Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.
...kirjutab Triibik. Eks ole endalgi aegajalt tahtmine karjatada, kas suuliselt või kirjalikult, kuidas on õige. Ometi võiks nii mõngigi kord vaadata asju keelekorrektori asemel sotsiolingvisti seisukohalt. Miks keegi ütleb või kirjutab nii, aga mitte teisiti, ja mida ta sellega öelda tahab, kui see peaks olema taotluslik? Või kasvõi nii, kust see või teine hääldus on pärit?
Minu meelest on hea näide selle kohta sõna 'tee', ikka joogi ja taime tähenduses. Eesti keeles, täpsemalt suur-eesti keeles, ei ole sellega muret. Katsutagu ainult seletada seda lõunaeestlastele - paremal juhul võib saada vastuseks midagi taolist:
Tii om sjoo, mida müüdä kävvü saat. Olõõi joht juumise asi tä tii, juuas õks tšaivett
Me võime teada küll, et tšai tuleb vene keelest ja tee inglise keelest, aga see on ainult pool tõde. Ei ole ei venelased ega inglased ise selle peale tulnud, vaid mõlemad on selle aromaatse joogi kohta käiva sõna hiinlastelt saanud. Inglased mereteede kaudu Lõuna-Hiinast ja venelased maad mööda Põhja-Hiinast. Tähemärk on üks, aga hääldused erinevad. Üsna sarnane lugu on ka sõnadega tsaar ja keiser (kui see hiinajutt välja jätta, muidugi).
Mida aga teha võidujumalanna Nike nimega? Millegipärast on suuremal osal eesti inimestest kiusatus hääldada seda nii, et see riimuks sõnaga 'vaik'.
Lõpuks üks harjutusülesanne: kuidas hääldada nime 'Ischia'?
3 kommentaari:
See ääldusvärk on siuke kahe otsaga asi. Ühest küljest parandame me kõik koolitatud inimestena kõrva kriipivad itaalia/prantsuse keele valehääldusi, aga vene keelt räägime umbes sama ea ääldusega kui keskmine samovar. Mis palatalisatsioon, mis susisevad? Mismõttes pehmendusmärk? See ei käi nüüd austet' autori kohta, aga nii üldiselt. Näiteks ütleb mu kõhutunne, et rõhuv osa eestlastest ääldavad картофел, mitte картофель ning ш ja щ eristamine on juba üldse kõrgem keeleteadus. Ma võin muidugi ka eksida, amatöör nagu ma olen.
Brusketade ja brušetadega võib asi ju selge olla, aga terve võõrleksikoni osas mina küll kunagi ei julge pead anda, millal mõnes eksootilisemas algkeeles kefiir ja keefir mõlemad lubatud on.
Naigu osas on sel juhul suurem osa kodanikke alles poolel teel emmale-kummale poole, sest jänkide kaubamärk peaks olema ju naiki, mitte naik. Samas on Zeus ju enamasti äälduse järgi Tseus. Või Ceus, kui kuulmise järgi peaks üles kirjutama.
Ischia kohta ei tea, kuidas siis peaks?
venelased on enda jaoks asja näiteks väga lihtsaks teinud, nad kirjutavad neile tundmatuid nimesid nii nagu loetakse :)))
Aga mind näiteks küll kuskilt ei kriibi, sest oma hispaanlsest sõpra ma kutsun ikkagi Hesusiks, aga sõber taevas on ikka Jeesus...kuigi kirjutatakse ju ühte moodi?
Samamoodi on Schumacher mihhael ja Jackson maikl....
ja meie kutsusime kõik oma klassiõde Celiat keeliaks, ta ise kaasa arvatud.
Nii, et mina arvan, et iga eestlane võiks öelda võõrsõnu nagu talle endale õigem tundub, sest mujal maailmas ju nii tehaksegi...
Linna- ja maamaanimedest ei hakka ma rääkimagi ;)
Ischia on saar Kapri vahetus naabruses. Kui ma sinna sõitsin (see oli veel ammusel hallil ajal kui Itaalia eestlaste käest viisat nõudis) ja Napolis uurisin, kuidas sinna pääseb, ei saanud itaallased minust aru. No ma kippusin seda hääldama inglise või saksa moodi - š-ga. Siis kui kirjapilti näitasin, siis sain selgeks, et nemad hääldasid seda ikka k-ga 'iskia'.
Postita kommentaar