Seisusliku vahe ja vaesus vs rikkus konflikti peale on üles ehitatud enamus tuntud armastusromaane. Nii ka Strindbergi näidend, millest on tehtud film " Preili Julie" (Norra, Iiri, UK 2014).
Küll see vaesus on ikka üks kole asi, tavatseb mu kolleeg öelda. On küll kui järele mõelda. Suur vaesus ja alandused lapsepõlves panevad täiskasvanueas inimest tihti vägivaldselt käituma. Eriti vaimselt vägivaldselt. Võimumängud kodusõja tasemel. Kui sellisele kombinatsioonile lisandub veel kõrge positsioon ühiskonnas, siis ka maailmasõja tasemel. Näite leidmiseks pole vaja pikalt mõelda.
Tundub nagu inimese loomuses oleks hakata teist alandama kohe kui on selge, et võim on enda poolel. Kas see ikka alati on nii? Mis tingib sellise käitumise? Kaldun arvama ikkagi, et midagi peab olema lapsepõlves totaalselt nihu läinud.
Kammerteener John on kogenud lapsepõlves suurt vaesust ja nälga. Suuremat haridust ta saanud pole, aga on lugenud raamatuid ja kuulanud, mis härrasrahvas räägib. Loll ta pole, kõik on kõrva taha talletatud. Olemuselt kibestunud. Siit tema suur kiusatus rikast preilit alandada.
Julie häda on üksildustunne ja armastuse puudumine. Varakaotatud ema. Tundes oma võimu teenri üle (kahel moel - seksuaalsel ja seisuslikul) hakkab tema peal oma võimu välja elama.
Lõpuks tuleb teenri pruut köögitüdruk ja lajatab kõigile piiblisõnaga. Tema poolel on usujõud. Korraga tunneb tema, et on kõigist selle võrra üle ja kasutab omakorda jõudu nagu hüpnotisöör. "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva saab". Sähh teile rikkad! Elage nüüd edasi selle teadmisega või tapke ennast ära. Mõlemad teenijarahva esindajad on selles osas üksmeelel, et sellise alandusega (kaotada süütus alamast soost mehele) on Juliel võimatu edasi elada.
Kõik kolm mängivad üksteisega mingit võimu ja allutamise mängu. Nõrgim lüli murdub.
Film on täis sümboleid ja pingestatud näoilmeid. Kunstiliselt väga ilusaid kaadreid ka. Väga head osatäitmised. Üle aegade tõeline filmielamus.
Kuvatud on postitused sildiga elamus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga elamus. Kuva kõik postitused
2014-10-02
2010-07-25
Viljandi folk
Et juba eitea mitmendat korda.Et juba ei viitsigi enam kirjutada.
Ütleks vaid, et: tants tule pika ilu peale,
Otava Yo (Venemaa),
Frikar (Norra),
Ilgi (Läti),
Austria joodelid,
Pantokraator,
Ts(m)uumi sound System (Soome)
ja
lehvik.
Need olid tegijad.
Ilma lehvikuta ma poleks Norrakate tantsuetendusel vanas Viljandi sporihoones ellu jäänud. Ise arvasin, et olen juba nutikas aga tundub, et pooltel eesti naistel on lehvik kodus õiget päeva oodanud.
Pantokraatori üle oli hea meel. See oli rohkem vast nostalgia ka. Eelmisest Panto kontserdist on mul vist küll 20 aastat möödas.
2010-07-15
Rooma
Tükk aega mõtlesin, et kas üldse kirjutan sellest Igavesest Linnast. Nii palju sõnaosavaid saatejuhte ja kirjanikke on Roomast juba rääkinud. No mis mina veel siin oskan? Aga hinge peal on ka. Ikkagi üks eredamaid elamusi viimasel aastal.
Viibisime seal küll ainult 24 tundi, mis on paras isutekitamise jaoks. Umbes nagu need toitude degusteerijad supermarketis: palun, siin on teile tikukese otsa täis Roomat. Kui soovite tõeliselt osa saada, siis varuge vähemalt nädal.
Hiljuti arutasime ühe erudeeritud inimesega (mina sinna ei küündi), et küll roomlastel ikka veab. Kaevasid varemed mulla alt välja ja nüüd pole muudkui kõiguta jalga ja kasseeri raha. Piipl gõu, gõu, gõu! Aastaringselt. Huvitav, millal see rahaküsimine üldse moodi läks? Kui Tuglas 100 aastat tagasi samu kohti külastas, siis küll mingit raha kirikute ja varemete vaatamise eest ei tahetud.
Tuglas, hm.
See asi hakkas mind huvitama. Kuidas siis ikka Rooma 100 aastat tagasi talle tundus.
Maal magan ma peadpidi peaaegu raamaturiiulis. Kahjuks see ei aita kuidagi kaasa nende sisu omandamisele. Vahtisin ühel hommikul jälle seda rivi: Kizbergi, Tuglase, Liivi, Koidula, Vilde , Lutsu kogutud teosed. Umbes 60ndatest. Nagu tapeet, mis on aastaid su silme ees ega tekita mingit elevust. No seal samas need Tuglase itaalia memuaaridki olid. Kõik aeg nii lähedal ja mina juba mõtlesin, et kust ma need saaks.
Kirjutan siia siis Tuglase mõtte, mis äratundmist tekitas:
"Otse jalge ees valendas Romanum Forum nagu marmorimurd: templijäänuseid, sammaste ja kujude tüükaid, Tituse ja Septimus Severuse võiduvärvad, kas või ka Sacra Via kivisillutis. Milline oleks aga pilt siis kui hilisemad sajandid poleks kõike seda ka tõesti kivimurruks kasutanud! Barbaarsed järelpõlved ammutasid siit ehitusmaterjali, paavstide kalgiahjudes põletati antiikskulptuurist lupja! Varemeis foorum kasvas mätta alla, külamehed hoidsi siin oma härjakarju, koha nimigi unustati. teda kutsuti kuni hilisema ajani: Campo Vaccino, maakelde lihtsustades: Lehmakoppel!"
Siia kirjutan Tuglase mulje 20nda saj alguse Roomast, mis äratundmist ei tekitanud:
"Oli pikki ja elutuid tänavaid, siis tihedamaid majarägastikke, järske käänakuid ümber nurkade , siis aga jälle tühje müürivahesid, et uuesti maad anda suurlinnalistelegi ehitistele laiade äriakendega ning hämaruses liikuvate inimhulkadega. Kuid kokkuvõttes ikkagi kõik kuidagi tühi, vaikne ja tempovaene."
Fr.Tuglase "Pagulasaastad" 1943
Siit järeldus: turism, kui tööstusharu, arenes välja ikka tükk maad hiljem.
Õhtune Rooma 15.05.2010
Kes on huviline, siis siit saab järelkuulata Helgi Erilaiu saadet "
Viibisime seal küll ainult 24 tundi, mis on paras isutekitamise jaoks. Umbes nagu need toitude degusteerijad supermarketis: palun, siin on teile tikukese otsa täis Roomat. Kui soovite tõeliselt osa saada, siis varuge vähemalt nädal.
Hiljuti arutasime ühe erudeeritud inimesega (mina sinna ei küündi), et küll roomlastel ikka veab. Kaevasid varemed mulla alt välja ja nüüd pole muudkui kõiguta jalga ja kasseeri raha. Piipl gõu, gõu, gõu! Aastaringselt. Huvitav, millal see rahaküsimine üldse moodi läks? Kui Tuglas 100 aastat tagasi samu kohti külastas, siis küll mingit raha kirikute ja varemete vaatamise eest ei tahetud.
Tuglas, hm.
See asi hakkas mind huvitama. Kuidas siis ikka Rooma 100 aastat tagasi talle tundus.
Maal magan ma peadpidi peaaegu raamaturiiulis. Kahjuks see ei aita kuidagi kaasa nende sisu omandamisele. Vahtisin ühel hommikul jälle seda rivi: Kizbergi, Tuglase, Liivi, Koidula, Vilde , Lutsu kogutud teosed. Umbes 60ndatest. Nagu tapeet, mis on aastaid su silme ees ega tekita mingit elevust. No seal samas need Tuglase itaalia memuaaridki olid. Kõik aeg nii lähedal ja mina juba mõtlesin, et kust ma need saaks.
Kirjutan siia siis Tuglase mõtte, mis äratundmist tekitas:
"Otse jalge ees valendas Romanum Forum nagu marmorimurd: templijäänuseid, sammaste ja kujude tüükaid, Tituse ja Septimus Severuse võiduvärvad, kas või ka Sacra Via kivisillutis. Milline oleks aga pilt siis kui hilisemad sajandid poleks kõike seda ka tõesti kivimurruks kasutanud! Barbaarsed järelpõlved ammutasid siit ehitusmaterjali, paavstide kalgiahjudes põletati antiikskulptuurist lupja! Varemeis foorum kasvas mätta alla, külamehed hoidsi siin oma härjakarju, koha nimigi unustati. teda kutsuti kuni hilisema ajani: Campo Vaccino, maakelde lihtsustades: Lehmakoppel!"
Siia kirjutan Tuglase mulje 20nda saj alguse Roomast, mis äratundmist ei tekitanud:
"Oli pikki ja elutuid tänavaid, siis tihedamaid majarägastikke, järske käänakuid ümber nurkade , siis aga jälle tühje müürivahesid, et uuesti maad anda suurlinnalistelegi ehitistele laiade äriakendega ning hämaruses liikuvate inimhulkadega. Kuid kokkuvõttes ikkagi kõik kuidagi tühi, vaikne ja tempovaene."
Fr.Tuglase "Pagulasaastad" 1943
Siit järeldus: turism, kui tööstusharu, arenes välja ikka tükk maad hiljem.
Õhtune Rooma 15.05.2010Kes on huviline, siis siit saab järelkuulata Helgi Erilaiu saadet "
2010-07-14
coco chanel & igor stravinsky
Kellele meeldib juugend ja Starvinski muusika, siis minge kindlasti ARTISE kinno seda filmi vaatama. Lisaväärtus on see, et saate paar tundi inimese moodi hingata hästi konditsioneeritud ruumis.
Filmist sain väga suure iluelamuse. Seal on nii silmailu kui kõrvailu. Minuarust sisu üle nii väga juurdlema ei pea. Suure tõenäosusega on see kõik väljamõeldis. Tõestatud on vaid fakt, et nad viibisid Pariisis korra ühes ja samas teatrisaalis. Kuid minuarust pole see tähtis. Ka ei viriseks ma tegelaste tuimuse üle, nagu mitmed kriitikud. Ma millegipärast arvan, et sellised suured kunstniukud on pigem introiverdid kui ekstravedid. Olgugi, et prantslane ja venelane võiksid ju olla väga emotsionaalsed, rääkida palju ja vehelda seal juures käte ja jalgadega. See on ainult meie loodud stereotüüp.
Ma pigem usun, et nad olid just sellised nagu nad seal filmis olid. Sellised tegudeinimesed.
Suurte Tegude Inimesed.
Ainuke miinus on Mads Mikkelseni vene keel. Miks nad talle dublanti peale lugema ei pannud? Parem oleks veel kui oleks leidnud mõne vene näitleja. Neid võiks ju ikka olla. Oleks saanud natukene tõetruuma kuju. Praegu kukkus välja kohati natuke kohtlane tüüp. Siiski ma üritasin seda pudivene keelt ignoreerida.
Suurem kahju on see, et filmi näidatakse ainult Tallinnas. Või on lootus ka Tartu kinos seda kunagi näha? Mis sai üldse suurest lubadusest näidata Ateena kinos väärtfilme?
Filmist sain väga suure iluelamuse. Seal on nii silmailu kui kõrvailu. Minuarust sisu üle nii väga juurdlema ei pea. Suure tõenäosusega on see kõik väljamõeldis. Tõestatud on vaid fakt, et nad viibisid Pariisis korra ühes ja samas teatrisaalis. Kuid minuarust pole see tähtis. Ka ei viriseks ma tegelaste tuimuse üle, nagu mitmed kriitikud. Ma millegipärast arvan, et sellised suured kunstniukud on pigem introiverdid kui ekstravedid. Olgugi, et prantslane ja venelane võiksid ju olla väga emotsionaalsed, rääkida palju ja vehelda seal juures käte ja jalgadega. See on ainult meie loodud stereotüüp.
Ma pigem usun, et nad olid just sellised nagu nad seal filmis olid. Sellised tegudeinimesed.
Suurte Tegude Inimesed.
Ainuke miinus on Mads Mikkelseni vene keel. Miks nad talle dublanti peale lugema ei pannud? Parem oleks veel kui oleks leidnud mõne vene näitleja. Neid võiks ju ikka olla. Oleks saanud natukene tõetruuma kuju. Praegu kukkus välja kohati natuke kohtlane tüüp. Siiski ma üritasin seda pudivene keelt ignoreerida.
Suurem kahju on see, et filmi näidatakse ainult Tallinnas. Või on lootus ka Tartu kinos seda kunagi näha? Mis sai üldse suurest lubadusest näidata Ateena kinos väärtfilme?
2009-11-15
Tiiger Bronto
Talvine loomaaed pole üldse nii igav, kui ma arvasin. Suvel selline karvane loom pigem lõõtsutab vist kuskil vilus. Mina pole enne tiigrit nii lähedalt näinud. Samuti elevante, kes talvel on toas.
Loomaaeda tasub ikka korra aastas külastada, mõtlesin ma ja imestasin, miks mu viimasest käigust on peaaegu 5-6 aastat vist möödas.
2009-08-25
Pakri laulmise pidu 22.08.09
Meestelauluansambl "Liinatsuraq'" on jõudnud järgmisele levelile. Minuarust tasuks koostööd jätkata ja arendada.
Kuigi me tervet pidu ei näinud, olen ikka veendunud, et see oli peo parim lugu.
2008-08-05
Reis mööda loomaparki
Kui rännata Eestimaal autoga ringi on tunne, nagu oleks üks pidev "Elistvere loomapark". Selline loomadega pakett (miks peaks üldse raha eest metsloomi näitama) .
Kui mina alles noor veel olin, siis oli rebase nägemine minu mäletamist mööda suursündmus. Ma olin vast paar korda elus näinud. Viimasel kahel aastal on, aga midagi muutunud. Rebased, kitsed, sead ja põdrad ei ole mitte sea-TV-s vaid paistavad rongi ja autoaknast sõites sinna ja tänna. Koguaeg. Ma ei suudaks meenutada kui mitut metslooma ma olen näinud sel aastal.
Saabusime Hiiumaa safarilt, kus telkisime ühe öö ülbete rebaste naabruses. Need ei viitsinud isegi siis metsa põigata, kui me auto kinni pidasime ja neid pildistasime. Välguga ja välguta, kuidas soovite? Nendel vahet pole. Hea veel, et pärismaalase pildistamise eest raha ei küsinud.
Kesk Hiiumaad kruusa teel lösutasid metsanotsud paremal ja rebased vasakul.
Loomatuur tipnes surnud põdraga Rapla ja Türi vahelisel lõigul öösel kl.23 paiku. Just enne seda olin jõudnud mõelda, et pimedad teeservad on ohtlikult salakavalad ja need Hiiumaa sead olid mu vaimuslimas iga käänaku taga kraavist välja hüppamas, kuni äkki oli teel mitu autot.
Avarii!
Põdrad teel, teatas just hetk tagasi liiklusmärk ja oligi. Sussid püsti vaesekesel.
Pärast seda jõllitasin teeservi veel pingasamalt ja nägin veel vähemalt kahte öökulli. Mitte midagi suuremat õnneks.
Ma saan aru, et karu ja ilvesega kohtumine on ainult ajaküsimus.
Hiiumaa rebane pildistatud autoaknast
Kui mina alles noor veel olin, siis oli rebase nägemine minu mäletamist mööda suursündmus. Ma olin vast paar korda elus näinud. Viimasel kahel aastal on, aga midagi muutunud. Rebased, kitsed, sead ja põdrad ei ole mitte sea-TV-s vaid paistavad rongi ja autoaknast sõites sinna ja tänna. Koguaeg. Ma ei suudaks meenutada kui mitut metslooma ma olen näinud sel aastal.
Saabusime Hiiumaa safarilt, kus telkisime ühe öö ülbete rebaste naabruses. Need ei viitsinud isegi siis metsa põigata, kui me auto kinni pidasime ja neid pildistasime. Välguga ja välguta, kuidas soovite? Nendel vahet pole. Hea veel, et pärismaalase pildistamise eest raha ei küsinud.
Kesk Hiiumaad kruusa teel lösutasid metsanotsud paremal ja rebased vasakul.
Loomatuur tipnes surnud põdraga Rapla ja Türi vahelisel lõigul öösel kl.23 paiku. Just enne seda olin jõudnud mõelda, et pimedad teeservad on ohtlikult salakavalad ja need Hiiumaa sead olid mu vaimuslimas iga käänaku taga kraavist välja hüppamas, kuni äkki oli teel mitu autot.
Avarii!
Põdrad teel, teatas just hetk tagasi liiklusmärk ja oligi. Sussid püsti vaesekesel.
Pärast seda jõllitasin teeservi veel pingasamalt ja nägin veel vähemalt kahte öökulli. Mitte midagi suuremat õnneks.
Ma saan aru, et karu ja ilvesega kohtumine on ainult ajaküsimus.
Hiiumaa rebane pildistatud autoaknast
2008-06-11
Punklaulupeo lingid
Videod
Fotod
Ajakirjandus
Picasa albumid
Flickri albumid
Ja veel albumeid
Uudised
Arvamused, artiklid ja blogid
- Päevaleht
- ekstaole
- Õhtuleht
- Mulonmark
- melu.ee
- Põhjarannik
- Ekspress
- iiida
- Ekspressi uudis
- Kateriviteri
- Postimehe kultuur
- Silja
- Sirje
- Wild
- Kivirähk Päevalehes
- L@ssie
- EPL uus ärkamisaeg
Parandus- ja täiendusettepanekud aadressil kuutroll@gmail.com
2008-04-07
Põltsamaa - ehtne ja heaa!
See on juba traditsiooniks saanud, et Kammerkooride konkurss (rahvusvahelise züriiga), mis toimub juba kümnendat korda ja kord kahe aasta tagant, ei leia Eesti meedias äramärkimist. Erandiks oli seekord Kalev.ee. Ma hakkasin sellest infokanalist kohe paremini arvama. Kuigi artikkel informeeris sellest, et üritus tuleb, aga mis sai ja kes võitis, seda enam ei viitsi keegi kirjutada.
Postimees, häbi tal olgu, kirjutas nupukesekese, kus mainis, et Grand Prix läks Tartu (Postimehelinna) Ülikooli kammerkoorile, kes tegutseb JUBA 2001 aastast.
Nii väike uudisruum ja nii suur viga. Meie suuremate ülikoolide kammerkooride asutamisajad jäävad ikka sinna eelmise sajandi teise poolde.
Meie osalesime ka. Seekord olin üle mitme setme aasta publiku hulgas ja täitsa tore oli. Ei mingit kooli internaadis ööbimist ja varavalgest peale harjutamist. Saab pingevabalt kõiki kokkutulnud koore kuulata, mitte kuskil tagaruumides miomiotada samal ajal.
Igatahes sain korraliku koorimuusika laksaka (annuse) kätte (kusjuures peaagu tasuta), millest jagub jälle tükiks ajaks, enne kui käed uue doosi järele värisema hakkavad. Einoh ausalt, kohati jooksid ikka mõnujudinad üle selja ja pärast TÜ Kammerkoori Pieta'd oleks tahtnud lahinal nutta, aga patja ei olnud. Ei saanud nutta.
Ma ei hakka siin üksikult kellegi kohta midagi kirjutama. Ütleme nii, et üllatusi eriti polnud, pääle selle, et esimest korda otsustas kergemuusikakoor Hale Bopp Singers konkursil rinda pista, mis sai vääriliselt tasutud. Muidu ei näe ega kuule neid eriti.
Õhtul kodus jätkus päev "Laululahinguga", mis jätab Eesti koorimuusikast küll suht mannetu mulje, aga lisab kuulsust. Alles veebruaris asutatud koor võib saada kümme korda kuulsamaks kui just Grand Prix võitnud 37 aastane TÜ kammerkoor.
Kurblichkeit! (Selle sõna mõtles kunagi ammu välja mainit koori laulja).
Postimees, häbi tal olgu, kirjutas nupukesekese, kus mainis, et Grand Prix läks Tartu (Postimehelinna) Ülikooli kammerkoorile, kes tegutseb JUBA 2001 aastast.
Nii väike uudisruum ja nii suur viga. Meie suuremate ülikoolide kammerkooride asutamisajad jäävad ikka sinna eelmise sajandi teise poolde.
Meie osalesime ka. Seekord olin üle mitme setme aasta publiku hulgas ja täitsa tore oli. Ei mingit kooli internaadis ööbimist ja varavalgest peale harjutamist. Saab pingevabalt kõiki kokkutulnud koore kuulata, mitte kuskil tagaruumides miomiotada samal ajal.
Igatahes sain korraliku koorimuusika laksaka (annuse) kätte (kusjuures peaagu tasuta), millest jagub jälle tükiks ajaks, enne kui käed uue doosi järele värisema hakkavad. Einoh ausalt, kohati jooksid ikka mõnujudinad üle selja ja pärast TÜ Kammerkoori Pieta'd oleks tahtnud lahinal nutta, aga patja ei olnud. Ei saanud nutta.
Ma ei hakka siin üksikult kellegi kohta midagi kirjutama. Ütleme nii, et üllatusi eriti polnud, pääle selle, et esimest korda otsustas kergemuusikakoor Hale Bopp Singers konkursil rinda pista, mis sai vääriliselt tasutud. Muidu ei näe ega kuule neid eriti.
Õhtul kodus jätkus päev "Laululahinguga", mis jätab Eesti koorimuusikast küll suht mannetu mulje, aga lisab kuulsust. Alles veebruaris asutatud koor võib saada kümme korda kuulsamaks kui just Grand Prix võitnud 37 aastane TÜ kammerkoor.
Kurblichkeit! (Selle sõna mõtles kunagi ammu välja mainit koori laulja).
2008-03-30
Kui te olete tõesti võtnud nõuks minna Vanemuise (muidugi kaaluge enne mitu korda, kas tõesti kuhugi mujale teatrisse ei ole võimalik minna) teatrielamust saama, siis soovitame etendust "Tähed hommikutaevas". Kuigi teema mind ju ei puuduta, läks ikka väga hinge. Eriline aitäh Külliki Saldrele, kes pidi kogu etenduse aja (2h 45 min) laval purjus olema.
Isver kui kadestamisväärses vormis naine.
Isver kui kadestamisväärses vormis naine.
2008-02-17
Me ooperit...
Vaatasime Rigolettot Tartus. Seni kui ikka sõbrad lätlased ja leedukad Vanemuist väisavad võik öelda, et Vanemuises on eesti parim ooper.
Küsimus tarkade klubile, et miks Tallinnas ja Tartus lavastuvad samad ooperid Rigoletto ja Traviata. Lõuna Eesti ja Põhja Eesti variant? Kas selles mõttes, et meil on kaks Eestit?
Huvitav on veel see, et pealinnas mängitakse Rigoletto maha 45 min kiiremini. See tuleb ilmselt pealinna kiiremast elutempost.
Küsimus tarkade klubile, et miks Tallinnas ja Tartus lavastuvad samad ooperid Rigoletto ja Traviata. Lõuna Eesti ja Põhja Eesti variant? Kas selles mõttes, et meil on kaks Eestit?
Huvitav on veel see, et pealinnas mängitakse Rigoletto maha 45 min kiiremini. See tuleb ilmselt pealinna kiiremast elutempost.
2007-11-15
Mis hoone see on?
Leidsime mõlemad, et me pol kunagi märganud selle maja ilu.
Minuarust on ta alati nagu vaene sugulane tagahoovis kössitanud, kehvad riided seljas.
2007-09-24
2007-07-11
Me käisime Pärnus ja sattusime tagasiteel bussis verbaalse ahistaja küüsi. Ma ütleks, et isegi terroristi. Koha sisse võtnud meie ees, alustas ta mobiiliga vestlust, mis ei lõppenudki ära. Kui me olime jõudnud Sauga jõeni, siis oli mul millegipärast juba kahtlus, et ta räägib Tallinnani välja, sest see jutt oli täiest mõttelage ajatäide. Teisel pool oli ilmselt tibi, kellega ta oli ehk nädalavahetusel "Sunsetis" kohtunud ja nüüd oli vaja elu eest keelt (ehk mobiiltelefoni) kõrva ajada. Kuskil Märjamaa lähedal me vahtisime juba Kuutrolliga üsna abitult ringi, et kas ei tule kuskilt mingit päästvat tegeviust, mis sunniks tal kõne katkestama. Ka kohvi suutis ta tellida ja juua ilma kõne katkestamata. Aga teema, mis nii suurt vaeva vääris, oli abiellumine. Kuid mitte niisama. Mehehakatisel olid suured plaanid - abielluda langevarju hüppe pealt. Kuupäevaks 08.08.08. Eesmärk oli pääseda Õhtulehe kaanele ja rekordite raamatusse ka kui veab. Peaasi olid ajalehed. Teisel pool vist ei tahetud hästi nõusse jääda, sest mees ikka veenis ja moosis ja meelitas ja keelitas. Ikka uuesti ja uuesti. Sama viis, samad sõnad. Haruteeristiks oli mul juba süda paha sellest langevarjujutust. Mul oli ammu tahtmine teda ajukasvajaga hirmutada, aga tema jutu järgi otsustades oli tal tugev ajukahjustus juba nagunii olemas. Vana -Pääskülas ma spetsiaalselt vaatasin, kas ta katkestab jutu bussist väljumiseks või mitte. Isegi katkestas. Ehk sai aku viimaks ometi tühjaks. Bussist ronis välja väike masajalgene (O-jalgne) päss, kes kõndis vaarudes nagu ahv üle tee. Siilisoeng ja mustad dressid. Ilmselt harjutab juba kuskil langevarjuhüppeid.
Õnneks ei jäänud see intsident domineerivaimaks elamuseks Pärnu reisist. Mis oleks võinud vabalt juhtuda, kui me poleks videomakki kaasa võtnud. Nüüd ma tegin oma elu esimese video ja ega mind ei ole ka vist üle paari minuti varem filmitud. Ma ei teadnudki milline ma kõrvalt vaadetes olen. Alles nüüd sain teada. Olin arvanud hullemat. Vat kui pikad aastad elanud endast kehval arvamusel. Nüüd algab uus lehekülg. Tuleb videosari "Rännud Huntidega".
Õnneks ei jäänud see intsident domineerivaimaks elamuseks Pärnu reisist. Mis oleks võinud vabalt juhtuda, kui me poleks videomakki kaasa võtnud. Nüüd ma tegin oma elu esimese video ja ega mind ei ole ka vist üle paari minuti varem filmitud. Ma ei teadnudki milline ma kõrvalt vaadetes olen. Alles nüüd sain teada. Olin arvanud hullemat. Vat kui pikad aastad elanud endast kehval arvamusel. Nüüd algab uus lehekülg. Tuleb videosari "Rännud Huntidega".
2007-07-02
Laulupidu
Laulupidu tuli sel aastal teisiti. Mina kuulasin ja Kiisik laulis. Siiamaani oli vastupidi.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.
Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".
No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.
Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".
No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.
2007-02-18
Karjumise kunst
Huutajat, muidugi Huutajat, kesse muu. Viimane kontsert Tartus, aga hääled ei olnudki väga ära.
Aga hinne? No kuidas oleks nende hinne? Ainulaadsuse skaalal saaksid nad kindlasti maksimumpunktid. Meloodilisusega on raskem, sest sel skaalal nad ei kvalifitseeru. Kuid siiski - need laulud ja lood, mis põhinesid regiviisil, olid hämmastaval kombel meloodilised. Taas meenub Tõnn Sarve "regilauluõpik" Kõik on ju ime. Regiviis on niivõrd loomulik ja kõnest lähtuv, et sõnade ütlemise viis ongi meloodia...
Siiski, nende põhižanriks ja leivanumbriks on hümnid. Ja hämmastaval kombel tuli neil kõige paremini välja kaks hümni: Deutchland, deutchland über alles (pardon minu bääd doitš) ja Гимн СССР.
Ära märkimist väärivad ka Siberian lyllaby "Пусть всегда будет солнце" ja muidugi Tonttujen jouluyö.
Ja üldmulje? Muusikalisel skaalal on neid raske hinnata. Nad häälitsevad üherealisel noodijoonestikul, mulle tundub, et mustvalgel. Visuaalne assotsiatsioon, mis neid kuulates tekkis, oli mustvalgetest piltidest ja ajaleheväljalõigetest koostatud kollaaž. Vot ei tea, kas see on neil taotluslik?
Lupetta: Ma ütleks omalt poolt, et elamuse sain aga mitte emotsionaalset naudingut. Tegelikult mul oli kodutöö tehtud, sest ma olin PÖFF-l nende dok.filmi "Screaming men"näinud. Selles mõttes jäi üllatusmoment ka ära, aga ma tahtsin neid oma silmaga näha ja lives kuulda. Teist korda võib olla veel kuulaks, aga kolmandat enam mitte. Kes kontserdile ei jõudnud, võivad kaeda siia(USA hümn) ja teha kodus huutajate karaoket.
Millegipärast oli saalis eriti palju vanu inimesi, ma kahtlustan, et kuskil pensionäride päevakodus tehti ühiskülastus ja neil oli küll kodutöö tegemata. Schuberti laulu väljakuulutamise järel kostus ahastav poolsosinal Ohh issand küll (jätke Schubert rahule). Üks näispensionär isegi lahkus poole kontserdi pealt. Kahju kohe. Vanamemmed tulid omast arust mahedat meeste laulu kuulama ja nüüd sihuke lärm.
Kuigi Juhan Liivi "Üks suu" karjumise asemele soovitaks mina neil "Me oleme mehed kui metsapullid". Enam pullimaid mehi seda esitamas mina küll ette ei kujuta. Eesti mehed pole pooltki nii karmid.
Aga hinne? No kuidas oleks nende hinne? Ainulaadsuse skaalal saaksid nad kindlasti maksimumpunktid. Meloodilisusega on raskem, sest sel skaalal nad ei kvalifitseeru. Kuid siiski - need laulud ja lood, mis põhinesid regiviisil, olid hämmastaval kombel meloodilised. Taas meenub Tõnn Sarve "regilauluõpik" Kõik on ju ime. Regiviis on niivõrd loomulik ja kõnest lähtuv, et sõnade ütlemise viis ongi meloodia...
Siiski, nende põhižanriks ja leivanumbriks on hümnid. Ja hämmastaval kombel tuli neil kõige paremini välja kaks hümni: Deutchland, deutchland über alles (pardon minu bääd doitš) ja Гимн СССР.
Ära märkimist väärivad ka Siberian lyllaby "Пусть всегда будет солнце" ja muidugi Tonttujen jouluyö.
Ja üldmulje? Muusikalisel skaalal on neid raske hinnata. Nad häälitsevad üherealisel noodijoonestikul, mulle tundub, et mustvalgel. Visuaalne assotsiatsioon, mis neid kuulates tekkis, oli mustvalgetest piltidest ja ajaleheväljalõigetest koostatud kollaaž. Vot ei tea, kas see on neil taotluslik?
Lupetta: Ma ütleks omalt poolt, et elamuse sain aga mitte emotsionaalset naudingut. Tegelikult mul oli kodutöö tehtud, sest ma olin PÖFF-l nende dok.filmi "Screaming men"näinud. Selles mõttes jäi üllatusmoment ka ära, aga ma tahtsin neid oma silmaga näha ja lives kuulda. Teist korda võib olla veel kuulaks, aga kolmandat enam mitte. Kes kontserdile ei jõudnud, võivad kaeda siia(USA hümn) ja teha kodus huutajate karaoket.
Millegipärast oli saalis eriti palju vanu inimesi, ma kahtlustan, et kuskil pensionäride päevakodus tehti ühiskülastus ja neil oli küll kodutöö tegemata. Schuberti laulu väljakuulutamise järel kostus ahastav poolsosinal Ohh issand küll (jätke Schubert rahule). Üks näispensionär isegi lahkus poole kontserdi pealt. Kahju kohe. Vanamemmed tulid omast arust mahedat meeste laulu kuulama ja nüüd sihuke lärm.
Kuigi Juhan Liivi "Üks suu" karjumise asemele soovitaks mina neil "Me oleme mehed kui metsapullid". Enam pullimaid mehi seda esitamas mina küll ette ei kujuta. Eesti mehed pole pooltki nii karmid.
2007-02-11
Kuidas Lupetta Kansallisoopperas käis
Mõte minna Soome Rahvusooperisse oli mul juba ammu (lähemal kui Helsingi, ei ole lihtsalt ooperielamust võimalik saada), aga ma ei osanud välja mõelda, mil viisil hankida piletid ja ju see tahtmine polnud veel piisavalt küps ka. Nüüd, kui töö asjus jälle veebruaris (nagu alati) Helsingisse pidin minema, mõtlesin, et vot nüüd ma teen selle ära. Internetis on ju kõik kirjas - mängukava, saaliplaan ja hinnad (skaala väga lai). Ainult kuidas see pilet kätte saada? Ei tahaks nagu kohaliku piletilevi kaudu eurodes ülekannet teha ja siis mõelda, et jumal teab kuhu see raha nüüd läks. Aga kus häda.... seal abi.... Lihtsalt kirjutasin lippupalvelulle hästi naiivse kuid huvilise kirja ja sain kiire vastuse. Tulge ja ostke oma piletid (täpselt sellises hinnaklassis nagu soovisin) tund enne etenduse algust välja! Piletid ootavad teid kassas. Uskomatontta, mutta totta! Nii lihtsalt käiski. Ei mingit nädal aega või kasvõi kolm päeva enne väljaostmist.
Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.
Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.
Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.
Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.
Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.
Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)