Lapse täiskasvanuks saamisel on üks häid omadusi see, et ei pea päkapikutama. See on ikka üsna vastutusrikas ja koormav ülesanne.
Nüüd kui laps oma elu peal, saab päkapikutamisega ka ise hakkama. Mitt, et pikud enam ei käi. Ohhhoo, käivad küll, aga ilma minu kaasabita. Tudengineiud kahepeale saavad hakkama. Ikka vastastikku. Ma olen nii aru saanud.
Vat kus harjumusel on jõud. Traditsioonid on muidugi toredad ja, mis seal paha on kui tahetakse mingit osa lapsepõlvest kinni hoida.

Täitsa huvitav on mõelda, kauaks seda päkapikutamise huvi veel jagub?