Tegelikult ma olen väga uhke, et mul on kaks emekuutrollriitproffessorist sugulast: vanaisa vennapoeg ja vanaema õepoeg. Esimene on geoloogiaproff ja teine molekulaarfüüsika proff. Esimene Eestis ja teine Ameerika mandril. Vat selle teise loengut "Stanford Plastic Eye Project" käisin mina täna kuulamas. Kohe õndsal puhkusehommikul panin kella vara helisema, et Tartu Tehnoloogiainstituuti rattaga (muide) kella 10ks kohale jõuda. Jõudsin ka, kui mul rajaleidja ees sõitis. Ega ma üksi oleks julenudki minna. Sellest on 10 aastat möödas, millal ma viimati Tartus rattaga sõitsin ja mina neid tänavaliikluskorraldusi siin ei tunne. Niimoodi võib ratas alguses pigem tüliks kui kasuks olla. Naerge jah koos Kuutrolliga, et inimesele kingitakse ratas ja ta ei kargagi kohe selle selga ja küta mööd linna ringi. Muide ega rattaga ei saa korralikult poodelda. See on ikka nagu punktist A punkti B sõitmiseks mitte trajektooril A,B,C,D, jälle C, siis E, G jne. Iga kord ratas lukku ja lukust lahti. Ega neid ratta lasipuid on väga väheste poodide ees ju. Rattatee probleemidest ma üldse ei viitsi rääkidagi. Vata millised uued mured nüüd kohe.

Ehh Amsterdam, mon amie!

Mõtle kui mul oleks veel selline kolme lapsega kast esiratastel, pakiraamil kompsud ja vuraks niimoodi hommikust õhtuni. Mis jalad neil küll on, mõtlesin ma, kui sealmaal neid naisi imetlesin. Aga tselluliidikreemid jäävad ostmata. Reied on neil kindlati trimmis. Sihuke trenn, et vähe pole.

Kui ilmad paranevad (siis kui külalised lahkuvad) on plaan Raadi Mõis üle vaadata. Mida pole näind, seda pole näind ütleks Janes. Küll olen sellest aga VÄGA palju kuulnud alates lapsepõlvest.