püha ERSO kiusamine

Mis mind lahvatanud orkestriskandaali puhul kõige enam imestama paneb, ei ole mitte Järvi ahnus ega Siitani mõõdutundetus (loe südametunnitsuse puudumine), vaid hoopis see, et ERSO ja kultuuriministeeriumi vaheline tüli hoiab uudistes esikohta juba nädal aega. See on uskumatu, arvestades seda, kui palju inimesi Eestis tegelikult üldse ERSO kontserte külastab. Minu arust see ei ole praegu Eesti kõige põletavam küsimus. Samal ajal kutsub õiguskantsler üles minema inimesi aktsiaseltsi Tallinna Vesi vastu kohtusse ja majandusministeeriumis on kuriteokahtlused. Riigikogu ei saa kokku 2011 aasta eelarvet.
Rahvast aga huvitab hoopis miski muu. Teda huvitab ilmselt, kes oli Laine Jänes eelmises elus (parafraseerides Kreisraadiot, mis tegelikult ongi elu ise).

Kui vaadata kommide arvu, siis niipea kui tuleb uus ERSO teemaline lugulaul, ilmub selle taha varsti 100 kommi. Samas vesi, mis puudutab igat tallinlast, kogub sama ajaga 20 kommi.
Ma pean enast üsna kultuurilembeseks inimeseks. Teen igal nädalal vähemalt korra midagi kultuurset. ERSO ei ole ainus kultuuri edasikandja Eestis. Meil on nii elujõuline rahvakultuur, tohutult isetegvuslikke kollektiive ja poolprofesionaalseid kollektiive, kelle tegevus on väga kõrgel tasemel, aga nad ei saa sellee eest palka. Mina leian omale pidevalt hingetoitu, aga vat jah, ERSO kontserdil käisin vist viimati 31.12.1999.
Ütlen ausalt, et mulle pole küll oluline, et just Järvi siin dirigeeriks. Kui ikka võimalusi pole, siis saab ka muudmoodi. Eestis on palju andekaid dirigente.
Ma ei saa aru miks rahvas nii leilis on selle ERSO küsimusega? Kas sellepärast, et saaks ühte poliitikut, sindrinahka, tampida? Materdada nagu karuputke.
Selle mõtteni viis Kivirähk 20.11:

Õieti tundub, et paljude inimeste meelest poliitika ainult põrgulistest koosnebki. Nemad pole majesteetlikud, vaid meenutavad pigem naksikesi, kellest on oma Võrumaa lugudes kirjutanud Juhan Jaik: tillukesi paharette, kes elasid põrandapragudes ja tegid sirisevat häält nagu rohutirtsud. Nad polnud just lausa ohtlikud, aga tüütud igal juhul. On päris selge, et ükski endast lugupidav inimene ei soovi selliste jeekimitega tegemist teha.

Ükskõik, et päevavalgele tulnud puudujäägid peaksid Siitani poolset kaalukaussi alla vajutama, on rahvas valdavalt tema poolt. Kõik on loomulikult kinni makstud ja reformarite käsilased. Poliitik on apriori halb ja valelik. Edasikaebamisele ei kuulu.

Mina arvan, et selle teema võiks uudiste esikümnest nüüd välja võtta ja lahendada meediaväliselt, sest meedia ise näitab ka asju parasjagu selles valguses, mis kõmurikkam on.

Huvitab veel, et kas ilmub välja ka see kodanik, kes on Neeme Järvi suuvoodriks Eestis. Kes hoiab teda pidevalt kursis kõigi Eesti uudistega (a la Läänemaa muuseumi direktori vallandamine jne), kes kirjutab tema eest kirju?

Ka Siitani kapist on veel luukeresid pudenemas. Nagu ütles Mustonen, et seal on miljon detaili, millest me enamusi ei tea.

Väga kasulik oleks järgida inglaste ütlemist:
"Keep your mouth shut when the shit hits the fan"

Puhtam ja muretum.

Miks ikka Sakala tegelikult lammutati?

Seoses Õhtulehes avaldatud looga meenus üks vana anekdoot.

Bush peab Sakalas kõnet. Kõne lõpus pöördub Ansipi poole. "Härra Ansip, öelge, mis teil selle Estonia parvlaevaga õieti juhtus?"

Ansip ei tee kuulmagi ja plaksutab kõne lõpus nagu kõik teisedki.

Vaheajal küsib Bush Anisipi käest, miks too küsimusele ei vastanud.

"Tead, Georg," vastab Ansip. "Seal saalis on selline koht, kus ei kuule mida esineja räägib."

"Ei usu," vastab Bush.

"Päriselt ka. Proovi ise, istu selle koha peale."

Bush istub osutatud kohale, Ansip läheb kõnepulti ja küsib:

"Härra Bush, öelge palun, mis teil seal New Yorgis 11. septembril 2001 tegelikult juhtus?"

Bush ei tee kuulmagi. Pärast ütleb, et on jah, selline koht, kust midagi ei kuule.

Kruudat võib ju kiruda

...aga ühes on tal õigus: Eesti ajakirjandus imeb vilinal. Võtame kasvõi tänase "Postimehe" - esiküljel on lugu sellest, et tuhandekroonist oleks vaja, aga Euroopa keelte päevast ei sõnagi.

Esmaspäevases "Pressiklubis" arutavad mõnede väljaanete juhid selle üle, mis võiks inimesi huvitada ja "kuidas ilma korralike pealkirjadeta inimesi püüda", seda nad ei kujuta ette. Mina aga küll. Ei ole vaja sellised pealkirju nagu "Omaniku väitel ei olnud naine joobes!" või uudiseid sellest, kellel on kui suured kunstrinnad. See "pealkirjadega püüdmise" poliitika on sama lühinägelik nagu apelleerimine pensionäridest valijatele: töötab ainult mõnda aega.

Tõde

"Siin on kirjas, et kakluses sai viiskümmend kuus inimest viga," teatas härra Pihmahantel, kes etendas söögiaegadel omamoodi eesistuja rolli, kuna oli selles majas kõige kauem vastu pidanud üüriline. Ta oli ostnud "Ajalehe" teel koju pagaritöökojast, kus ta töötas öise vahetuse ülemana.

"Mõelda vaid," ütles proua Imerohi.

"Ma arvan, et seal oleks pidanud olema viis-kuus," lausus William.

"Siin on kirjas viiskümmend kuus," ütles härra Pihmahantel karmilt. "Must valgel."

"See peab siis ikka tõsi olema," väljendas proua Imerohi arvamust, millega üldiselt nõus oldi, "muidu ei lastaks seda lehte panna."

"Ei tea, kes seda lehte teeb?" tähendas härra Aldis, kes oli kaubareisija ning müütas hulgi saapaid ja kingi.

"Oh, eks selle jaoks on erilised inimesed," ütles härra Pihmahantel.

"Kas tõesti?" küsis William.

"Muidugi," vastas härra Pihmahantel, kes kuulus nende suurt kasvu inimeste sekka, kes silmapilkselt igal asjal asjatundjateks saavad. "Nad ei luba lihtsalt igaühel kirjutada, mida heaks arvavad. See on loogiline."

Terry Pratchett, Tõde. "Varrak", Tallinn 2007

Klounaad ajakirjanduses

Üha enam jääb mulje, et eesti ajakirjandust ei saa tõsiselt võtta. Uudiseid ei edastata mitte informeerimise eesmärgil, vaid selleks, et lugejate-vaatajate tähelepanu võita. Sellele eesmärgile on allutatud kõik — uudiste valik, stiil, pealkirjad.

Ma ei räägi isegi sellest, millise menu saavutas libauudis hobilingvistide ühingu kohta, kus pakuti välja uudissõna pülk, mis on iseenesest päris kena leid. Palju kurvem on see, et uudise EuroTermBank'i kohta andis edasi vaid minut.ee.

Tänasest "Päevalehest" leiame uudise pealkirjaga "Riik korrastab teid paari miljardi krooni eest". Ma ei usu, et tegemist on personaalse pertseptsiooni probleemiga kui ma loen sealt personaalpronoomeni välja. See "paar" on antud juhul pisendavas (diminutiivses) funktsioonis, sellele võiks lisada ette "kõigest". Pole vist vaja lisada, et see tekitab juba ette kergemeelse hoiaku. Ja mida muud, kui kergemeelsust võiks oodata neist uudistest, mille pealkirjad, on vanas "Noorte Hääle" "Viimase veeru" stiilis.

Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast — "Pealtnägija", "Ärapanija" ja "Trikimees"?