Ükskõik kuidas ma ka ei pinguta oma elu rahulikumaks sättida, see õnnestub heal juhul ainult nädalaks. Siis hakkab uus kamm peale. Esiteks ma ei mäleta, millal mul kõik ihuliikmed korraga terved oleks olnud. No see kõlas natuke liialdatult aga no korraga hästi igast kohast ma ei ole ennast juba ammu tundud, aga sellega võib harjuda. Halvem asi on see, et mul on tekkinud mingi immuunpuudulikkus, sest ma võtan juba külge selliseid baktereid, mille kohta kirjandus kirjutab, et see saab juhtuda ainult joodikutel. No või pikalt tõvevoodis voolikute all lamades. Arstid (kolm erinevat) teevad suuri silmi: "Kust te sellise bakteri saite?". Kust ma sain, kust ma sain? KUST MA TEAN? Kuid pühapäeval pean ma jälle Amsterdami lendama koos oma bakteritega. See ei ole enam lõbus. Ometi ma ootasin seda komandeeringut nagu puhkust. Igakevadine tulbid ja Amsterdam. Kanalituurid, kontserdid ja restoraniõhtud. Kongress ja free communication muidugi ka. Kuid mulle meeldib hotellides elada, sest ilmselt ma ei tee seda piisavalt tihti. Seal võib tuppa astudes kohe voodisse visata ja mõttetult telekapulti klõpsima hakata, mida ma kodus endale lubada ei saa.

Kuna mul on iga kord Amsterdamis olles olnud vähe aega, siis ma võtan ühe muuseumi korraga. Seekord läheb loosi vist Rembrandti maja ja kui aega jääb siis maailma vanim botaanikaaed.

Oi mulle ei meeldi kohvrit pakkida.