läkk nagu lämmepuu..

Kallid elukutselised tõlkijad! A i d a k e!

Palun tõlkige mulle, mida Lembit Remmelgas on juba tõlkiud, aga mina ikka aru ei saa. Jutt on Karel Capeki raamatust "Aedniku aasta", kus ühele lehele on tõlkija suutnud välja mõelda neli ä tähte sisaldavat tundmatut sõna.
Need on läkk, lämmepuu, räik ja nälbitud. Kahest viimasest on veel võimalik aru saada. Seal võiks sama hästi olla "jäik" ja "näritud", aga see lämmepuu ja see läkk.

"... et meil oleks inglise muru, roheline nagu piljardikalev ja tihe nagu Pärsia vaip, haljasala ühegi veata, rohuplats nagu samet, läkk nagu laud."

"...paljal põllupeenral vanaeit kiitsaka kitsega, kes järab lämmepuud või tenniseplatsi võrku."

Katariina, Triibik....!

dopingus(k)andaal

Argo Ader imestab kurvalt Ringvaate saates, et kuidas see dopinguaine tema sisse sai.
Ma pakun, et suure tõenäosusega ikka suu kaudu.
Kui ma laps olin, siis minu vanaema ütles mulle tihti, et pane suu kinni, süda jahtub ära. Argo vanaemal on siin tegemata töö. Argo hoidis suu lahti ja dopinguaine lipsas sisse.

Inimese viirus

Kunagi rääkis mu juhendaja ja bio-geo teaduskonna dekaan Simisker loo, et keegi tudeng oli kirjutanud veenva essee teemal, et inimene on tegelikult viiruse valguline kest (kapsiid).
Minuarust on see jube geniaalne mõte.
Samuti nagu see, et Lenin oli tegelikult seen. Mäletate seda lugu?

Postitus on ajendet Arko Oleski esseest "Looduse tüütu kroon" tänases A&K-s.

PÖFF

Praegu öeldi PÖFFi saates, et päeval on mõned seansid hundi hindadega. Hundi hind on 40 Eeki.
Mittehuntidele 75 eeki.
Tavai kõik hundid nõudke õiglast hundi hinda!

Meest sõnast....

Püstolreporter Irma Tsello saab Anton Kuubilt lubaduse kätte..

Päevakajaline

tuli läks räästa
ei tõrjujad saa päästa
nad on koondatud

Tiiger Bronto

Talvine loomaaed pole üldse nii igav, kui ma arvasin. Suvel selline karvane loom pigem lõõtsutab vist kuskil vilus. Mina pole enne tiigrit nii lähedalt näinud. Samuti elevante, kes talvel on toas.
Loomaaeda tasub ikka korra aastas külastada, mõtlesin ma ja imestasin, miks mu viimasest käigust on peaaegu 5-6 aastat vist möödas.

Oskar Lõvi vol.2

Kõik Oskar Lõvi eluloohuvilised teadke, et eelmise saj algupoolel elas ja tegutses Eestis vähemalt kaks Oskar Lõvi nimelist meest. Esimene sündis 1892 Tapiku külas Mihkli pojana ja teine Oskar Lõvi sündis Türil 1902 Jaani pojana. Esimene hariduselt agronoom ja teine ajakirjanik. Õnneks või õnnetuseks tegelesid mõlemad kirjutamisega ja mõlemal oli ka kirjanikunimi. OL 1= Jaan Järvlane ja OL 2 = Toomas Kivi. Mõlemad olid ka üsna aktiivsed kodanikud EW ajal. Esimene aga pages läände ja teien hukati 1942 Venemaal.

Miks ma seda kirjutan? Sest ma pidin kreepsu saama kui hakkasin lugema OL elulugu ja saatust. Faktid üldse ei klapi, mismõttes hukatud, kui ma tean, et ta elas vanaks Kanadas. Ta oli minu sugulane ja kirjutas romaanitriloogia "Kolm naist". Siiski ta polnud kirjanik, ega ka ajakirjanik.
Nüüd ma taipasin, et olin haneks läinud ka siis, kui lugesin EE artiklit (kunagi kevadel vist), kuidas Päewalehe ajakirjanik paljastas salapiiritusega hangeldamises süüdi oleva ministri. Esimese Wabariigi ajal muidugi. Päewalehe ajakirjanik aga ei olnud mitte minu sugulane OL Mihkli poeg (ma olin nii uhke, kui ma seda lugesin) vaid hoopis see teine OL Jaani poeg.
Nüüd ma alles jagasin ära. Daaaah

Ishias

"Suve" filmist me teame ju seda kohta, kus Toots ja Kiir apteeki lähevad ja Toots seletab, mis on ishias. Lapsena ma olin kindel, et Toots luuletas selle haiguse omale, et sellist imeliku nimega haigust pole olemaski. Mismõttes täna siin-, homme sealpool.
Nüüd Tootsi saatusekaaslasena saan ma täpselt aru, mida ta mõtles. Just nii ongi- täna ühes jalas, homme teises. Kõige hullem, aga kui pähe lööb. Kusjuures lööbki. Pidev 9 kuud kestev valu mõnes su kehasosas, paneb ikka lõpuks katuse sõitma.

Mu füsioterapeut ütleb, et nimmepiirkonna hädad on inimestel, kel on psüühhika probleemid. Kõik algab peast. Ega ma vastu ei vaidle. Kuigi diski tsentraalne ekstrusioon ikka päris mõtlemisest ei saa tekkida ju.

Nüüd ma pean siis ennast terveks võimlema ja ujuma. No ma tahaks seda näha. Kõik ütlevad, et ükskord see sopistus kaob, aga millal? Kas mu katus selleks ajaks lõplikult ära ei sõida? Aga kes mu eest tööl käima hakkab?

Kirjulehine õitseb

Sügisannid varutud

Haned toovad hallatusta

Mõrsjalill



Rootsi kardinad



Glasuuritud tähtputk

Ütlemata jäänud toost

Pidasime Pirgu mõisas T kammerkoori sünnipäeva, kus iga laulja pidi ütlema toosti. Midagi sünnipäevalapse kiituseks. Järg ei jõudnudki minuni ja tegelikult ma vaikselt lootsin ka, et ei jõua. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks olnud vaid, et ma pole oraatori tüüp. Ma ei naudi eriti kõnepidamist. Mu mõte jookseb ummikusse, kui kõik korraga oma pilgud minule suunavad.
Kuid see jäi mind vaevama. Öösel voodis mõtlesin ikka toosti välja ja panen selle nüüd siia.
Minu jaoks on T kammerkoor olnud grupiteraapia vorm. Mitte ainult muusikateraapia vaid ka naeruteraapia. Tagant järgi ma ütleksin, et siis kui ma liitsusin selle segase seltskonnaga olin ise parasjagu üsna depressioonis. Võib olla siis ma ise seda niimoodi ei osanud sõnastadagi. Mu eneseusk ja hinnang oli paari eelmise aastaga tambitud kuhugi rohujuure tasandile. Seda tänu mu isikliku elu seikadele ja eelmise koori dirigendile. Õnneks ta enam ühtegi koori kuuldavasti ei dirigeeri.
T kammerkoor on kindlasti kujundanud mu huumorimeelt ja julgust oma arvamust avaldada kõva häälega, vaielda, kui ma leian, et õigus võib olla hoopis minul. T kammerkoor, see on palju häid ja hästi pretensioonituid inimesi. Ilma selleta oleksin ma igavam ja mornim inimene, palju väiksema sõpruskonnaga. Kuigi vast mitte surnud. Ei hakka liialdama ka.

Mu aias särab praegu päevakübar.

Mürobalaan?

Just nii aga kindlasti mitte müroplaan, nagu keegi hommiku terevisioonis olevat soovitanud ega ammugi mitte müraploom.
Viimane kõlab muidugi kelmikalt.
Kui ma mingi taimenimega kimpu jään, siis tavaliselt kasutan Tartu Botaanikaaia taimenimede registrit. Seekord on segadus suurem. Seal pakutakse kahte enamvähem sobivat varianti: mürobalaan ja mirabell-ploomipuu. Kui ladina keelsete nimede järgi googlist pilte otsima hakata, leiab üsna ühesuguseid nägusid. Vot selliseid nagu mul siin. Inglise keeles öeldakse ka cherry-plum. Huvitav miks eesti keeles ei võiks?
Või on need kollased ikkagi mirabellid (Prunus x domestica var. syriaca) ja mürobalaanid (Prunus cerasifera) on punased? Samas viimaste kohta kirjutati siin, et nad võivad olla ka kollased.
Appi, ma mõtlesin, et ma ise juba sain asjale pihta.
Siiamaani sai neid labaselt alõtšadeks kutsutud, aga noh see ei ole kaugeltki nii glamuurne nimi kui mürobalaan.
Ühesõnaga, ma tahtsin öelda seda, et ma keetsin 6 liitrit mürobalaani-banaani moosi. Päriselt ka.

Enesepiinajate pidu

Ma olen sellist artiklit ammu oodanud!
Sest ma olen kogu aeg rääkinud, et tippsport on tervise tapmine ja mina ei tunne mingit rõõmu pealt vaadata, kuidas tippsportlased oma tervist rikuvad. Ometi ükskord on võetud vaevaks natukene tippspordi varjupoolelt kaant kergitada.

Kes oksendab, kes kukub pildituna üle finišijoone, kes kannatab valude käes ja psüühilise pinge all. Tippjalgpallurid saavad valuvaigistite söömisest südameatakke. Milleks? Rahvas kannab kätel ainult neid, kes võidavad. Kui homme enam ei võida ilmuvad lehte pealkirjad: sportlane (see ja too) on läbi põlenud. Vesi peale kohe. Mõttetu mees.

Meie kodus põhimõtteliselt mingeid MM-isid ja OM-isid ei vaata. Mulle ei meeldi vaadata neid tsirkusekarusid seal. Aasta otsa harjutavad oma trikki ja piitsutavad oma organismi ja siis ühel ilusal päeval kogunevad tuhended ja miljonid teleka ette ja ootavad. Noh näita nüüd, mida sa võid. Kas see on meelelahutus?

Vägisi kipub mul keelele Eesti vanasõna: kiida lolli ja loll nikastab naba paigast ära.

Eriti võikad olid dokfilmid enne Pekingi OM-i hiina laste sporditreeningutest. Lastekaitsel oleks seal küll oma sõna öelda, kui seal sihuke asi üldse olemas on.

Kui tippsportlse karjäär läbi saab, kaob nii mõnelgi elu mõte.
Täitsa haige värk.

Ma nägin täna poes inimest, kes ostis raha eest Poola rohelisi õunu.
Neid, mis näevad välja nagu mulaažid.
Praegu, kus Eestimaal on õunauputus.
Ma ei osta neid isegi talvel mitte.

Pildikesi Tartust, vol 2

 

 

Päris hea ju, kui diivan omast käest võtta.

Pildikesi Tartust

Täna oli Meelisele ja Vjatškole pärg pandud.

Pakri laulmise pidu 22.08.09

Meestelauluansambl "Liinatsuraq'" on jõudnud järgmisele levelile. Minuarust tasuks koostööd jätkata ja arendada.
Kuigi me tervet pidu ei näinud, olen ikka veendunud, et see oli peo parim lugu.