vat see on juba tase, mõtlesin ma. See kohtumine ja kõik see kokku.