Meie koorist on saamas Paul Ruudi Kergemuusikakoor, kes mulle lapsena jubedalt meeldis. Reklaamiklubis esinemas. Kuid vahelduseks on nii mõnus jazzi ja bossat laulda. Koos Uno Loobiga muidugi. No mis me räägime üldse. Elu tipphetk laval on saavutatud. Oleks pidanud ikka jazzilauljaks hakkama. Ega ma päris omast peast seda ka välja mõelnud. Kui vana kuulus ooperilaulja mõned head aastad tagasi samad sõnad lausus, siis midagi on vist ikka..... kaduma läinud.
Aga Uno on uskumatu mees. See hääl ja see vanus küll kokku ei klapi. Ei mingit kalmertennossaarelikku väristamist. Nii siiras, nii emotsionaalne, nii lapsemeelne, nii rõõmus ja humoorikas. Ainult nii saabki selles vanuses veel nii heas vormis olla.