Konverentsisaal on ehitud nagu peoks

Kuigi tavaliselt tuli kaua oodata (näiteks bussi), siis üleeile kultuuriüritusele ja õhtusöögile mindi nii tõtates, et suur hulk rahvast jäi maha ning me olime sunnitud kasutama kohaliku kolmerattalise transpordi teenuseid.

Kultuuriüritusel esinesid tudengid koos professionaalsete muusikutega.

Ka professor ise haaras pilli.

Öine Powai

Tervisi Indiast

Vaade hotelli aknast.

Teiseltpoolt on veidi parem vaade.

Slumsunset. Päike loojub, väga kiiresti.

Bassein õhtuvalguses. Siin pidi varsti hakkama pulmapidu.

Pruutpaarile on valmistatud aukoht.

Trotsides õhtuhämaruses väljailmuvaid sääski või tont-teab-mis-mutukaid, ootasime põnevusega pulmapeo algust. Paraku õnnestus aiavarbade vahelt näha vaid üksikuid külalisi ja ootuses kaetud lauda, pidu, kui see õhtul ka toimus, jäi nägemata, sääsed ja väsimus tegid oma töö.

Türgis sajab

Või teab kui Türgi see Konstantinoopol ikka on. Kui aus olla, siis Istanbuli lennujaamast välja ei saanudki. Kui edasilendu poleks edasi lükatud, siis oleks pidanud ikka väga kiiresti läbi lennujaama jooksma. Vaidlused teemal, kas siin võib olla 11 või 15 kraadi sooja, lõpetas infotabloo lennukis, mis ei pakkunud üle kolme. Seegi on võrreldes Eestis valitsenud sügavate külmakraadidega lõunamaine temperatuur ;).

Tervisi Helsingist

Helsingis on ummikud. Rekkad ei saa mäest üles. "Seeki on virolainen," märkis marsajuht, kes oli teinud igasugu imelikke manöövreid, et ummikutest läbi pääseda.

Edasilend on juba 20 minutit delayed.

Tervitusi Soome lahelt

Viking XPRSi pardalt (on aga nimi!). Eesti pool oli vaba vesi, peale tunniajalist sõitu algas jääsupp. Peaaegu et põrutab.

toomapäev

eks toomapäeval
too tahma-toomas tahma
printerile ka

Kui neis kingades sa tantsid,
tundub nagu mured kaoks..

Talvehoomik

Tahaks hüüda kõikidele
täna on meil hommik hele
tänada ehk taevataati
lund on meile siiasaati

tahaks hüüda oh kui ilus
jalutada puude vilus
härmatis puudel ja lumekristall
seda näed vaid meie talvel

*

härmatispuudel ja lumekristall
kas selles on mõte, kas see mingi mall
külmaga kõvasti kütet ju kulub
härmatispuudel koos teistega ulub

autoalarm läheb hulluks ja vingub
purikas praksub ja räästaski tilgub
jalust mind rabab see talvine ilu
jää on ju libe ja toaski on vilu

tallale naelad ja pähe vaid kiiver
tõesti, sest talvest on juba siiber

Need seal õues on ühe muinasjutufilmi dekoratsioonid. Ega see ei ole ju päriselt? Nii ilus ei saa olla nii pikalt. Tõesti kahju on brittidest, kes ei oska talve nautida. Või no mis kahju? Tegelikult ma sain ju nende üle naerdes omale pooleks päevaks hea tuju.

Mina aga kuulan oma uut Stingi plaati ja arutlen, et kuskohast see "Cold song" pärit on. Helilooja on Henry Purcell. Valik ei ole suur, kuna mul on ainult kaks Purcelli plaati, kust järgi kuulata. See on ju ooperist Kuningas Artur.
Õudsalt hästi sobib nende maalingutega õues see "Cold Song" ooperist King Arthur.

lapimaal sulatab

lapimaal sulatab
külm kolib pooluselt ära
ju tal hakkas külm

Viivad lund

Aga vastavalt kõigile Murphy seadustele hakkavad nad tegema seda järgmisel hommikul pärast seda, kui sa oled poole ööni kaevanud lumest autokohta välja.

Vabandustsammas

vabandust sammas
riisub kõik rahva raha
justkui külm sõda

Täna

Täna pidi olema käesolevast aastast juba olnud terve protsent. See tähendab, et kes midagi lubanud on, peaks siis olema terve protsendi juba täitnud.

Paremat uut aastat!

Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres...

Tradistiooniline mere tervitamine aasta esimesel päeval Pärnus.

Soovide maa see on...

Jõuluööl käib ingel igas toas

hommikupäike
paistab madalal taevas
justnagu täiskuu

Ma olen piparkookide suhtes väga valiv. Üldiselt ma armastn seda tainast rohkem kui piparkooke. Tavaliselt ostan ma enne jõule paki või kaks tainast ja siis söön selle ära. Neeme pakkus veel, et šikim oleks ka laiali rullida ja siis vormidega figuurid välja lõigata ning siis ära süüa. Äkki glasuuriks ka veel enne? Mkm, see on juba liig.
Seega siis piparkookide suhtes olen valiv ja nüüd tänu Triibikule sain teada, et Marmitoni omad pidid olema kõige paremad. Ma siis Jõuluõhtuks ostan paki neid. Muidugi juhul, kui ma need ära tunnen.

Minu sisemine naine

What the f...!?, tahtaks kohe hüüda nende kirjade peale, mis mu meilposti on hakanud imbuma.
Keegi mulle tundmatu naine on maeitea kust saanud mu e maili ja lisanud mingisse listi, kust ma saan regulaarselt kord nädalas kutseid kummalistele kokkusaamistele.

Kirjad algavad lausega
"Kutsun teid võtma aega endale ja tulema mõnulema naisenergiatesse" ja
"Riietus vali mugav ja Sinu seesmist naist toetav".

Selline jaburus kisub kohe suu naerule, aga kui neid kirju tuleb iga nädal, siis enam varsti pole naljakas.

Mina, kes ma pole eluski käinud pediküüris ja kaks korda elus maniküüris, olen küll viimane, kes läheb sisemist naist toetama. Ometi ma ei arva, et ma pole naiselik. Ma lihtsalt ei vaja selle siemise naise toestamist sellist tegevustega. Ma pigem hoian selle pealt raha kokku ja ostan omale veel ühe paari kingi. Ma muide lugesin kokku, et mul on rohkem kui 15 paari kingi ehk siis rohkem kui Evelin Sepal. Haaa!
Juuksuris ma muidugi käin tihti. Seega mu sismine naine vajab üsna vähe toatamist- mees, kingad, juuksur ja nagu rohekm polegi.

Sellega meenus mulle võrratu näidend "Meeste varjupaik", kus selgitati, et meestel on hobid, aga naistel on selle asmel nende sisemaailm, millega tegeleda.

"Töötoas sukeldume naispooluse sisemaailma energeetikasse praktiliste harjutuste kompleksidega...."

Appi, ma saan tõsise kompleksi seda lugedes. Kui ma seda kõike rumalaks pean, äkki ma polegi naine?

Lapse täiskasvanuks saamisel on üks häid omadusi see, et ei pea päkapikutama. See on ikka üsna vastutusrikas ja koormav ülesanne.
Nüüd kui laps oma elu peal, saab päkapikutamisega ka ise hakkama. Mitt, et pikud enam ei käi. Ohhhoo, käivad küll, aga ilma minu kaasabita. Tudengineiud kahepeale saavad hakkama. Ikka vastastikku. Ma olen nii aru saanud.
Vat kus harjumusel on jõud. Traditsioonid on muidugi toredad ja, mis seal paha on kui tahetakse mingit osa lapsepõlvest kinni hoida.

Täitsa huvitav on mõelda, kauaks seda päkapikutamise huvi veel jagub?

"Noh kas oled nüüd rahul", peaks ma endalt küsima.
"Said omale kõlava nimega diagnoosi nagu Polkovniku lesk".
Iliolumbaar ligamendi rebend või venitus. Kõlab ju uhkelt!
Ei tea kuidas see rebend võiks ladina keeles olla?

Mõni inimene kohe ei saa tavalisi haigusi põetud. Ikka on vaja midagi sellist, mida iga arst ära diagnoosida juba ei suuda. See on nüüd neljas diagnoos ja ma loodan, et lõplik. Igatahes see sobib paremini kui eelmised.

Muidugu ma ei tea kas see diagnoos mu 9 kuud kestnud piinad ka lõpetab, kuid nüüd ma tean täpselt milliseid liigutusi ma ei tohi teha ja millised harjutused aitavad mul terveks saada. Enne vehklesin ka, aga läks aina halvemaks.
No ja muidugi elastikside. Lihtne kuid geniaalne. Nagu mulle see ümber puusade tõmmati, läks kohe kergemaks. Jumal küll, miks keegi varem selle peale ei tulnud?

läkk nagu lämmepuu..

Kallid elukutselised tõlkijad! A i d a k e!

Palun tõlkige mulle, mida Lembit Remmelgas on juba tõlkiud, aga mina ikka aru ei saa. Jutt on Karel Capeki raamatust "Aedniku aasta", kus ühele lehele on tõlkija suutnud välja mõelda neli ä tähte sisaldavat tundmatut sõna.
Need on läkk, lämmepuu, räik ja nälbitud. Kahest viimasest on veel võimalik aru saada. Seal võiks sama hästi olla "jäik" ja "näritud", aga see lämmepuu ja see läkk.

"... et meil oleks inglise muru, roheline nagu piljardikalev ja tihe nagu Pärsia vaip, haljasala ühegi veata, rohuplats nagu samet, läkk nagu laud."

"...paljal põllupeenral vanaeit kiitsaka kitsega, kes järab lämmepuud või tenniseplatsi võrku."

Katariina, Triibik....!

dopingus(k)andaal

Argo Ader imestab kurvalt Ringvaate saates, et kuidas see dopinguaine tema sisse sai.
Ma pakun, et suure tõenäosusega ikka suu kaudu.
Kui ma laps olin, siis minu vanaema ütles mulle tihti, et pane suu kinni, süda jahtub ära. Argo vanaemal on siin tegemata töö. Argo hoidis suu lahti ja dopinguaine lipsas sisse.

Inimese viirus

Kunagi rääkis mu juhendaja ja bio-geo teaduskonna dekaan Simisker loo, et keegi tudeng oli kirjutanud veenva essee teemal, et inimene on tegelikult viiruse valguline kest (kapsiid).
Minuarust on see jube geniaalne mõte.
Samuti nagu see, et Lenin oli tegelikult seen. Mäletate seda lugu?

Postitus on ajendet Arko Oleski esseest "Looduse tüütu kroon" tänases A&K-s.

PÖFF

Praegu öeldi PÖFFi saates, et päeval on mõned seansid hundi hindadega. Hundi hind on 40 Eeki.
Mittehuntidele 75 eeki.
Tavai kõik hundid nõudke õiglast hundi hinda!

Meest sõnast....

Püstolreporter Irma Tsello saab Anton Kuubilt lubaduse kätte..

Päevakajaline

tuli läks räästa
ei tõrjujad saa päästa
nad on koondatud

Tiiger Bronto

Talvine loomaaed pole üldse nii igav, kui ma arvasin. Suvel selline karvane loom pigem lõõtsutab vist kuskil vilus. Mina pole enne tiigrit nii lähedalt näinud. Samuti elevante, kes talvel on toas.
Loomaaeda tasub ikka korra aastas külastada, mõtlesin ma ja imestasin, miks mu viimasest käigust on peaaegu 5-6 aastat vist möödas.

Oskar Lõvi vol.2

Kõik Oskar Lõvi eluloohuvilised teadke, et eelmise saj algupoolel elas ja tegutses Eestis vähemalt kaks Oskar Lõvi nimelist meest. Esimene sündis 1892 Tapiku külas Mihkli pojana ja teine Oskar Lõvi sündis Türil 1902 Jaani pojana. Esimene hariduselt agronoom ja teine ajakirjanik. Õnneks või õnnetuseks tegelesid mõlemad kirjutamisega ja mõlemal oli ka kirjanikunimi. OL 1= Jaan Järvlane ja OL 2 = Toomas Kivi. Mõlemad olid ka üsna aktiivsed kodanikud EW ajal. Esimene aga pages läände ja teien hukati 1942 Venemaal.

Miks ma seda kirjutan? Sest ma pidin kreepsu saama kui hakkasin lugema OL elulugu ja saatust. Faktid üldse ei klapi, mismõttes hukatud, kui ma tean, et ta elas vanaks Kanadas. Ta oli minu sugulane ja kirjutas romaanitriloogia "Kolm naist". Siiski ta polnud kirjanik, ega ka ajakirjanik.
Nüüd ma taipasin, et olin haneks läinud ka siis, kui lugesin EE artiklit (kunagi kevadel vist), kuidas Päewalehe ajakirjanik paljastas salapiiritusega hangeldamises süüdi oleva ministri. Esimese Wabariigi ajal muidugi. Päewalehe ajakirjanik aga ei olnud mitte minu sugulane OL Mihkli poeg (ma olin nii uhke, kui ma seda lugesin) vaid hoopis see teine OL Jaani poeg.
Nüüd ma alles jagasin ära. Daaaah

Ishias

"Suve" filmist me teame ju seda kohta, kus Toots ja Kiir apteeki lähevad ja Toots seletab, mis on ishias. Lapsena ma olin kindel, et Toots luuletas selle haiguse omale, et sellist imeliku nimega haigust pole olemaski. Mismõttes täna siin-, homme sealpool.
Nüüd Tootsi saatusekaaslasena saan ma täpselt aru, mida ta mõtles. Just nii ongi- täna ühes jalas, homme teises. Kõige hullem, aga kui pähe lööb. Kusjuures lööbki. Pidev 9 kuud kestev valu mõnes su kehasosas, paneb ikka lõpuks katuse sõitma.

Mu füsioterapeut ütleb, et nimmepiirkonna hädad on inimestel, kel on psüühhika probleemid. Kõik algab peast. Ega ma vastu ei vaidle. Kuigi diski tsentraalne ekstrusioon ikka päris mõtlemisest ei saa tekkida ju.

Nüüd ma pean siis ennast terveks võimlema ja ujuma. No ma tahaks seda näha. Kõik ütlevad, et ükskord see sopistus kaob, aga millal? Kas mu katus selleks ajaks lõplikult ära ei sõida? Aga kes mu eest tööl käima hakkab?

Kirjulehine õitseb

Sügisannid varutud

Haned toovad hallatusta

Mõrsjalill



Rootsi kardinad



Glasuuritud tähtputk

Ütlemata jäänud toost

Pidasime Pirgu mõisas T kammerkoori sünnipäeva, kus iga laulja pidi ütlema toosti. Midagi sünnipäevalapse kiituseks. Järg ei jõudnudki minuni ja tegelikult ma vaikselt lootsin ka, et ei jõua. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks olnud vaid, et ma pole oraatori tüüp. Ma ei naudi eriti kõnepidamist. Mu mõte jookseb ummikusse, kui kõik korraga oma pilgud minule suunavad.
Kuid see jäi mind vaevama. Öösel voodis mõtlesin ikka toosti välja ja panen selle nüüd siia.
Minu jaoks on T kammerkoor olnud grupiteraapia vorm. Mitte ainult muusikateraapia vaid ka naeruteraapia. Tagant järgi ma ütleksin, et siis kui ma liitsusin selle segase seltskonnaga olin ise parasjagu üsna depressioonis. Võib olla siis ma ise seda niimoodi ei osanud sõnastadagi. Mu eneseusk ja hinnang oli paari eelmise aastaga tambitud kuhugi rohujuure tasandile. Seda tänu mu isikliku elu seikadele ja eelmise koori dirigendile. Õnneks ta enam ühtegi koori kuuldavasti ei dirigeeri.
T kammerkoor on kindlasti kujundanud mu huumorimeelt ja julgust oma arvamust avaldada kõva häälega, vaielda, kui ma leian, et õigus võib olla hoopis minul. T kammerkoor, see on palju häid ja hästi pretensioonituid inimesi. Ilma selleta oleksin ma igavam ja mornim inimene, palju väiksema sõpruskonnaga. Kuigi vast mitte surnud. Ei hakka liialdama ka.

Mu aias särab praegu päevakübar.

Mürobalaan?

Just nii aga kindlasti mitte müroplaan, nagu keegi hommiku terevisioonis olevat soovitanud ega ammugi mitte müraploom.
Viimane kõlab muidugi kelmikalt.
Kui ma mingi taimenimega kimpu jään, siis tavaliselt kasutan Tartu Botaanikaaia taimenimede registrit. Seekord on segadus suurem. Seal pakutakse kahte enamvähem sobivat varianti: mürobalaan ja mirabell-ploomipuu. Kui ladina keelsete nimede järgi googlist pilte otsima hakata, leiab üsna ühesuguseid nägusid. Vot selliseid nagu mul siin. Inglise keeles öeldakse ka cherry-plum. Huvitav miks eesti keeles ei võiks?
Või on need kollased ikkagi mirabellid (Prunus x domestica var. syriaca) ja mürobalaanid (Prunus cerasifera) on punased? Samas viimaste kohta kirjutati siin, et nad võivad olla ka kollased.
Appi, ma mõtlesin, et ma ise juba sain asjale pihta.
Siiamaani sai neid labaselt alõtšadeks kutsutud, aga noh see ei ole kaugeltki nii glamuurne nimi kui mürobalaan.
Ühesõnaga, ma tahtsin öelda seda, et ma keetsin 6 liitrit mürobalaani-banaani moosi. Päriselt ka.

Enesepiinajate pidu

Ma olen sellist artiklit ammu oodanud!
Sest ma olen kogu aeg rääkinud, et tippsport on tervise tapmine ja mina ei tunne mingit rõõmu pealt vaadata, kuidas tippsportlased oma tervist rikuvad. Ometi ükskord on võetud vaevaks natukene tippspordi varjupoolelt kaant kergitada.

Kes oksendab, kes kukub pildituna üle finišijoone, kes kannatab valude käes ja psüühilise pinge all. Tippjalgpallurid saavad valuvaigistite söömisest südameatakke. Milleks? Rahvas kannab kätel ainult neid, kes võidavad. Kui homme enam ei võida ilmuvad lehte pealkirjad: sportlane (see ja too) on läbi põlenud. Vesi peale kohe. Mõttetu mees.

Meie kodus põhimõtteliselt mingeid MM-isid ja OM-isid ei vaata. Mulle ei meeldi vaadata neid tsirkusekarusid seal. Aasta otsa harjutavad oma trikki ja piitsutavad oma organismi ja siis ühel ilusal päeval kogunevad tuhended ja miljonid teleka ette ja ootavad. Noh näita nüüd, mida sa võid. Kas see on meelelahutus?

Vägisi kipub mul keelele Eesti vanasõna: kiida lolli ja loll nikastab naba paigast ära.

Eriti võikad olid dokfilmid enne Pekingi OM-i hiina laste sporditreeningutest. Lastekaitsel oleks seal küll oma sõna öelda, kui seal sihuke asi üldse olemas on.

Kui tippsportlse karjäär läbi saab, kaob nii mõnelgi elu mõte.
Täitsa haige värk.

Ma nägin täna poes inimest, kes ostis raha eest Poola rohelisi õunu.
Neid, mis näevad välja nagu mulaažid.
Praegu, kus Eestimaal on õunauputus.
Ma ei osta neid isegi talvel mitte.

Pildikesi Tartust, vol 2

 

 

Päris hea ju, kui diivan omast käest võtta.

Pildikesi Tartust

Täna oli Meelisele ja Vjatškole pärg pandud.

Pakri laulmise pidu 22.08.09

Meestelauluansambl "Liinatsuraq'" on jõudnud järgmisele levelile. Minuarust tasuks koostööd jätkata ja arendada.
Kuigi me tervet pidu ei näinud, olen ikka veendunud, et see oli peo parim lugu.

ALO TV

Mul läks ikka kaua aega (juhe nagu ma olen) enne kui ma avastasin Tartus meelelahutuskanali ALO TV. Muusikavideod 90ndate algusest 24/7. Ükspäev vahtisime kella poole ööni ja kõõksusime naerda.
Edetabelit juhib praegu Toivo Nikopensius, kel taustaks Baieri mägismaastik, käes saunas leiliviskamise kibu ja laul käib õllekapast.
Vähemalt pooled videod on pärit "Luunja Kantri" nimeliselt ürituselt. Väga spooky!

Madonna öö

Madonna öö
möödus väga hästi
ei näinud madonnat
isegi mitte unes

Minu Eestimaa kaardile ilmus uus asustatud punkt - Paistu. Kuidagi läks nii, et viimase nädala jooksul sattusime juba kolmandat korda Viljandisse. No ei taha koguaeg sama teed sõita. Valisime siis tee altpoolt Võrtsjärve. Kui juba laristamiseks läks, siis ikka väga ilusat teed pidi, mis Regio kaardi järgi kulges Paistust Kärstnasse. Kruusatee aga mis siis. Noh ütleks nii, et see oli ilmne liialdus. Enamus ajast oli tee tavaline Eestimaa tee. Viimased 2 km aga tõesti suurepäraselt kaugeleulatuva vaatega. Paistu on väga ilus koht ja Mulgimaa bussipeatused on nii nunnud - punaste "tikanditega". Paistus surnuaial kolades (surnuaiad on huvitavad) riivas korraga kõrva Reet Linna kime laulgekaasahääl. Ei ole võimalik!! Kuulmise järgi oli teiseks saateveduriks Erich Krieger. Autode järgi otsustades oli rahvast kohalikus mõistes nagu murdu. Mina naiivne arvasin, et kirikus on mõni kontsert või laulatus. Kahjuks oli kirik hoopis kinni.

Heimtalis pidin saama kultuurišoki. Täiesti uskumatu arhidektuuri šedööver on valminud endisest ringtallist. Meie maal. Minge vaatama

Viljandi Folgi veteraniks võib mind vist küll nimetada. Ma ei tea praegu kedagi, kes teaks kedagi, kes on käinud 16 aastat järjest kohal. Oh-oh-oh , kes see ikka hundi saba kergitab...

Sel aastal võtsime rahulikult ja läksime kohale juba esimeseks päevaks ja ei teinudki täpset plaani. Oleme kaua oleme ja olimegi peaaegu lõpuni. Ma olin kindel, et ma ei pea 4 päeva vastu. Pidasin! Kõik tänu väga toredale majutusele, mis meil juba kaks aasta on olnud. Kui olme pärast muretsema ei pea, siis on puhas rõõm ja lust kontsertidel käia.

Elamus r.1 oli balalaikamängija Arhipovsky.
Elamus nr.2 Ellika ja Solo
Elamus nr.3 oli see, et Viljandi folk on endiselt tasemel üritus ja ei ole hirmugi, et see hakkaks kuskilt otsas ära vajuma.
Elamus nr. 4 oli Stefan Timmermans, kes ikkagi suudab väga köitvalt esineda. Nii oli see umbes 15 aastat tagasi ja on ja jääb. Issand ma olin siis veel ju nii noor ja tema ka.
Elamus nr.5 Teised minusugused folgivanad on hakanud juba tere ütlema. Enamasti ma ei usu, et minu nägu kellelegi meelde jääb, kuigi ma ise küll jälgin inimesi ja jätan nägusid meelde.


Mõte nr.6 Ma ei jõua ära imestada, millise lolli järjekindlusega inimesed ronivad kaevulava müüridele. Hoolimata sellest, et igal aastal on teadetahvlid väljas palvega mitte ronida, hoolimata sellest, et staff lolli järjekindlusega neid inimesi sealt alla ajab. Ikkagi... mis on see vägi, mis ajab rähnipoja müüri peale. Folgivägi.

Mõte nr.7 Mingi 5 aastat tagasi kippusid kõik folkpundid iirlast tegema. Nüüd on uus trend balkani. Olgu punt Austriast või Ukrainast, kontserdi lõpuks on mõlemad jõudnud Balkani poolsaarele. Meil tekkis küll küsimusi, et miks?
Austria poisid oleksid võinud ikka rõhuda joodeldamisele, see tuli neil nii hästi välja, aga kohe nagu ei raatsinud. Kas mingi joodeldamise keeld või ma ei tea, aga ka tiroolimaal olles, ei õnnestunud seda joodeldust kuulda.

Mõte nr.8 Viljandi Folk ei ole ainult kontsertid vaid ka õpitoad ja filmiprogramm. Kuidas teha nii, et järgmisel aastal pärast kojujõudmist järjekordselt ei avasta, kui palju huvitavaid õpitube oleks võinud külastada.

Suvi ja vihm, need me sõbrad..

Parem hilja kui mitte kunagi: ma jõin esimest korda elus õlut Pirogovi platsil.
Mina ei tea, kuidas mul õnnestus ülikooliajal kõrvale hoida.

Neeme ütleb, et siis ei joodudki Piro platsil õlut. Sähh sulle siis! Ma mõtlesin juba, et mul on mälukas.

Tänan Triibikut "kodumaise pirni" tiitli eest selles meemiloos.
Mina ausalt mõtlesin veel 10 aastat tagasi, et ega Eesti aias pirnid ei valmi. Lihtsalt mu vanaisa-vanaema aias polnud ühtegi pirni. Ja kuna neil oli aias KÕIKE, mis vähegi kasvatati, siis ma arvasingi, et ju siis pirniga on teised lood.
Nüüd on meil aga juba 10 aastat Eesti kõige külmemas punktis pirn "Pepi", kes kannab nagu vana mees. Väike aga jube usin. Ise on murdumise ääre peal, aga ikka annab toodangut. Seal kõrval on "Americana", kes on tõeline looder ja elunautija.

Meem ise on säherdune:
Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

1.Ma arvan, et Valge Klaar ja Kuldrenett. Seda esimest õuna ma eriti hea meelega enam ei sööks. Mu lapsepõlveaias oli kaks puud ja kuna need õunad ei säili, siis oli korraga suur õunauputus, millest tuli kuidagi läbi närida.

2.Eks ta kartul vist ikka ole. Eestlasele eriti. Enne selle maaletoomist pidi eetslane naeri ja jahukördiga läbi ajam. Kes tänapäeval naerist sööb? Mina ei tea kedagi. Kartuliikalduse tõttu on näiteks Ameerikas palju iirlasi.
Kui siit teemat edasi arendada, siis näiteks eelmine aasta meil ka kartul ikaldus ja 19.saj-l oleks meil nälg majas olnud. Nüüd aga sõime riisi ja kuskusi.

3.Kiisik on kindlasti hernes. Ma ei tea, millal see juhtus, kui herned teda pöördesse ajama hakkasid. Nüüd ta võib istuda tunde hernevagudel ja hekseldada nagu jänes. Kaun ühes suunurgast sisse ja kestad teisest välja.

Kolmas blogija, keda ma üldse veel loen on Katariinakene. Temaga on raskusi. Sest minuarust on ta seest hoopist teistsugune, kui väljast paistab. Mis vili see olla võiks. Passioonivili? On see eesti keeli grenadill või kannatuslillevili? Nojah, näe selles nimes on kohe see tõlkeprobleem ka sees niiet, sobib. Jube maitsev muide, aga Eestist osta haruharva saab.

Ma kardan, et see grenadill ei ole puuvili ja hernes pole kohe kindlasti, aga mis siis.

XXV Laulupidu

Mitmes see mul ongi?
Alates 1977ndast olen käinud igal koolinoorte laulupeol, kuni olin kooli noor ja kõik üldlaulupeod, kuni viimaseni. Sekka 2 Gaudeamust: Tartu ja Vilnius. Ilmsetl ma ei saa seda õiget numbrit kokku. Kuid see pole tähtis.
Tähtis on traditsiooni kestmine ja see, et ikka on veel jaksu osa võtta. Ma küll imetlen 70nde aastasi ja kahtlen, et kas ma ise ikka selles vanuses veel jaksaks.

Mis oli seekord teistmoodi?
Ma olen õnnelik kolmel põhjusel:
Esiteks, et esimest korda marssisime laulupeol kõik koos. Isegi ühe lipu all. Lõpuks jõudis kätte see aeg, et mina ja Kaisa koos lavale läheme. Omal ajal olen olnud küll emaga samas rongikäigus, aga tema oli teise kollektiiviga kui mina.
Teiseks, et ilm laskis rongkäigu ära pidada. Meenutame nüüd eelmist üldlaulupidu ja tartu laulupidu. Kolmas kord ma ilmselt vihmaga marssima poleks läinud.
Kolmandaks, et meie tervised kõigil vastu pidasid kõik kolm päeva. Ei pidanud katkestama.
Neljadaks, et oli seltskond, kellega on rõõm laulupeol koos olla. Põhimõtteliselt võid sa laulupeol ka väga üksi olla. Laval on üliraske omadega kokku jääda. Lavalt ära tulles pole see mitte lihtsam. Lihtsalt peab üksteisel sabast kinni hoidma. Kui on kellel hoida.

From 2009 laulupidu - Üheshingamine

Küll mul on heameel, et ma sel aastal loobusin valikkooride kava õppimisest. Mul oli see võimalus olemas. Eelmised kaks korda olen selle esimese päeva kontserdi algusest lõpuni kaasa teinud ja muljed on ülivõimsad. Ainult sellel kontserdil oligi minu jaoks tähendus, set muud laulupeo laulud olid ju ammu teada tuntud. Kes neid siis harjutama hakkab. Igaaav!
Jah siis oli eelmise põlvkonna kunstiline juht ja korraldajad vist. Seekord oli aga juba segakooride reps paras ponnistus ka kogenumatele.
Nüüd istusin ise platsil ja kuulasin siis seda nö nõudlikumat repertuaari ja leidsin, et elamuse saavad ainult lavaolijad. Seekord läks üldse halvasti. Sest lavalolijad jäidki üksi ja platsiinimesed lahkusid.
See on kõik väga kurb. Ka mina lahkusin, sest väga külm hakkas ja muud pereliikmed külmertasid ka. Teine päev ju veel ees.



RONGKÄIK see ropp sõna, viimasel ajal. Arumaeivõi.
Kuidas see kord siis nii puusse läks? Olen ma ka korduvalt marssinud aga sellist jokutamist teel pole enne olnud. Ei ole vaja inimesi panna 18 kaupa marssima, nagu keegi arvas. 8 on ajast aega olnud. Kuid kaheksakesi tuleb marssida kogu tee laiuses ja publik palun KÕIK kõnniteele. Nii on olnud enne ja nii ainult saab rongkäik vabalt marssida ilma, et peaks ennast kuskilt läbi litsuma, külg külje kõrval.
Palgake hunnik vabatahtlikke, kes teatud vahemaa tagant hoiavad seda liini, mille taga publik peab püsima. Kogu lugu.
Nõuka ajal oli selleks miilits. Eks teda kardeti rohkem ka kui suvalist noormeest.

Jutt erakordselt suurest osavõtjate arvust ei ole minuarust õige. Laval oli ikkagi ruumi. Hoolimata leebest organisaatorionust, kes muudkui palus ja palus. Igaüks vaatas kas saaks nii, et ei peaks siit kuhugi liikuma. Üritasime küll seal auke täis toppida aga neid oli seal veel küll ja küll.

Seekordne laulupidu jääb meelde veel ka oma medistiiniliste juhtumite rohkuse poolest. Mis tipnes teisel päeval Kadrioru trammist operatsioonisaali tegemisega.

Üheshingamine aga lõppes kohe, kui eestlane lahkus lauluväljakult. Seal olid kõik väga sõbralikud ja kannatlikud. Kojuminnes aga sõideti pooltühjade autodega, millel lehvisid eesti lipud, mööda väsinud bussiootajatest. Täiesti sellise ilmega, et ma ei ela siin, ma olen ainult läbisõidul ja ma pööran kohe ära. Bussipeatuses aga polnud ammu ühtegi bussi nähtud ja trammid seisid selle opisaali pärast. Lõpuks saime ikka koju ja meelde jääb ikka ainult hea.

I-le pani täpi üks ammune välismaal elav tuttav, kes lahkumisel peaagu tühjalt platsilt veel mulle väravas vastu tuli. Ikka saamsugune kui 20 aastat tagasi. Nagu tulnukas minevikust. Vat see on juba tase, mõtlesin ma. See kohtumine ja kõik see kokku.

Jõgi INN, mille peale ehitati linn


Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Tiroolimaa

Pildikesi Innsbruckist

Umbes 2200 m kõrgusel


Swarovski kristallimaailm


Maria Theresa Triumfikaar

julgus
julge nagu hunt
ei karda hunti ega tonti

söögiisu
näljane nagu hunt
hundiisu

justkui hunt vahib tõprasilma
ootab nagu hunt hobusemokka
vahib nagu hunt kurja pilguga
hundiseadus
isa hunt, ise tont

kavalus
kaval nagu kolme valla hunt
hunt lambanahas

üksindus
elab nagu hunt metsas
hundipass

argus
kardab nagu hunt kiviaeda
arg nagu hunt
otsib otsa justkui hunt

heina kohta
seda ei söö huntki
heinal on hundihammas sees

enne jüripäeva ei tohi karjane huilata, hunt tuleb karja
elab kui hunt lambalaudas

hunti näinud-keegi on häälest ära
hunti vahtima-keegi sõidab seljaga vastu sõidusuunda (see tasub küll meelde jätta)
hunti laskma-kõrtsi jooma minema

kas hunt on ette poodud- kui ei julge kuhugi minna
kasvõi peksa hunti- tee mis tahad
olgu hunt püsti ees

hundijalavesi-viin

hunt tuleb tuppa- külma õhku tuleb tuppa
seda on hunt sabaga mõõtnud- mingi ebamäärane teepikkus
hunti tegema -kellegi käest midagi väevõimuga võtma
nagu hunt aianurgas- lootusetu olukord

peitenimed
võsavillem
kriimsilm
pühajüri kutsikas
kõrve kutiskas
hallivatimees
metsahall
vanahall
varikuisand
metsakoer
metsatöll
metsakoll
metsaonu
metsamees
metsavana
pajuvasikas
aiatagune
põõsatagune
hallsaks
soosolgutaja
sorusaba
pikkhänd
üksluine
kasukaandrus (no nii armas)
kasukakäis

hundijagu- hundile määratud osa, mingi kõlbmatu asi

Vot nii palju targemaks sain tänu Keelekõrva saatele Vikerraadios. Edaspidi võite mind soosolgutajaks või kasukakäiseks kutsuda.
Ega teistel loomadel ei ole ikka nii palju ümberütlemise nimesid vastu panna.
Hunt on ikka tegija!

Tulekahju Tähtvere ja Piiri nurgal

Isegi jalgrattavõistlus oli tuletõrje saabumise ajaks kinni pandud.

aga need sääsed...

näljased sääsed
nagu tihased aknal
koputavad raisk

# Võta ükskõik mis täht tähestikust ja kirjuta 15 selle algustähega algavat sõna, millest vähemalt 1 iseloomustab Sind, ning muud – mis sulle meeldib, on meelepärane, lemmik, armastad, unistad jne.
# Kopeeri need wordle.net-i ja disaini enda ja teiste jaoks. (Võid ka niisama kirjutada, ei pea wordletama).
# Anna teatepulk vähemalt kahele inimesele edasi ja teavita neid meemist.

Üks võiks olla Kiisik. Teine võiks olla ükskõik kes.

Endine Genialistide Klubi maja on kaotanud pea

Mõtlesin, et igal aastal olen ka oma euroviiisu emotsioone kirjeldanud. Võiks seegi kord ju.
Ja siis vaatan, et täitsa lõpp, Katariinakene on pooled mu mõtted juba kirja pannud.
Ausõna, need järgnevad mõtted on mu oma väljamõeldis.

Mis mul meelde jäi või tuleb, seoses viimase eurovisooniga:
1.Kui mainida seda B&H laulu, siis mina näiteks lugesin esimesel korral, et laulu tekst oli:" pese mu selga", nagu vanal heal Kuldsel Triol kunagi.

2. Rootsi lauljanna, kelle nägu oli kuidagi väga võlts. Nagu oleks 60ne aastasest daamist trimmitud 40ne aastane. Kõvasti oli tal ka muskleid ja päevitust. Rootsi laul oli lloydwebberlikum kui UK laul. Mina olingi segaduses. Ma teadsin, et keegi laulab Webberi laulu ja mõtsin, et see on Rootsi.

3. Norra lugu meeldis mulle alates esimeset viiulipoogna tõmbest. Mul on kohutav nõrkus Norra folkmuusika vastu ja see norra viiul. Noormees (pärast selgusm, et Valgevene kalur), oli väga Renars Kaupersi häälega ja meenutas mulle ühte Norra folkbändi, kes väisas kunagi Viljandi folki. Siis kui teemaks olid poognad. Selles ma olen siin varem ka bloginud. Pundi nimi on Valkyrien allstars.

4.Eesti edu seisnes selles, et me laulsime tundmatu haldjarahva keeles ja meeles. Kuna Euroopas on palju "Sõrmuste isandate" fänne siis see luges palju.

5. Alati meeldib mulle see, kui mõni maa tuleb rahvuslike elemtidega lagedale. Sellepärast ei saa midagi paha ütleda Armeenia, Moldova ja Portugali kohta. Eriti Armeenia. Juba lapsena mulle meeldisid Armeenia naised rahvariideis. Kui Tanstupeol tuli "Rahvaste sõpruse blokk", siis ma alati muretsesin, kas Armeenia ka kohal on.

6. Ka Türgi lugu tõi muige näole. Jah loomulikult on neil igakord sama lugu. Las olla. Meil treener, käis sügisel Türgis ja ostis sealt ühe kohaliku diskoplaadi. Et poleks rutiini, oleme selle saatel ikka mitu korda hüpelnud. Need lood seal plaadil muide, on kõik täpselt samasugused ehk ühesugused.

7. Islandi paljukiidetud loost ei jäänud mitte midagi meelde. Ei ühtki viisijupikest. Laulja oli ju tõesti hea, aga lugu täiesti mittemidagiütlev.

8. Prantsusmaa lugu meeldis ka, aga mitte see lõppvooru esitus. Tutvustusvideos oli Patricia vähem pinges ja kohe oli kogu lugu selline mõnus prantsuse amelielik lugu. Kusjuures ma jumala eest kuulsin akordnionit, mida ei olnudki.

Tundub, et need meetmed, mis EBU on tarvitusele võtnud, et Eurovisoon ei vajuks palagani rappa, on ennast õigustanud. Oli parem.

Võimelge, võimelge, ärge võimelge

Kuramus kohe ma ütlen ausalt!
2 kuud peab inimene lahmima pimeduses, enne kui diagnooosi saab.
9. märtsil käis võimlemisel nõks läbi kuskilt tuhara ja selja kandist. Täna sain diagnoosi, et pirnlihase olen ära tõmmanud. Aga ma ju võimlesin just sellepärast, et enne olin seljalihase ära tõmmanud ja oli vaja neid tugevaks teha.
Kõik kordavad aga: võimle ja liiguta. Küll läheb mööda. Vata ei lähe, kui venitada pidevalt seda lihast, mis juba on välja venitatud.
2 kuud käin ringi ja mõtlen, et mis see on, et istuda ei saa. Muidu on nagu selg korras, aga istuda ei saa. Tuhar kisub krampi. Nüüd pani arst tuharale kleeplindid peale. Mulle tundus pisut veider, et ka katkits lihast saab kleepsuga parandada. Saab siis imet näha!

Mul oli täna nii hea meel oma diagnoosi üle (ma kartisn hullemat), et tormasin kohe Viru Keskusesse. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekib hea tujuga tahtmine osta. Mõned ütlevad, et ostmine peletab depressiooni. Mul ikka avanevad rahakotirauad rõõmsa meele puhul kergemini. No ma siis ikka ostsin kohe. Betty Barclay seeliku sain poole odavamalt alghinnast. Sobib täpselt mu H ja M-st ostetud smaragdrohelise pluusiga. Firmamärke ei anna muidugi üldse võrreldagi. Kuid ilma silti nägemata pole võimalik seda ebakõla tuvastada.
Siis ma ostsin etnosokke (küll on tänuväärt leiutis) paare kaks. Veel ilumaailmast ilutooteid, apteegist ränitablette ja ma kardan, et 1 tuhh oligi läinud.

Samas ma ei pea nüüd raiskama 3000 krooni seljast MRT tegemise peale. Ikka kokkuhoid!
Jajaa, tänapäeval tuleb uuringud ise maksta. Kui opi kandidaat ei ole, siis kallemaid uuringuid ei tehta.