2007-02-11

Kuidas Lupetta Kansallisoopperas käis

Mõte minna Soome Rahvusooperisse oli mul juba ammu (lähemal kui Helsingi, ei ole lihtsalt ooperielamust võimalik saada), aga ma ei osanud välja mõelda, mil viisil hankida piletid ja ju see tahtmine polnud veel piisavalt küps ka. Nüüd, kui töö asjus jälle veebruaris (nagu alati) Helsingisse pidin minema, mõtlesin, et vot nüüd ma teen selle ära. Internetis on ju kõik kirjas - mängukava, saaliplaan ja hinnad (skaala väga lai). Ainult kuidas see pilet kätte saada? Ei tahaks nagu kohaliku piletilevi kaudu eurodes ülekannet teha ja siis mõelda, et jumal teab kuhu see raha nüüd läks. Aga kus häda.... seal abi.... Lihtsalt kirjutasin lippupalvelulle hästi naiivse kuid huvilise kirja ja sain kiire vastuse. Tulge ja ostke oma piletid (täpselt sellises hinnaklassis nagu soovisin) tund enne etenduse algust välja! Piletid ootavad teid kassas. Uskomatontta, mutta totta! Nii lihtsalt käiski. Ei mingit nädal aega või kasvõi kolm päeva enne väljaostmist.

Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.

Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.

Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.

Kommentaare ei ole: