See on juba traditsiooniks saanud, et Kammerkooride konkurss (rahvusvahelise züriiga), mis toimub juba kümnendat korda ja kord kahe aasta tagant, ei leia Eesti meedias äramärkimist. Erandiks oli seekord Kalev.ee. Ma hakkasin sellest infokanalist kohe paremini arvama. Kuigi artikkel informeeris sellest, et üritus tuleb, aga mis sai ja kes võitis, seda enam ei viitsi keegi kirjutada.
Postimees, häbi tal olgu, kirjutas nupukesekese, kus mainis, et Grand Prix läks Tartu (Postimehelinna) Ülikooli kammerkoorile, kes tegutseb JUBA 2001 aastast.
Nii väike uudisruum ja nii suur viga. Meie suuremate ülikoolide kammerkooride asutamisajad jäävad ikka sinna eelmise sajandi teise poolde.
Meie osalesime ka. Seekord olin üle mitme setme aasta publiku hulgas ja täitsa tore oli. Ei mingit kooli internaadis ööbimist ja varavalgest peale harjutamist. Saab pingevabalt kõiki kokkutulnud koore kuulata, mitte kuskil tagaruumides miomiotada samal ajal.
Igatahes sain korraliku koorimuusika laksaka (annuse) kätte (kusjuures peaagu tasuta), millest jagub jälle tükiks ajaks, enne kui käed uue doosi järele värisema hakkavad. Einoh ausalt, kohati jooksid ikka mõnujudinad üle selja ja pärast TÜ Kammerkoori Pieta'd oleks tahtnud lahinal nutta, aga patja ei olnud. Ei saanud nutta.
Ma ei hakka siin üksikult kellegi kohta midagi kirjutama. Ütleme nii, et üllatusi eriti polnud, pääle selle, et esimest korda otsustas kergemuusikakoor Hale Bopp Singers konkursil rinda pista, mis sai vääriliselt tasutud. Muidu ei näe ega kuule neid eriti.
Õhtul kodus jätkus päev "Laululahinguga", mis jätab Eesti koorimuusikast küll suht mannetu mulje, aga lisab kuulsust. Alles veebruaris asutatud koor võib saada kümme korda kuulsamaks kui just Grand Prix võitnud 37 aastane TÜ kammerkoor.
Kurblichkeit! (Selle sõna mõtles kunagi ammu välja mainit koori laulja).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar