Kohtasin üle hulga aja jälle Harju Loogilist. Nagu ikka, kujunes jutuajamine temaga intrigeerivaks.
"Ühest ma ei saa aru," ütles ta. "Kas sa nägid Ansipi esinemist televisioonis, kui see Simmi asi avalikuks tehti?"
"Nägin. Mis siis?"
"Kas sulle ei tundunud imelik, et ta nii vihaselt esines? 'Reeturile reeturi palk!'"
"Oli jah, aga võibolla ta oligi vihane?"
"Võlts, võlts näis see mulle, Minul tekitas see kognitiivse dissonantsi."
"Millega siis?"
"Riigi üldise ideoloogiaga. Kui kõik peavad omadega ise toime tulema, kaubelda võib kõigega, riik olgu võimalikult õhuke..."
"Odot, kuidas, kaubelda võib kõigega? Aga au, südametunnistus, õigus..."
"Just. Kas meil siis ei kaubelda õigusega? Võistlevad kohtuprotsessid, kokkuleppemenetlused. Ja siis tuleb peaminister ja esineb sellise näoga, nagu oleks teda isiklikult solvatud. Kaup on kaup. Mispoolest siis informatsioon, kuigi teda riigisaladuseks nimetatakse, teistmoodi on."
"Aga see on ju seadusega keelatud..."
"Ja siis? Narkootikumid on kah seadusega keelatud, ometi neid ostetakse, müüakse ja tarvitatakse. Miks siis keelatud informatsiooniga kaubitsejale rohkem tähelepanu pööratakse kui mõnele tavalisele narkodiilerile?"
Selle peale ei osanud ma enam midagi kosta. Loogiline aga küll.
"Tahad, ma ennustan?" ütles ta. "Nagunii saab ta oma karistuse kiirmenetluse korras, kokkuleppeliselt."

Pildid on Sakalast ja Kaitseministeeriumist.

Poliitanekdoot

Poliitanekdoot pole veel väljasurnud žanr. Täna tuli üks selline:

--Ansipil on ikka kõvad alkoholiprobleemid.
--Miks? Kas sellepärast, et ta ei taha öist viinamüüki ära keelata?
--Oh, seda võib seletada öise eluviisiga. Aga vaata, kui ta Tartus oli, siis ta lasi Plasku ja Korgitseri püsti panna. Ja nüüd ta tahab Tallinnasse Karahvini.

Miks ikka Sakala tegelikult lammutati?

Seoses Õhtulehes avaldatud looga meenus üks vana anekdoot.

Bush peab Sakalas kõnet. Kõne lõpus pöördub Ansipi poole. "Härra Ansip, öelge, mis teil selle Estonia parvlaevaga õieti juhtus?"

Ansip ei tee kuulmagi ja plaksutab kõne lõpus nagu kõik teisedki.

Vaheajal küsib Bush Anisipi käest, miks too küsimusele ei vastanud.

"Tead, Georg," vastab Ansip. "Seal saalis on selline koht, kus ei kuule mida esineja räägib."

"Ei usu," vastab Bush.

"Päriselt ka. Proovi ise, istu selle koha peale."

Bush istub osutatud kohale, Ansip läheb kõnepulti ja küsib:

"Härra Bush, öelge palun, mis teil seal New Yorgis 11. septembril 2001 tegelikult juhtus?"

Bush ei tee kuulmagi. Pärast ütleb, et on jah, selline koht, kust midagi ei kuule.