Üha enam jääb mulje, et eesti ajakirjandust ei saa tõsiselt võtta. Uudiseid ei edastata mitte informeerimise eesmärgil, vaid selleks, et lugejate-vaatajate tähelepanu võita. Sellele eesmärgile on allutatud kõik — uudiste valik, stiil, pealkirjad.
Ma ei räägi isegi sellest, millise menu saavutas libauudis hobilingvistide ühingu kohta, kus pakuti välja uudissõna pülk, mis on iseenesest päris kena leid. Palju kurvem on see, et uudise EuroTermBank'i kohta andis edasi vaid minut.ee.
Tänasest "Päevalehest" leiame uudise pealkirjaga "Riik korrastab teid paari miljardi krooni eest". Ma ei usu, et tegemist on personaalse pertseptsiooni probleemiga kui ma loen sealt personaalpronoomeni välja. See "paar" on antud juhul pisendavas (diminutiivses) funktsioonis, sellele võiks lisada ette "kõigest". Pole vist vaja lisada, et see tekitab juba ette kergemeelse hoiaku. Ja mida muud, kui kergemeelsust võiks oodata neist uudistest, mille pealkirjad, on vanas "Noorte Hääle" "Viimase veeru" stiilis.
Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast — "Pealtnägija", "Ärapanija" ja "Trikimees"?
1 kommentaar:
Mis puutub uudistevalikusse, siis ma usun, et suuresti on küsimus ikka kirjutajate/toimetajate enese silmaringis ja väärtushinnangutes. Mina näiteks libistan silmad ka üle neist teemadest, mis mulle isiklikult huvi ei paku. Mind saab ka süüdistada teatud teemavaldkondade diskrimineerimises, sest noh, tõesti, minu jaoks need lihtsalt ei eksisteeri, jäävad minu nägemisväljast väljaspoole. Ma kipun arvama, et see polegi meie päevalehtedel niivõrd teadlik joon (vaja lolle lugejaid püüda) kuivõrd iseenesest tekkiv piiratus (aga see ongi, kuidas mina maailma näen).
Postita kommentaar