"Noh kas oled nüüd rahul", peaks ma endalt küsima.
"Said omale kõlava nimega diagnoosi nagu Polkovniku lesk".
Iliolumbaar ligamendi rebend või venitus. Kõlab ju uhkelt!
Ei tea kuidas see rebend võiks ladina keeles olla?

Mõni inimene kohe ei saa tavalisi haigusi põetud. Ikka on vaja midagi sellist, mida iga arst ära diagnoosida juba ei suuda. See on nüüd neljas diagnoos ja ma loodan, et lõplik. Igatahes see sobib paremini kui eelmised.

Muidugu ma ei tea kas see diagnoos mu 9 kuud kestnud piinad ka lõpetab, kuid nüüd ma tean täpselt milliseid liigutusi ma ei tohi teha ja millised harjutused aitavad mul terveks saada. Enne vehklesin ka, aga läks aina halvemaks.
No ja muidugi elastikside. Lihtne kuid geniaalne. Nagu mulle see ümber puusade tõmmati, läks kohe kergemaks. Jumal küll, miks keegi varem selle peale ei tulnud?

Ishias

"Suve" filmist me teame ju seda kohta, kus Toots ja Kiir apteeki lähevad ja Toots seletab, mis on ishias. Lapsena ma olin kindel, et Toots luuletas selle haiguse omale, et sellist imeliku nimega haigust pole olemaski. Mismõttes täna siin-, homme sealpool.
Nüüd Tootsi saatusekaaslasena saan ma täpselt aru, mida ta mõtles. Just nii ongi- täna ühes jalas, homme teises. Kõige hullem, aga kui pähe lööb. Kusjuures lööbki. Pidev 9 kuud kestev valu mõnes su kehasosas, paneb ikka lõpuks katuse sõitma.

Mu füsioterapeut ütleb, et nimmepiirkonna hädad on inimestel, kel on psüühhika probleemid. Kõik algab peast. Ega ma vastu ei vaidle. Kuigi diski tsentraalne ekstrusioon ikka päris mõtlemisest ei saa tekkida ju.

Nüüd ma pean siis ennast terveks võimlema ja ujuma. No ma tahaks seda näha. Kõik ütlevad, et ükskord see sopistus kaob, aga millal? Kas mu katus selleks ajaks lõplikult ära ei sõida? Aga kes mu eest tööl käima hakkab?

Võimelge, võimelge, ärge võimelge

Kuramus kohe ma ütlen ausalt!
2 kuud peab inimene lahmima pimeduses, enne kui diagnooosi saab.
9. märtsil käis võimlemisel nõks läbi kuskilt tuhara ja selja kandist. Täna sain diagnoosi, et pirnlihase olen ära tõmmanud. Aga ma ju võimlesin just sellepärast, et enne olin seljalihase ära tõmmanud ja oli vaja neid tugevaks teha.
Kõik kordavad aga: võimle ja liiguta. Küll läheb mööda. Vata ei lähe, kui venitada pidevalt seda lihast, mis juba on välja venitatud.
2 kuud käin ringi ja mõtlen, et mis see on, et istuda ei saa. Muidu on nagu selg korras, aga istuda ei saa. Tuhar kisub krampi. Nüüd pani arst tuharale kleeplindid peale. Mulle tundus pisut veider, et ka katkits lihast saab kleepsuga parandada. Saab siis imet näha!

Mul oli täna nii hea meel oma diagnoosi üle (ma kartisn hullemat), et tormasin kohe Viru Keskusesse. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekib hea tujuga tahtmine osta. Mõned ütlevad, et ostmine peletab depressiooni. Mul ikka avanevad rahakotirauad rõõmsa meele puhul kergemini. No ma siis ikka ostsin kohe. Betty Barclay seeliku sain poole odavamalt alghinnast. Sobib täpselt mu H ja M-st ostetud smaragdrohelise pluusiga. Firmamärke ei anna muidugi üldse võrreldagi. Kuid ilma silti nägemata pole võimalik seda ebakõla tuvastada.
Siis ma ostsin etnosokke (küll on tänuväärt leiutis) paare kaks. Veel ilumaailmast ilutooteid, apteegist ränitablette ja ma kardan, et 1 tuhh oligi läinud.

Samas ma ei pea nüüd raiskama 3000 krooni seljast MRT tegemise peale. Ikka kokkuhoid!
Jajaa, tänapäeval tuleb uuringud ise maksta. Kui opi kandidaat ei ole, siis kallemaid uuringuid ei tehta.

Ungaris on kevad kaks nädalat ees. Sirelid õitsevad, lehed on suured. Rong aeglustab silla all käiku, et inimesed saaksid graffitikunsti nautida, see on siin tõesti tasemel.

Lennujaamast on linna saada keeruline. Üks soovitus oli, võtta kohalik marsa. Töö käigus selgus, et ega selle marsa võtmine nii väga lihtne ei olegi. Kõigepealt, muidugi, tuleb osta pilet. Pileti hind sõltub sellest, mitu piletit korraga osta. Mida rohkem, seda odavam üks pilet tuleb. Kohe võib tagasipileti kah ära osta, seda saab kuni poole aasta jooksul kasutada.

Piletid ostetud, tuleb üles otsida koht, kust need minibussid lähevad. Tegelikult pole sellest palju kasu, sest busside juures sebib küll tähtsa näoga mehi, aga nemad suunavad inimesed tagasi lennujaamahoonesse, sest enne tuleb ennast dispetšerile ette näidata ja oma sihtkoht üles anda. Selgub, et kassiir ei küsinudki lihtsalt uudishimu pärast, et kuhu on vaja sõita, vaid pani selle hoolega kirja. Ainult pileti peale, ilmselt, sest dispetšerile, nagu ma juba ütlesin, tuleb ikka uuesti oma sihtkoht teatada.

Siis järgneb ungari keele kuulmisharjutus. Bussijuhid tulevad kusagilt arusaamatust kohast -- umbes nagu kapist -- välja ja loevad oma maršruudi ette. Siis tuleb kohe jaol olla ja piletiga vehkida, et saaks ennast bussijuhile sappa võtta ja õige bussi peale.

Kahjuks ei ole fotokat, siin Peczis oleks palju ilusaid maju pildistada :-S

Pakendiprobleem

No mis see sorteerimine nüüd nii ära ei ole? Mina elasin vahepeal 10 aastat oma elust sorteerides prügi iga päev neljaks. Lihtsalt ma ei saanud muudmoodi, kuna olin isemajandav ehk ise oma prügi majandaja. Ei olnud kohustust siis veel kellelegi maksta. Maal sorteerime nagunii.
Huvitav, kas ükskord saabub aega, kus prügi andmine prügifirmale muutub kohustuslikuks? Ka maaatl ma mõtlen?

Aga see pakendiküsimus. Nädalavahetusel vaaritades avastasime Kuutrolliga, et näiteks liitrise majoneesi pakendisse jääb täpselt 200ml majoneesi, kui sa just plastpakki katki ei lõika ja kõike välja ei õngiste. Sellepärast olen mina igati käsi minema oma anumaga poodi koore, keefiri ja majoneesi järgi. No kõik need, mis on väga viskoossed vedelikud ja ei taha voolata sinna, kuhu mina soovin. Mine tea, võib olla mingis ostutuhinas ostaksin isegi Katariinakese poolt pakutud Villeroy&Boch anumad.
Siiski neid juba ühe käe otsas ei tassi, kui a 1/2 liitrit igat asja osta. Siis ikkagi härrasrahva teenijal peab olema veel kannupoiss käruga.

Täna pannakse mulle klemmid ja andurid külge ja vaadatakse, et mis siis öösel toimub minuga. Miks laps ei maga?
Kuigi mulle tundub, et juhtmete külge aheldatult ei maga vist keegi hästi. Kõige rohkem häirib mind asja juures infrapunakaamera, mis mind veel filmib terve öö.
Ei tea kas filmi saan omale pärast? Täitsa huvitav oleks lisada ta oma kollekstiooni , kus on juba CD minu peaaju piltidega.

Ma ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und!

Kiisik pakkus, et mu indiaaninimi võiks olla "Sadahäda". Kuutroll oli lahkem. Ta paneks mulle nimeks "Üks-häda-korraga".
Ongi aasta sellest möödas, kui mind hakkasid kimbutama erinevad ja omavahel esmapilgul mitte eriti seotud tervisehädad. Ma ei hakka nendel pikalt peatuma. Keda need huvitaks? Küll aga ma leian, et nüüd, kus ma olen lasknud enda peal katsetada kolme erinevat antidepressanti, on mu kohus inimesi hoiatada - või noh kui mitte nii pateetliselt väljenuda, siis kogemusi jagada. Niiöelda "hoiatuseks ilmarahvale, kui kaugele üks inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna".

Niisiis. Alguses oli Zoloft.

Terapeut väitis, et mõnda teeb see uniseks ja mõnda ärevaks. Loomulikult ma lootsin, et mind teeb uniseks, sest uni oli see, mida ma vajasin ja ärevushäire oli mul nagunii omast käest võtta.
Aga kussa sellega. Kahjuks ei tunginud ma interneti avarustesse kohe, vaid kuulasin ilusti, mis terapeut rääkis. Niigi uinumisraskustega, sain ma omale juurde öised paanikahood ja päevase kontrollimatu ärevuse.

Alles nüüd ma loen foorumitest:

Zoloft should NEVER be used by anyone with insomnia. It not only can cause insomnia, but can make existing insomnia excruciatingly worse. Mine lasted for 7 years.

Palju õnne!

Neljandal nädala leidis ka terapeut, et see asi ei tööta ja tuleb välja vahetada. Kohe hakkas parem. Kas see ongi AD mõte, et tekitada sulle nii halb enesetunne, kui veel võib ja siis kui ravim ära jätta ja sul parem hakkab, siis öelda: Näe, aitas!?

Samas teine ja hullem probleem on AD-de võõrutusnähud, millest ka arstid targu vaikivad aga internetifoorumitest (põhiliselt ingliskeelsetest) saab lugeda õudusjutte maalt ja merelt.
Zolofti kohta näiteks siit.

Nojah ja siis kui arst aru sai, et ma ikka kuidagi enam magada ei saa, määras ta lisaks Espritali (mirtazepiin).

Kui samaaegselt mirtasapiiniga kasutatakse teisi serotoniinergilisi ravimeid (nt mõningaid antidepressante), võib tekkida niinimetatud serotoniinisündroom. See väljendub vererõhu tõusus, kiirenenud südametöös, kuumahoogudes, jne.

Sellest ei olnud mulle küll vaja rääkida, onju. Öösel ärkasin südame kloppimise ja higistamise peale. Magamiseks pidin haarama jälle rahusti järele. Pakendi infolehte lugesin alles internetist, kuna tabletid sain proovimiseks ilma originaalpakendita. Loomulikult ma loobusin selles rohust kohe. Ei ole mõtet ärevushäirega inimesel rääkida, et üldiselt on see kergestitalutav ravim. Üldiselt!

Nüüd on Cymbalta - uus ja häid tulemusi andnud AD. Vast isegi liiga uus. Kui on liiga uus, siis on vähe veel teada tema kõrvalmõjudest, mõtles ärev inimene minus ja asus jälle inteneti kallale. See on ju loogiline, et inimene tahab vôimalikult teada saada selle kohta, mida ta endale sisse hakkab ajama. Millegipärast mu psühhoterapeut n.ö. pööritab silmi iga kord, kui ta minu uutest hirmudest seoses mingi rohuga kuuleb. Umbes nii, et ära loe igasuguste arvamusi. Usu, mida mina sulle räägin. Aga mida arvata sellest kui üle 300 sissekande Cymbalta ärajäämanähtude kohta väidab, et sellel on enneolematult rasked võõrutusnähud. Mõni ei soovita seda rohtu isegi mitte vaenlasele. Teine leiab, et see rohi tuleks ära keelata. Kolmas, et see on ajumürk. Öelge nüüd, kas on võimalik ühel äreval nõrganärvilisel, kes pole 100% kindel, et tal üldse antidepressante vajb, veel rahulikult kuus kuud neid võtta. Loomulikult mitte.
Otsustasin, et aitab kõigest sellest.

Edasi praegu ei kirjuta. Unehäirega inimene minus ütleb, et peab ennast magamiseks häälestama hakkama.

Ärgake seltsimees unetu, aeg on rohtu võtta!

Üks inimene, kes siin alles hiljuti kiitles oma kiiksuga teleka ette magama jääda, ei suuda nüüd enam ei teleka, raamatu ega ka vaikuse rüpes magama jääda. Ma poleks iial arvanud, et minust saab seltsimees unetu ja, et see nii jube talumatu võib olla. Uinutavad teed ja muud Une Matid aitavad magada vaevalt kaks tundi. Siis on uni läbi. Loe raamatut või tee, mis tahad. Jäänud on veel tabletid ja regilaul. Jah, Kuutroll oskab laulda kilomeetrite pikkuseid regilaule, mille saatel on võimatu mitte uinuda.

Viimane kord aga õnnestus mul see peaaegu lõpuni kuulata ja oma peas juurelda, et kas seal peavad ikka need salmid iga natukese aja pärast korduma. Aga küllap siis peavad, mõtlesin ma. Vaene mees aga vaatas, et ma ikka veel ei maga ja võttis aina uue laulu ja pookis vanale otsa ja tõstis osa salme eest taha ja kompuneeris nii, et endal uni peale tuli. Mille peale mina virgusin ja uurisin, et kas laul sai otsa või tuli sul uni peale ja tema mühatas, et uni tuli peale. Kadedaks teeb.

Tegelikkuses on asi naljast kaugel ja ma olen valmis või "sitta sööma" kui see mind aitaks.
Silmad valutavad, pea on koguaeg paks. Õhtupoole tekivad tasakaalu häired. Pikali visates hakkab kõik võnkuma ja keerlema ja magamisest ei tule jälle midagi välja. Siis hakkab süda pekslema ja kõrvus vinguvad fantoomsääsed.
Kuu aja jooksul on olnud umbes kolm tablettideta magatud ööd ja kaks selget hommikut.
Psühhoterapeut ütleb, et tegemist on ärevushäirega, silmaarst ütleb, et kõik tuleb sellest, et mul pole prille aga silmad on +1 nägemisega, neuroloog lubab aju uurida. Asja uuritakse.

Nojah, asi on ikka tasapisi edenenud, muidu ma siin ei kirjutaks. Ma ei saanud ju enam üldse arvutit vaadata ja huvi elu vastu hakkas tasapisi kaduma.