Ma pean aga kohe hoiatama Sind, Triibik ja teisi ketikirjasõpru, et meie blogisse kogu teie üritus sumbub (mitte, et mulle ei meeldiks osaleda), kuna ma pole eriti agar blogosfääris seikleja. Käin ja loesklengi umbes seitsmes blogis.
Kuid alustagem:
1. Ma ei oska autot juhtida. Mõtlen ikka, et peaks kursustele minema (selle kopeerisin Triibikult, sest nii on)

2. Ma ei oska klaverit mängida. Tahaks osata (nagu Triibik, no mis teha). Lisaks ei oska ka muid pille. Olen õppinud vanaisalt kannelt ja Endel Loitmelt kitarri. Kumbagi ei mäleta mängida. Ma olen seda terve elu väga põdenud, et pilli ei oska. Nooti tunnen ja laulan noodist ka. Hääleulatus on hästi lai. Kompenseerimaks oma puudujääke, panin tütre plokkflööti õppima. Küll ta veel tänab mind selle eest.

3. Sügavat vett ei karda, aga kõrgust olen vanemaks saades kartma hakanud. Kõrguskartus on mul ikka täitsa patoloogiline. Viimati Hermanni kindluses Narvas, ma olin näost kaame kui ringi peale sain torni otsas. Kõpu tuletornis roomasin ka mööda platvormi sisemist serva. Kõrgusest alla vaadates tõmbab maa mind enda poole.

4. Ma olen Islandil käinud. See oli üks mu unistustest.

5. Ma ei ole kunagi suitsu teha proovinud.

6. Mul on tugevad biovoolud ja anne mõtte jõul mõjutada sündmuste kulgu. Kui ma seda esimest korda kogesin, siis valdas mind õud. Nüüd olen harjunud. Spooky!

7. Mul on sünnipäevakaim - inimene, kes sündis üsna samal ajal kui mina ja kellega me oma juhtumisi elus võrdleme ja ahhetame ja imestame. Kui temal midagi juhtub, siis juhtub mul varsti sama asi. Näiteks oli nii, et kui temal oli iraanlasest meestuttav, siis veeretas saatus mu teele iraani/itaaliaverd meeskodaniku. Meie isadel on sama elukutse ja meie maakodud olid 5 km kaugusel juba enne tuttavaks saamist. Kui tema laps satub intensiivi, siis aasta pärast satub minu laps intensiivi. Kui ta jääb haigeks, jään ka mina haigeks. Sealjuures me peaaegu ei kohtu, aga meil on mingi kummaline side.

Kindlasti tulevad mul pärast selle postituse ilmutamist palju paremad faktid meelde.