Seoses taas kerkinud kasiinode teemaga meenus mulle üks (mitte väga) ammune jutuajamine. Istusin koos ühe oma välismaalasest sõbraga ühes Tallinna kohvikus ja arutasime Tallinna häid ja halbu külgi. Olime just läbi arutanud tipptundideaegsed liiklusummikud ja nende lahendamise võimalused Tallinna tingimustes.
"Veidralt palju kasiinosid teil siin," ütles sõber järsku.
"Paljuvõitu nagu jah," olin nõus ja lisasin, et linnavalitsuse andmetel olevat kasiinosid Tallinnas 70 ringis.
"Mida? Nii palju? Seitseteist?" küsis ta.
Vestlus toimus ingise keeles.
"no, not seventeen, but seventy," vastasin.
Mu sõber pidi peaaegu toolilt maha kukkuma.
Selgus, et tema kodulinnas, kus on küll ligikaudu poole vähem elanikke kui Tallinnas, on AINULT ÜKS kasiino.
Püüdsin vabandavalt selgitada, et ehk on mõeldud rohkem linna külaliste peale, kuid paistab, et kõik see, mis ta oli Tallinna kohta kuulnud (mitte ainult minu käest) ja näinud, oli temas kujundanud üsna kentsaka arvamuse meie pealinnast.
"What a bitch," ütles ta kokkuvõtteks.
Minu näol ilmselget arusaamatust nähes selgitas ta oma nägemust: lits linn see Tallinn. Kõik tehakse nende heaks, kes tulevad korraks ja jätavad siia võimalikult suurema summa raha. Aga elada Tallinnaga päevast päeva koos ei paista kuigi meeldiv olevat.
1 kommentaar:
Roomas ei ole ühtegi kasiinot ja lähim on linnast nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna sõita :)))
võiks ju vabalt eeskuju võtta
Postita kommentaar