unetu unenäod

On vist paradoksaalne, et ärevushäirega inimene käis Sigmundit&Freudi vaatamas. Just Freud kirjeldas esimest korda 1905 ärevushäiret. Vähemalt oli ta üks esimesi, ke pööras tähelepanu ärevuse tähtsusele.
No ütleks, et väga huvitav oli vaadata, aga mitte midagi aru ei saanud. Ma pole varem kaifinud asja , millest ma midagi aru ei saa. Lihtsalt vaatasin, kui huvitavalt nad liiguvad. Ehkki siit arvustusest selgub, et oli üks igavamaid koreograafiaid, mis Pepeljajevil olnud. Ehk on siis minu õnn, et pole enne tema etendusi vaadanud.
Freudi eluloo ja elutöö tundmine aitaks etendust kindlasti paremini mõista.

Ärevus hiilib ligi. Tee joogat või laula või seisa pea peal. Lihtsalt keha ei kuula sõna.
Mida kõike elus kogema ei pea. Ja milleks? Kas tõesti ei jää muud üle kui keemia?

Nagu kaks tilka vett

	Evelin Ilves, presidendiproua ja Ärma talu perenaine
	Lillian Ruth Simpson, merehädaline

Ma ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und!

Kiisik pakkus, et mu indiaaninimi võiks olla "Sadahäda". Kuutroll oli lahkem. Ta paneks mulle nimeks "Üks-häda-korraga".
Ongi aasta sellest möödas, kui mind hakkasid kimbutama erinevad ja omavahel esmapilgul mitte eriti seotud tervisehädad. Ma ei hakka nendel pikalt peatuma. Keda need huvitaks? Küll aga ma leian, et nüüd, kus ma olen lasknud enda peal katsetada kolme erinevat antidepressanti, on mu kohus inimesi hoiatada - või noh kui mitte nii pateetliselt väljenuda, siis kogemusi jagada. Niiöelda "hoiatuseks ilmarahvale, kui kaugele üks inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna".

Niisiis. Alguses oli Zoloft.

Terapeut väitis, et mõnda teeb see uniseks ja mõnda ärevaks. Loomulikult ma lootsin, et mind teeb uniseks, sest uni oli see, mida ma vajasin ja ärevushäire oli mul nagunii omast käest võtta.
Aga kussa sellega. Kahjuks ei tunginud ma interneti avarustesse kohe, vaid kuulasin ilusti, mis terapeut rääkis. Niigi uinumisraskustega, sain ma omale juurde öised paanikahood ja päevase kontrollimatu ärevuse.

Alles nüüd ma loen foorumitest:

Zoloft should NEVER be used by anyone with insomnia. It not only can cause insomnia, but can make existing insomnia excruciatingly worse. Mine lasted for 7 years.

Palju õnne!

Neljandal nädala leidis ka terapeut, et see asi ei tööta ja tuleb välja vahetada. Kohe hakkas parem. Kas see ongi AD mõte, et tekitada sulle nii halb enesetunne, kui veel võib ja siis kui ravim ära jätta ja sul parem hakkab, siis öelda: Näe, aitas!?

Samas teine ja hullem probleem on AD-de võõrutusnähud, millest ka arstid targu vaikivad aga internetifoorumitest (põhiliselt ingliskeelsetest) saab lugeda õudusjutte maalt ja merelt.
Zolofti kohta näiteks siit.

Nojah ja siis kui arst aru sai, et ma ikka kuidagi enam magada ei saa, määras ta lisaks Espritali (mirtazepiin).

Kui samaaegselt mirtasapiiniga kasutatakse teisi serotoniinergilisi ravimeid (nt mõningaid antidepressante), võib tekkida niinimetatud serotoniinisündroom. See väljendub vererõhu tõusus, kiirenenud südametöös, kuumahoogudes, jne.

Sellest ei olnud mulle küll vaja rääkida, onju. Öösel ärkasin südame kloppimise ja higistamise peale. Magamiseks pidin haarama jälle rahusti järele. Pakendi infolehte lugesin alles internetist, kuna tabletid sain proovimiseks ilma originaalpakendita. Loomulikult ma loobusin selles rohust kohe. Ei ole mõtet ärevushäirega inimesel rääkida, et üldiselt on see kergestitalutav ravim. Üldiselt!

Nüüd on Cymbalta - uus ja häid tulemusi andnud AD. Vast isegi liiga uus. Kui on liiga uus, siis on vähe veel teada tema kõrvalmõjudest, mõtles ärev inimene minus ja asus jälle inteneti kallale. See on ju loogiline, et inimene tahab vôimalikult teada saada selle kohta, mida ta endale sisse hakkab ajama. Millegipärast mu psühhoterapeut n.ö. pööritab silmi iga kord, kui ta minu uutest hirmudest seoses mingi rohuga kuuleb. Umbes nii, et ära loe igasuguste arvamusi. Usu, mida mina sulle räägin. Aga mida arvata sellest kui üle 300 sissekande Cymbalta ärajäämanähtude kohta väidab, et sellel on enneolematult rasked võõrutusnähud. Mõni ei soovita seda rohtu isegi mitte vaenlasele. Teine leiab, et see rohi tuleks ära keelata. Kolmas, et see on ajumürk. Öelge nüüd, kas on võimalik ühel äreval nõrganärvilisel, kes pole 100% kindel, et tal üldse antidepressante vajb, veel rahulikult kuus kuud neid võtta. Loomulikult mitte.
Otsustasin, et aitab kõigest sellest.

Edasi praegu ei kirjuta. Unehäirega inimene minus ütleb, et peab ennast magamiseks häälestama hakkama.

Windows Vista installeerimine

Tegelikult on see imelihtne. Vaadake õpetlikku videot.

Ärgake seltsimees unetu, aeg on rohtu võtta!

Üks inimene, kes siin alles hiljuti kiitles oma kiiksuga teleka ette magama jääda, ei suuda nüüd enam ei teleka, raamatu ega ka vaikuse rüpes magama jääda. Ma poleks iial arvanud, et minust saab seltsimees unetu ja, et see nii jube talumatu võib olla. Uinutavad teed ja muud Une Matid aitavad magada vaevalt kaks tundi. Siis on uni läbi. Loe raamatut või tee, mis tahad. Jäänud on veel tabletid ja regilaul. Jah, Kuutroll oskab laulda kilomeetrite pikkuseid regilaule, mille saatel on võimatu mitte uinuda.

Viimane kord aga õnnestus mul see peaaegu lõpuni kuulata ja oma peas juurelda, et kas seal peavad ikka need salmid iga natukese aja pärast korduma. Aga küllap siis peavad, mõtlesin ma. Vaene mees aga vaatas, et ma ikka veel ei maga ja võttis aina uue laulu ja pookis vanale otsa ja tõstis osa salme eest taha ja kompuneeris nii, et endal uni peale tuli. Mille peale mina virgusin ja uurisin, et kas laul sai otsa või tuli sul uni peale ja tema mühatas, et uni tuli peale. Kadedaks teeb.

Tegelikkuses on asi naljast kaugel ja ma olen valmis või "sitta sööma" kui see mind aitaks.
Silmad valutavad, pea on koguaeg paks. Õhtupoole tekivad tasakaalu häired. Pikali visates hakkab kõik võnkuma ja keerlema ja magamisest ei tule jälle midagi välja. Siis hakkab süda pekslema ja kõrvus vinguvad fantoomsääsed.
Kuu aja jooksul on olnud umbes kolm tablettideta magatud ööd ja kaks selget hommikut.
Psühhoterapeut ütleb, et tegemist on ärevushäirega, silmaarst ütleb, et kõik tuleb sellest, et mul pole prille aga silmad on +1 nägemisega, neuroloog lubab aju uurida. Asja uuritakse.

Nojah, asi on ikka tasapisi edenenud, muidu ma siin ei kirjutaks. Ma ei saanud ju enam üldse arvutit vaadata ja huvi elu vastu hakkas tasapisi kaduma.

Kruudat võib ju kiruda

...aga ühes on tal õigus: Eesti ajakirjandus imeb vilinal. Võtame kasvõi tänase "Postimehe" - esiküljel on lugu sellest, et tuhandekroonist oleks vaja, aga Euroopa keelte päevast ei sõnagi.

Esmaspäevases "Pressiklubis" arutavad mõnede väljaanete juhid selle üle, mis võiks inimesi huvitada ja "kuidas ilma korralike pealkirjadeta inimesi püüda", seda nad ei kujuta ette. Mina aga küll. Ei ole vaja sellised pealkirju nagu "Omaniku väitel ei olnud naine joobes!" või uudiseid sellest, kellel on kui suured kunstrinnad. See "pealkirjadega püüdmise" poliitika on sama lühinägelik nagu apelleerimine pensionäridest valijatele: töötab ainult mõnda aega.

Kreeka

4. - 11. august




Jälle Kreeka - Rhodos ja Symi.
Kahju küll, kuid siit sai alguse minu insomnia.

Et siis jälle folk

Neljapäeval kohtasin oma kursaõde, kellele ütlesin, et homme läheme mehega folgile. Oi mina massiüritustel ei käi, ütles tema. Massiüritustel? Jäin mõttesse. Avastasin, et ma pole kunagi mõelnud folgist, kui massiüritusest. Massidega seostub mul ainult laulupidu.
Kuna ma olen igal aastal kohal, siis ilmselt pole märganud kuidas üritus paisub salaja. Sel aastal panin ja sain seda oma seljaga valusalt tunnetada. Lugu on nüüd nii, et istekoha saamiseks ka murul, kust vähegi näeb lavale, peab olema kohal pool tundi!!! enne konterdi algust. Mina näiteks ei suuda terve päeva püstijalul olla oma nõrga selja pärast. Festival aga kaotab mõtte, kui ma pean iga platsi peal olema pool tundi enne kontserdi algust ja mitmele kontserdile ma üldse nii jõuan. Vägilaste kontserdil laupäeval ma lülisin juba täiega kui enam ka seisuruumi ei olnud. Istusime Kuutrolliga siis kuskil müüriaugus, kust midagi ei näinud ja jõime mõrult oma salaja sissesmuugeldatud veini. Vein ka ei maitsenud. Pühapäeval tekkis väike paanikahoog, et kas ma pean folgilt seekord lahkuma ilma muusikalist elamust saamata. Tõesti, ma polnud kuulnud veel ühtegi esinejat, kelle peale mul ihukarvad püsti tõuseks või silm kella sihverplaati ei otsiks. Muidugi folk pole ainult muusika, folk on ka melu ja palju tutvaid. Selle koha pealt ei saa kurta. Kui poleks tuttavaid, ei liikunuks ka info, et Tsiili rändmuusik Fernando Stern annab lisakontserdi pühapäeval. See on raudselt elamus, ütles mu tuttav ja jooksis ise piletisappa. Nii oligi. Ma sain oma kauaoodatud doosi kätte. Mees oli muusik suure algustähega. Ei teinud tükitööd nagu hispaanlane Eliseo Parra. Ahh eks see ole see värk ka, et kui sa oled esinejast ikka 100 m kaugusel siis siis oledki tast 100m kaugusel igas mõttes. Siseüritustel ma aga põhimõtteliselt pole käinud. Ilmaaegu. Ma juba panin plaani, et 10 aasta pärast käin ainult tubastel kontsertidel, kus on kuiv ja muretu ja vahetu kontakt.

Kuidas saab aga ennast häirida lasta vee otsalõppemisest välikemmergute ees või saslõkitossust toidutänaval? Siit lugesin. Imelikud probleemid. Kui on massiline väliüritus, siis ma isegi ei tule selle peale, et keegi peaks mulle kraanikausid väljakule tooma. Niisked salvrätid on selleks mul alati kotis. Ilmaaegu need välikätepesulad sinna toodi. Nüüd sai vesi otsa ja tekkis probleem, millist enne pole nähtud.

Afterfestival
Palve korraldajatele:
Palun ärge rõõmustage selle üle, et müüsite jälle 200 piletit rokem kui eelmine aasta. Varsti ma enam ei tule.
Palun tehke nii, et platsi peal saaks osta kultuurselt topsikese veini, mitte ainult pudeliga a 130 eeki.
Asi päädis sellega, et otsides omale joomkaaslasi, et pudelit jagada) sattusime tõelise joodiku otsa, kes ütles nutikalt, " miks te siit ostate, rumalad! Poes on sama pudel 75 eeki". Poes, mees, oli saba tänavale. Mistap, ei tasu ühte pudelit ostagi. Osteti KOLM!!! Kontserdile aga oma alkagooliga ei saa. Minna aga tahaks. Valati kaks pudelit Eviani 1,5 liitrise plastipudelisse. Kolmas peideti ära (pärast leiti jälle üles). Järgnevast ma juba kirjutasin eespool.
Lõpetaks nüüd Baskini sõnadega: poleks poolikut old, poleks mitte mingit rõõmu.
Siin ma siis nüüd olen oma Eviani pudeliga ja täitsa svipsis nagu Triibik, kes sai maakoduomanikuks.

KUBBSPEL e. Kuubimäng

Meie oleme ristinud selle mängu "Rüütlimäng".
Kui kellelgi on veel tekkinud huvi selle Gotlandilt pärit põneva murumängu vastu, siis ma panen siia mõned lingid mängureeglite ja mängutegemise õpetustega.
Me ise nägime päris palju vaeva, et mingitki infot leida.

Selle mänguga saab korraga tegevust kasvõi 12 inimest ja kõigil on koguaeg põnev ja siin pole vaja jõudu kasutada.

Huvitav, miks seda Eestis nii vähe tuntakse? Gotland ju siinsamas.
Kas keegi on veel seda mänginud ?

Murakad on ülevalmis

Nädal tagasi me peresisesel foorumil oli teema: "Kas murakas on valmis?"
Kuidas seda teada saada?
Üks võimalus on minna vara turule ja vaadata, kas keegi müüb või uurida turumuttidelt, kas on nähtud kedagi müümas murakaid.
Teine võimalus on ennustada vaarikate järgi. Nad valmivad enamvähem koos. Mõlemat moodi sai uuritud ja järeldusele jõudtud, et VARA VEEL.
Kuid kolmas võimalus ei tulnud üldse pähe: otsida blogidest ja foorumitest. Nüüd ma siis leidsin paraja viite. Nüüd siis!!
Neljas võimalus oli vaadata eelmise aasta moosipurgisildilt kuupäeva, aga tänavaasta see ei tulnud kõne alla, kuna tänavaasta on kõik varem valmis.
Oma seitsmesse fakti ma oleks võinud ka vabalt panna, et mul/meil on oma murakakoht.
Täna hommikul siis trotsides vihma me alusatsime pealetungi. Meie murakakoht on väga raskesti ligipääsetavas kohas. Kõigepealt on vaja läbida dzungel (see on tõesti liaanidega läbipõimunud tihnik), siis forsseerida jõgi ja lõpuks sumada roostikus. Kohale jõudes aga ootab ees auhind- ilus raba ja murakad. Ja neid ikka oli kohe palju. Vat kui nüüd blogi ei peaks (mälu on ju lühike), arvaks, et rohkem kui ei kunagi varem.
Kahjuks on murakapeenar seal üsna kitsas rabaserv ja ma ütleks, et ega peale meie sinna midagi ei jäänud ja ega peale meie sinna vist üldse ühegi teise inimese jalg astunud ei olnud.

Ma pean kaheks päevaks Rootsi lendama.
Bagaazi nagu polekski aga mingid hügeeni ja ilutarbed on ikka vaja kaasa võtta. Ühesõnaga tuleb käsipagas, aga sellega on ju igavene kamm. Instruktsioonid Est Airi kodulehelt loetud, hakkasin oma ilu- ja hügeenitarbeid 1 liitri suurusesse kilekotti toppima. Iga totsik või tuub peal olema alla 100ml. Kõik klappis kuni tuli juuksegeel- 200 ml. Andke andeks, neid ei olegi võimalik 100 ml kaupa osta. Ilmselt tuleb dekanteerida ümber, mõtles laboritöötaja minus. Leidsin tühja shampoonipudeli mahuga umbes 10 ml. Selle ma vinnasin Londonist ühest hotellist. Väikseid pudeleid läheb alati vaja. Juuksegeel ummistas selle väikese suu ilusti ära ja ei liikunud edasi mitte muhvigi. Vaat, et hakkas juba kõvastuma. Jätkasin paaniliselt otsinguid ja leidsin natuke suurema pudelikese ihupiimaga (25 ml). See tuli nüüd seest välja pesta. No sellega vedas. Geel oli nõus sellest august totsiku sisemuse poole liikuma.
Niimoodi vannitoas jahmerdades mõtlesin, et ilmselt seda need terroristid taotlesidki, et normaalsed inimsed viidaksid oma aega nõmedustega ja neil on hea meie üle irvitada. Mul oli täitsa tunne, et üks terrorist istus kusagil ventilatsiooni augu taga ja piilus ja itsitas. Ma olen täitsa kindel, et varsti mõeldakse mingi uus lollus välja, kui see nali ära tüütama hakkab.

Me käisime Pärnus ja sattusime tagasiteel bussis verbaalse ahistaja küüsi. Ma ütleks, et isegi terroristi. Koha sisse võtnud meie ees, alustas ta mobiiliga vestlust, mis ei lõppenudki ära. Kui me olime jõudnud Sauga jõeni, siis oli mul millegipärast juba kahtlus, et ta räägib Tallinnani välja, sest see jutt oli täiest mõttelage ajatäide. Teisel pool oli ilmselt tibi, kellega ta oli ehk nädalavahetusel "Sunsetis" kohtunud ja nüüd oli vaja elu eest keelt (ehk mobiiltelefoni) kõrva ajada. Kuskil Märjamaa lähedal me vahtisime juba Kuutrolliga üsna abitult ringi, et kas ei tule kuskilt mingit päästvat tegeviust, mis sunniks tal kõne katkestama. Ka kohvi suutis ta tellida ja juua ilma kõne katkestamata. Aga teema, mis nii suurt vaeva vääris, oli abiellumine. Kuid mitte niisama. Mehehakatisel olid suured plaanid - abielluda langevarju hüppe pealt. Kuupäevaks 08.08.08. Eesmärk oli pääseda Õhtulehe kaanele ja rekordite raamatusse ka kui veab. Peaasi olid ajalehed. Teisel pool vist ei tahetud hästi nõusse jääda, sest mees ikka veenis ja moosis ja meelitas ja keelitas. Ikka uuesti ja uuesti. Sama viis, samad sõnad. Haruteeristiks oli mul juba süda paha sellest langevarjujutust. Mul oli ammu tahtmine teda ajukasvajaga hirmutada, aga tema jutu järgi otsustades oli tal tugev ajukahjustus juba nagunii olemas. Vana -Pääskülas ma spetsiaalselt vaatasin, kas ta katkestab jutu bussist väljumiseks või mitte. Isegi katkestas. Ehk sai aku viimaks ometi tühjaks. Bussist ronis välja väike masajalgene (O-jalgne) päss, kes kõndis vaarudes nagu ahv üle tee. Siilisoeng ja mustad dressid. Ilmselt harjutab juba kuskil langevarjuhüppeid.

Õnneks ei jäänud see intsident domineerivaimaks elamuseks Pärnu reisist. Mis oleks võinud vabalt juhtuda, kui me poleks videomakki kaasa võtnud. Nüüd ma tegin oma elu esimese video ja ega mind ei ole ka vist üle paari minuti varem filmitud. Ma ei teadnudki milline ma kõrvalt vaadetes olen. Alles nüüd sain teada. Olin arvanud hullemat. Vat kui pikad aastad elanud endast kehval arvamusel. Nüüd algab uus lehekülg. Tuleb videosari "Rännud Huntidega".

Ma pean aga kohe hoiatama Sind, Triibik ja teisi ketikirjasõpru, et meie blogisse kogu teie üritus sumbub (mitte, et mulle ei meeldiks osaleda), kuna ma pole eriti agar blogosfääris seikleja. Käin ja loesklengi umbes seitsmes blogis.
Kuid alustagem:
1. Ma ei oska autot juhtida. Mõtlen ikka, et peaks kursustele minema (selle kopeerisin Triibikult, sest nii on)

2. Ma ei oska klaverit mängida. Tahaks osata (nagu Triibik, no mis teha). Lisaks ei oska ka muid pille. Olen õppinud vanaisalt kannelt ja Endel Loitmelt kitarri. Kumbagi ei mäleta mängida. Ma olen seda terve elu väga põdenud, et pilli ei oska. Nooti tunnen ja laulan noodist ka. Hääleulatus on hästi lai. Kompenseerimaks oma puudujääke, panin tütre plokkflööti õppima. Küll ta veel tänab mind selle eest.

3. Sügavat vett ei karda, aga kõrgust olen vanemaks saades kartma hakanud. Kõrguskartus on mul ikka täitsa patoloogiline. Viimati Hermanni kindluses Narvas, ma olin näost kaame kui ringi peale sain torni otsas. Kõpu tuletornis roomasin ka mööda platvormi sisemist serva. Kõrgusest alla vaadates tõmbab maa mind enda poole.

4. Ma olen Islandil käinud. See oli üks mu unistustest.

5. Ma ei ole kunagi suitsu teha proovinud.

6. Mul on tugevad biovoolud ja anne mõtte jõul mõjutada sündmuste kulgu. Kui ma seda esimest korda kogesin, siis valdas mind õud. Nüüd olen harjunud. Spooky!

7. Mul on sünnipäevakaim - inimene, kes sündis üsna samal ajal kui mina ja kellega me oma juhtumisi elus võrdleme ja ahhetame ja imestame. Kui temal midagi juhtub, siis juhtub mul varsti sama asi. Näiteks oli nii, et kui temal oli iraanlasest meestuttav, siis veeretas saatus mu teele iraani/itaaliaverd meeskodaniku. Meie isadel on sama elukutse ja meie maakodud olid 5 km kaugusel juba enne tuttavaks saamist. Kui tema laps satub intensiivi, siis aasta pärast satub minu laps intensiivi. Kui ta jääb haigeks, jään ka mina haigeks. Sealjuures me peaaegu ei kohtu, aga meil on mingi kummaline side.

Kindlasti tulevad mul pärast selle postituse ilmutamist palju paremad faktid meelde.

Laulupidu

Laulupidu tuli sel aastal teisiti. Mina kuulasin ja Kiisik laulis. Siiamaani oli vastupidi.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.

Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".

No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.

Tänu Triibikule on mul ka nüüd kiiksu teatepulk käes. Kuhu ma sellega nüüd põrutan? Mul on sama tunne nagu "Smack the Pony" sketsis naisel, kes jooksis teatejooksu kõrgete kontsadega. Natuke ebalev.
Oot , kas siin on mingi kindel kondikava, mida peab jälgima? Kuutrollil on ilmselt ikka teised kiiksud ja tegelikult on enda kiiksud teistele paremini näha kui endale. Või kuidas?
Kuid olgu:
1. Söögitegemisega on nii, et ma kogusin kunagi hoolega retsepte. Kirjutasin isegi märkmikku ja kasutasin ka. Viimastel aastatel aga haaran ajakirjade ja interneti järele vahetult enne sünnipäevasid ja siis vaaritan nagu segane ja siis kõik kiidavad (piinlik). Kuid alles hiljuti tegin sellise avastuse, et igapäevaselt teen ma enim toite, mida ma olen õppinud oma vanaemalt. Jah just, mitte emalt. Mingeid mõõte ma ei kasuta mille peale Kuutroll ahastab, et kuidas nii saab. Tema kraadib millimeetritäpsusega kaerahelbeid näiteks pudrupiima sisse. Meie sööme putre.
Kuid hiljuti tuli mingi lehe kaasandena kaasa üsna huvitavate retseptide bloshüür ja me otsutasime järjest kõik toidud ära teha. Vormitoidud on head lihtsad teha ja maitsvad süüa. Kõik ühte potti ja ahju. Pärmitaigen on mõistatus. Üldiselt on mul see kiiks, et söögitegemisest hoidsin ma eemale niikaua kui sain. Eriline huvi puudus. Isegi trots oli selle vastu. Selle põhjus oli ka vanaema, kes oli oma mehe ümmardaja terve elu olnud ja söömine pidi käima kellapealt. Kui kell 14.00 polnud lõuna (kahekäiguline) laual, siis tuli pahandus. Nii ma hakkasin söögitegemist vihkama, aga see läks üle.

2. Lugemisega on mul see kiiks, millest ma olen juba rääkinud. Väga raske on leida seda asendit ja olukorda, kus ma saan rahulikult konsentreeruda. Loen kohutavalt vähe. Ka lehti ja ajakirju. Mulle tundub, et ajakirjandus ründab mind. Mul on kiiks, et kui ma jään lehte lugema, siis jääb midagi vajalikku tegemata, aga samas ma võin niisama aknast välja vahtida. Mulle väga meeldib kuulata tarkade inimeste jutte. Näiteks "ööülikooli".

3. Kindlast on mul kiiks jääda teleka ette magama. Seda võiks isegi refleksiks nimetada. Olgu, kui huvitav film tahes, hilisematel kellaaegadel on suuri raskusi silmalaugude lahti hoidmisega.

4.Koristamisekiiks! No sellest on siin ka juttu olnud. Mul on kuri kahtlus, et Kiisik ei viitsi just sellepärast korsitada, et varem või hiljem viskab mul üle ja ma koristanka tema asjad ära. Koristamiskiiksu võiks lahterdada ka patoloogia alla. Mingi kompulsiivne häire. Vahel on nii, et ma ei saa rahulikult keskenduda näitkes lugemisse enne, kui mingi asi on oma kohale tagasi tõstetud.

5. Aianduskiiks. Mulle meeldib lillepeenraid rohida. Umbrohtu nokkida. Muru niita ja..

6. triikida. Hah, selle viimasega seoses meenutas mu kunagine koorikaaslane seika, mille ise olin unustanud. 1995 aastal Saksmaal kooriga reisides sattusin elama (no mitte ma üksi) poissmehest sõpruskoori liikme juurde. Meie, Eesti naised, nõudsime triikimislauda ja kukkusime enne esinemist riideid triikima. Sama tegime ka pestud T-särkidega, mida tema ära imestada ei jõudnud. "Keegi ei triigi T-särki!" ja ilmselt minu kiusamiseks triikis ka mu teksadele "karistuseks" viigid sisse. Jah mul oli triikimise kiiks juba lapsena, kui ma külas läksin pererahva juurde ja küsisin, et ega neil midagi triikida ei ole, sest mul hakkas suurte inimeste seltskonnas nii igav. Ma võisin olla siis 10-12. Enam mul triikimise kiiksu ei ole.

7.Lapsikusekiiks on ka tugev. Seda lähemalt ei oskagi kommenteerida, aga ju teised on tähele pannud ikka. Ma olen tihti lapsikum kui mu laps.
Ma saan asjadest omamoodi imelikult aru ja vahest see ei ühti üldise arusaamaga. Selle kiiksu näiteks ma pean kirjutama omaette sissekande.

8. Meeldib pähklitega sherbetti järada. Terve känaka võin ära süüa ja piima peale juua. Pärast süda läigib. Üldiselt olen ikka suur tervsiliku toitumise pooldaja. Söön umbrohtusid ka. Näiteks kurgirohtu. Minuarust väga hea hapukoorega salatiks tehtuna. Kõva kurgi lõhn käib üles ilma ühegi kurgita. Grillimine ei meeldi. Eriti süütevedeliku hais.
Joon kohvi meega juba 2 aastat. Kõik, kes ütlevad, et see rikub kohvi maitset, ei tea, mida nad räägivad.

9.and now something completely different.... "Kariibimere piraadid". Milles on asi? Kus seal see nali on? Esimest osa vaadates jäin magama, teist osa läksin kinno vaatam, sest olen mõjutatav inimene. Kolmandat osa ei tahaks vaatama minna, pliiiis!Vihkan massipsühhoosi. Massidega lähen kaasa ainult laulupeo rongkäigus.

Kuid edasi kirjutagu oma Kiiksudest siis Kiisik ja ... kõik kes mind loevad.

Tegelikult ma olen väga uhke, et mul on kaks emekuutrollriitproffessorist sugulast: vanaisa vennapoeg ja vanaema õepoeg. Esimene on geoloogiaproff ja teine molekulaarfüüsika proff. Esimene Eestis ja teine Ameerika mandril. Vat selle teise loengut "Stanford Plastic Eye Project" käisin mina täna kuulamas. Kohe õndsal puhkusehommikul panin kella vara helisema, et Tartu Tehnoloogiainstituuti rattaga (muide) kella 10ks kohale jõuda. Jõudsin ka, kui mul rajaleidja ees sõitis. Ega ma üksi oleks julenudki minna. Sellest on 10 aastat möödas, millal ma viimati Tartus rattaga sõitsin ja mina neid tänavaliikluskorraldusi siin ei tunne. Niimoodi võib ratas alguses pigem tüliks kui kasuks olla. Naerge jah koos Kuutrolliga, et inimesele kingitakse ratas ja ta ei kargagi kohe selle selga ja küta mööd linna ringi. Muide ega rattaga ei saa korralikult poodelda. See on ikka nagu punktist A punkti B sõitmiseks mitte trajektooril A,B,C,D, jälle C, siis E, G jne. Iga kord ratas lukku ja lukust lahti. Ega neid ratta lasipuid on väga väheste poodide ees ju. Rattatee probleemidest ma üldse ei viitsi rääkidagi. Vata millised uued mured nüüd kohe.

Ehh Amsterdam, mon amie!

Mõtle kui mul oleks veel selline kolme lapsega kast esiratastel, pakiraamil kompsud ja vuraks niimoodi hommikust õhtuni. Mis jalad neil küll on, mõtlesin ma, kui sealmaal neid naisi imetlesin. Aga tselluliidikreemid jäävad ostmata. Reied on neil kindlati trimmis. Sihuke trenn, et vähe pole.

Kui ilmad paranevad (siis kui külalised lahkuvad) on plaan Raadi Mõis üle vaadata. Mida pole näind, seda pole näind ütleks Janes. Küll olen sellest aga VÄGA palju kuulnud alates lapsepõlvest.

Juuni

Parafraseerides siin Kalakest ma küsiks: KUHU KADUS JUUNI?
Eks ma juba mais mõtlesin õudusega, mis saama hakkab, kui on ette teada, et kõik nädalavahetused on kinni planeeritud. Ainult mitte Jaanilaupäev. Vat see on päev, millega mina ei oska midagi peale hakata. Kuna ma ei oska seda eestipäraselttähistada on mul alati tahtmine selleks ajaks hoopis mujale minna. Veel pole läinud aga plaan on. Ühesõnaga jaanilaupa ma ei tee midagi. Ilmselt rohin mõne peenra, käin saunas ja lähen magama. Nagunii eelmistel nädalavahetustel on üks pralletamine olnud.
3.juuni: Tööreis Amsterdami -I am sterdam


9.juuni: Dante juubel ehk siis sünnipäeva pidamine


Väga suur tänu kõigile kingituse eest!!


16.juuni: firma suvepäevad Voorel- 12 tundi võistlusi. Tulemuseks oli sääremarjakramp hommikul. Infoks teistele, et kui õhtujuhiks valitakse O.Ulp siis puhata ja mängida ei saa üldse. Ausalt öelda mina väsisin neist lugematutest mängudest ja jõukatsumistest lõpuks täiesti ja kell 24, kui algas VABA AEG, ma vajusin voodisse nagu äraaetud hobune.




See tööaasta on olnud liiga pikk ja liiga stressirohke. Kuid enam hullemaks minna ei saa. See on mu lohutus.
Nüüd terendab silmapiiril PUHKUS.
Sellele on pandud suured lootused:
1. saada terveks- terve olla tähendab seda, et kuskilt ei valuta ega ole muud halba tunnet
2. puhata välja
3. lugeda raamatut
4.mitte tõmmelda ja ringi onada vaid olla võimalikult kaua ühe koha peal. Ühesõnaga võtt asja rahulikult ja mitte rõhuda kvantiteedile. No umbes, et mitut sõpra jõuad puhkuse ajal külastada.
5.igavleda - ma ei mäletagi seda tegevust enam. Jube huvitav oleks kogeda üle pika aja.

Veel täna õhtuni saab anda allkirja õigluse eest.
http://www.maksumaksjad.ee/modules/news/article.php?storyid=727

Ükskõik kuidas ma ka ei pinguta oma elu rahulikumaks sättida, see õnnestub heal juhul ainult nädalaks. Siis hakkab uus kamm peale. Esiteks ma ei mäleta, millal mul kõik ihuliikmed korraga terved oleks olnud. No see kõlas natuke liialdatult aga no korraga hästi igast kohast ma ei ole ennast juba ammu tundud, aga sellega võib harjuda. Halvem asi on see, et mul on tekkinud mingi immuunpuudulikkus, sest ma võtan juba külge selliseid baktereid, mille kohta kirjandus kirjutab, et see saab juhtuda ainult joodikutel. No või pikalt tõvevoodis voolikute all lamades. Arstid (kolm erinevat) teevad suuri silmi: "Kust te sellise bakteri saite?". Kust ma sain, kust ma sain? KUST MA TEAN? Kuid pühapäeval pean ma jälle Amsterdami lendama koos oma bakteritega. See ei ole enam lõbus. Ometi ma ootasin seda komandeeringut nagu puhkust. Igakevadine tulbid ja Amsterdam. Kanalituurid, kontserdid ja restoraniõhtud. Kongress ja free communication muidugi ka. Kuid mulle meeldib hotellides elada, sest ilmselt ma ei tee seda piisavalt tihti. Seal võib tuppa astudes kohe voodisse visata ja mõttetult telekapulti klõpsima hakata, mida ma kodus endale lubada ei saa.

Kuna mul on iga kord Amsterdamis olles olnud vähe aega, siis ma võtan ühe muuseumi korraga. Seekord läheb loosi vist Rembrandti maja ja kui aega jääb siis maailma vanim botaanikaaed.

Oi mulle ei meeldi kohvrit pakkida.

Kui ma avan online Postimehe lootuses, et ma näen esikohal uudist " Jaapani Keiser jõudis Eestisse", siis olin liiga sinisilmne. PM arvates huvitab eestlast rohkem viina, suitsu ja bensiini hind. Välja näeb see siis nii, et hunnik sigarette ja selle all väikselt Keisripaari pilt ja jutt. Nii kurb ja nii näotu.
Teisest küljest jälle see, mida ma näen ei pruugi olla alati päris adekvaatne, sest hommikul ma lugesin näiteks lehest pealkirja "Kaitseväe suurõppus peletas ratastooli hobused jooksu" pärast seda, kui ma olin lugenud" Ratastooliinimesed kaardistavad Pärnut ". Selle peale ütles mu endine kolleeg, et üsna tavaline on see kui sõna *perearst* loetaks *pederast*.
Kuidas seda nähtust nimetataksegi?