Laulupidu

Laulupidu tuli sel aastal teisiti. Mina kuulasin ja Kiisik laulis. Siiamaani oli vastupidi.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.

Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".

No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.