2010-11-23

püha ERSO kiusamine

Mis mind lahvatanud orkestriskandaali puhul kõige enam imestama paneb, ei ole mitte Järvi ahnus ega Siitani mõõdutundetus (loe südametunnitsuse puudumine), vaid hoopis see, et ERSO ja kultuuriministeeriumi vaheline tüli hoiab uudistes esikohta juba nädal aega. See on uskumatu, arvestades seda, kui palju inimesi Eestis tegelikult üldse ERSO kontserte külastab. Minu arust see ei ole praegu Eesti kõige põletavam küsimus. Samal ajal kutsub õiguskantsler üles minema inimesi aktsiaseltsi Tallinna Vesi vastu kohtusse ja majandusministeeriumis on kuriteokahtlused. Riigikogu ei saa kokku 2011 aasta eelarvet.
Rahvast aga huvitab hoopis miski muu. Teda huvitab ilmselt, kes oli Laine Jänes eelmises elus (parafraseerides Kreisraadiot, mis tegelikult ongi elu ise).

Kui vaadata kommide arvu, siis niipea kui tuleb uus ERSO teemaline lugulaul, ilmub selle taha varsti 100 kommi. Samas vesi, mis puudutab igat tallinlast, kogub sama ajaga 20 kommi.
Ma pean enast üsna kultuurilembeseks inimeseks. Teen igal nädalal vähemalt korra midagi kultuurset. ERSO ei ole ainus kultuuri edasikandja Eestis. Meil on nii elujõuline rahvakultuur, tohutult isetegvuslikke kollektiive ja poolprofesionaalseid kollektiive, kelle tegevus on väga kõrgel tasemel, aga nad ei saa sellee eest palka. Mina leian omale pidevalt hingetoitu, aga vat jah, ERSO kontserdil käisin vist viimati 31.12.1999.
Ütlen ausalt, et mulle pole küll oluline, et just Järvi siin dirigeeriks. Kui ikka võimalusi pole, siis saab ka muudmoodi. Eestis on palju andekaid dirigente.
Ma ei saa aru miks rahvas nii leilis on selle ERSO küsimusega? Kas sellepärast, et saaks ühte poliitikut, sindrinahka, tampida? Materdada nagu karuputke.
Selle mõtteni viis Kivirähk 20.11:
Õieti tundub, et paljude inimeste meelest poliitika ainult põrgulistest koosnebki. Nemad pole majesteetlikud, vaid meenutavad pigem naksikesi, kellest on oma Võrumaa lugudes kirjutanud Juhan Jaik: tillukesi paharette, kes elasid põrandapragudes ja tegid sirisevat häält nagu rohutirtsud. Nad polnud just lausa ohtlikud, aga tüütud igal juhul. On päris selge, et ükski endast lugupidav inimene ei soovi selliste jeekimitega tegemist teha.

Ükskõik, et päevavalgele tulnud puudujäägid peaksid Siitani poolset kaalukaussi alla vajutama, on rahvas valdavalt tema poolt. Kõik on loomulikult kinni makstud ja reformarite käsilased. Poliitik on apriori halb ja valelik. Edasikaebamisele ei kuulu.

Mina arvan, et selle teema võiks uudiste esikümnest nüüd välja võtta ja lahendada meediaväliselt, sest meedia ise näitab ka asju parasjagu selles valguses, mis kõmurikkam on.

Huvitab veel, et kas ilmub välja ka see kodanik, kes on Neeme Järvi suuvoodriks Eestis. Kes hoiab teda pidevalt kursis kõigi Eesti uudistega (a la Läänemaa muuseumi direktori vallandamine jne), kes kirjutab tema eest kirju?

Ka Siitani kapist on veel luukeresid pudenemas. Nagu ütles Mustonen, et seal on miljon detaili, millest me enamusi ei tea.

Väga kasulik oleks järgida inglaste ütlemist:
"Keep your mouth shut when the shit hits the fan"

Puhtam ja muretum.

9 kommentaari:

Mina ütles ...

Ma nähtavasti pole kultuurilembeline inimene, sest ei mäleta, millal midagi kultuurset tegin. Kui see on hingelt ära saadud, siis tunnistan, et mul on ka Siitanist suht-koht ükskõik.

Aga puhtast sportlikust huvist loodan, et seda teemat hoitakse veel mõnda aega üleval - sest ma pole siiani saanud vastust, mille eest meie riigis minister ikkagi vastutab?

Aga eks rahvusorkestri kui esindusühingu väärtust mõõdetaksegi selles, kui palju inimesi tegelikult selle kontserte külastab. Ma pakun ühe mõõdiku veel - hindame ka seda, kui palju see orkester siis riigile kasumit on toonud! Kahjumit teeb hoopis? Äkki üldse kinni panna?

Sekeldaja ütles ...

Vähemalt see kirjutis siin minu hinnangul kultuursete tegude kilda ei lähe, peaks veel midagi sellel nädalal tegema. Äkki õnnestub kusagil rahvapilliüritusel läbustamas käia?

Lupetta ütles ...

Oli jah mõttes laupäeval (27.11.) läbustada TÜ aulas, kus kantakse ette Seto Sümfoonia "Peko". Ettekanded veel ka Värskas ja Tallinnas. :-)Lähme kaema!

Kaur ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kaur ütles ...

Mind aga vihastab, et ajakirjandus pole selle nädalaga suutnud kirjutada ühtegi HEAD artiklit. Ülevaatlikku. Mõlemat poolt kajastavat. Analüüsivat.

Ma tahan näiteks teada, kui suur on ERSO eelarve ja kui suured on "puudujäägid" - ehk siis, kui suur see finantsprobleem on. Suhtarvudes, mitte emotsionaalsetes miljonites.

Ma tahan teada, kes on kes. Mis juhid ERSO-l on, mis tööd igaüks teeb, mis organid neid valivad-määravad. Nii saaks teada, kui oluline on A.S. kogu struktuuris.

Ma tahan teada, mis on need "reformid", millele viidatakse.

Ja nii edasi.

Aga meedia ei kirjuta sellest. Kirjutab hoopis nupukesi, et Jänes ütles böö! ja Järvi ei mängi temaga ja Jänes ütles seepeale jälle böö. Treitakse pisikesi nupukesi (mis mõnikord küll kahe lehekülje suurused). Aga teemat ennast ei käsitle ükski väljaanne. Või vähemalt pole mulle ette sattunud...

Mul, ausalt, pole vahet, kes on ERSO juhid.
Aga head ajakirjandust tahaks küll!
Kuid just seda pole siinkohal näha.

Anonüümne ütles ...

Ei olegi oluline, kas eestlased ERSO kontserdil käivad. Mis parata, kui oleme sellised, et ei käi. Kuid oluline on, kas (või et) muu maailm käiks, tuleks. See on Eesti üks võimalusi rääkida arenenud maailmaga keeles, mida see mõistab ja kuulab; ning jätta mulje, millest seejärel võivad kasu lõigata ka muud valdkonnad.

Selles on küsimus.

Erik ütles ...

Minu meelest on see palju sügavam ja laiem teema. Kõigepealt tahan küsida: miks just klassikaline muusika? Miks kõik peavad endastmõistetavaks, et klassikale makstakse peale?

Ma saan aru, et makstakse peale sellele kultuuriosale, mis arendab ilmselgelt meie rahvuslikku vaimu ja soovi olla veel eestlasem kui seni. Klassikaline muusika seda ei tee, vaid on sulaselge kadakasakslus.

Eestlus jääb aga alles vaid siis, kui me ERISTAME end selgelt Euroopast, luues tugeva, mehise, sõjalise ja maarahva traditsioonidel põhineva kultuuri.

Eesti kultuur - see on pigem kinnised piirid ja patriotism, see on viie-kuue lapsega pered ja inimeste soov olla just selline nagu meie esiisad, mitte aga otsida eeskujusid Euroopast.

Ma kardan, et välismaale läinud ja sealt tagasi tulnud on meie eripärasele ja omanäolisele kultuurile igaveseks kadunud.

Anonüümne ütles ...

Kauriga absoluutselt nõus, ja see jama ajakirjandusega kestab juba terve iseseisvusaja mu meelest. Vaht, vaht, vaht.

Erik aga on küll humorist! Kõlab nagu Aafrika dzhunglikultuur pigem - mehed taovad vastu rinda ha peavad üksteisega egosõdu, milelst loodavad kangelastena väljuda. Ning naised istuvad kodus ja popsavad lapsi välja iga kord kui uus viljakustsükkel algab.

"Kinnised piirid" aga viitab vististi eestlaste kombele elada otse kui tünnis... vot see on meie "kultuurile" iseloomulik tõesti, kas arvate, et on siis põhjust uhke olla?

Sekeldaja ütles ...

Kuidas võib blond nii ettenägelik olla? Js mina nii primitiivne?
Ongi nii. ERSOT ei ole enam uudistes. Ei ole muret enam, ei ole probleeme. Võid julgelt setu rahvakultuuri kummardama minna, eesti põlve uueks rajama, Kalevi kojutulekut ootama asudes.
Suitsuvingune ja tareline eesti kultuur ainult võidab sellest, et mingid kepiviibutajad siia enam ei eksi või kui, siis ainult välismaised, omamaistele on koht kätte näidatud.