Viimased 11 aastat olen ma Helsingis käinud põhiliselt siis, kui seal on 20 kraadi külma. See on nagu traditsioon. Tegelikult on see üks kindel üritus. Seda enam ma mõtlen, et miks pidin vabast tahtest sinna jälle külma ja kõleda ilmaga minema, et siis nohu ja köha ja kopsupõletik saada.
Kahel vanainimesel oli vaja Heureka tasuta pääsmed "laiaks lüüa".
Seekord üllatas Helsingi mind oma venelasterohkusega. Alguses oli naljakas aga lõpuks hakkas juba vihale ajama. Õhtusöök soome restoranis AINO ei saanud kuidagi romantiliseks ajaveetmiseks nimetada. Me teeks ettepaneku natuke kohandada restorani reklaamlauset: Kellariravintolassa vanhat tiiliholvit luovat lämpimän tunnelman herkutteluhetkiin ystävien tai liikekumppanien kanssa ja asendada see lausega Kellariravintolassa puhuvat ryssät luovat lämpimän kotimaisen tunnelman.
Vähemalt eestlastele mõeldud reklaambroshüürides. Aga võib olla on venelastel komme Kõikide Pühakute Päeva alati Helsingis tähistada. Vat selle peale ma tulin alles praegu.
No muidugi paganlikud eestlased nagu meie, ei teadnud, et mingi püha on, aga noh saingi mina siis lõpuks ometi Kansallismuseos ära käia. Mõnele võib see ju surmigav koht tunduda, aga mulle vahest igavad asjad meedlivadki. Nagu surnuaed ja muuseum. Ma olen sellinne friik, kes võib tükk aega värtnaid ja valjaid vahtida. Aga no ausalt, miks ma pole Eestis näinud, et hobuse loogad ja valjad on lausa värvidega maalitud. Nikerdustest rääkimata.
Üldse on muuseum alati rahu ja vaikuse oaas isegi kõige suurema sagimisega linnas. Lähed sinna ja oled ühes turvalises kohas.
Õppetunni sain ka: kui ajalomuuseumi külastamiseks on kolm tundi, siis ei ole mõtet kulutada esimest tervet tundi kivi-ja teiste metallist aegade peale. Kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg - enamsti ikka ühesugune.
Nii vana ja ikka pole veel selgeks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar