Alates 1977ndast olen käinud igal koolinoorte laulupeol, kuni olin kooli noor ja kõik üldlaulupeod, kuni viimaseni. Sekka 2 Gaudeamust: Tartu ja Vilnius. Ilmsetl ma ei saa seda õiget numbrit kokku. Kuid see pole tähtis.
Tähtis on traditsiooni kestmine ja see, et ikka on veel jaksu osa võtta. Ma küll imetlen 70nde aastasi ja kahtlen, et kas ma ise ikka selles vanuses veel jaksaks.
Mis oli seekord teistmoodi?
Ma olen õnnelik kolmel põhjusel:
Esiteks, et esimest korda marssisime laulupeol kõik koos. Isegi ühe lipu all. Lõpuks jõudis kätte see aeg, et mina ja Kaisa koos lavale läheme. Omal ajal olen olnud küll emaga samas rongikäigus, aga tema oli teise kollektiiviga kui mina.
Teiseks, et ilm laskis rongkäigu ära pidada. Meenutame nüüd eelmist üldlaulupidu ja tartu laulupidu. Kolmas kord ma ilmselt vihmaga marssima poleks läinud.
Kolmandaks, et meie tervised kõigil vastu pidasid kõik kolm päeva. Ei pidanud katkestama.
Neljadaks, et oli seltskond, kellega on rõõm laulupeol koos olla. Põhimõtteliselt võid sa laulupeol ka väga üksi olla. Laval on üliraske omadega kokku jääda. Lavalt ära tulles pole see mitte lihtsam. Lihtsalt peab üksteisel sabast kinni hoidma. Kui on kellel hoida.
 |
| From 2009 laulupidu - Üheshingamine |
Küll mul on heameel, et ma sel aastal loobusin valikkooride kava õppimisest. Mul oli see võimalus olemas. Eelmised kaks korda olen selle esimese päeva kontserdi algusest lõpuni kaasa teinud ja muljed on ülivõimsad. Ainult sellel kontserdil oligi minu jaoks tähendus, set muud laulupeo laulud olid ju ammu teada tuntud. Kes neid siis harjutama hakkab. Igaaav!
Jah siis oli eelmise põlvkonna kunstiline juht ja korraldajad vist. Seekord oli aga juba segakooride reps paras ponnistus ka kogenumatele.
Nüüd istusin ise platsil ja kuulasin siis seda nö nõudlikumat repertuaari ja leidsin, et elamuse saavad ainult lavaolijad. Seekord läks üldse halvasti. Sest lavalolijad jäidki üksi ja platsiinimesed lahkusid.
See on kõik väga kurb. Ka mina lahkusin, sest väga külm hakkas ja muud pereliikmed külmertasid ka. Teine päev ju veel ees.
RONGKÄIK see ropp sõna, viimasel ajal. Arumaeivõi.
Kuidas see kord siis nii puusse läks? Olen ma ka korduvalt marssinud aga sellist jokutamist teel pole enne olnud. Ei ole vaja inimesi panna 18 kaupa marssima, nagu keegi arvas. 8 on ajast aega olnud. Kuid kaheksakesi tuleb marssida kogu tee laiuses ja publik palun KÕIK kõnniteele. Nii on olnud enne ja nii ainult saab rongkäik vabalt marssida ilma, et peaks ennast kuskilt läbi litsuma, külg külje kõrval.
Palgake hunnik vabatahtlikke, kes teatud vahemaa tagant hoiavad seda liini, mille taga publik peab püsima. Kogu lugu.
Nõuka ajal oli selleks miilits. Eks teda kardeti rohkem ka kui suvalist noormeest.
Jutt erakordselt suurest osavõtjate arvust ei ole minuarust õige. Laval oli ikkagi ruumi. Hoolimata leebest organisaatorionust, kes muudkui palus ja palus. Igaüks vaatas kas saaks nii, et ei peaks siit kuhugi liikuma. Üritasime küll seal auke täis toppida aga neid oli seal veel küll ja küll.
Seekordne laulupidu jääb meelde veel ka oma medistiiniliste juhtumite rohkuse poolest. Mis tipnes teisel päeval Kadrioru trammist operatsioonisaali tegemisega.
Üheshingamine aga lõppes kohe, kui eestlane lahkus lauluväljakult. Seal olid kõik väga sõbralikud ja kannatlikud. Kojuminnes aga sõideti pooltühjade autodega, millel lehvisid eesti lipud, mööda väsinud bussiootajatest. Täiesti sellise ilmega, et ma ei ela siin, ma olen ainult läbisõidul ja ma pööran kohe ära. Bussipeatuses aga polnud ammu ühtegi bussi nähtud ja trammid seisid selle opisaali pärast. Lõpuks saime ikka koju ja meelde jääb ikka ainult hea.
I-le pani täpi üks ammune välismaal elav tuttav, kes lahkumisel peaagu tühjalt platsilt veel mulle väravas vastu tuli. Ikka saamsugune kui 20 aastat tagasi. Nagu tulnukas minevikust. Vat see on juba tase, mõtlesin ma. See kohtumine ja kõik see kokku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar