Vana kurikuulus Szolnoki restoran on nüüd maha põletatud.
Ega tema viimsed päevad polnud enam kaugeltki nii hiilgavad kui nõukaajal. Tõsi see on, et koht oli muutunud mingite muukeelsete jõmmide kogunemisekohaks ja eriti kummastav oli see reklaam plahvoon SAUN ukse kohal. Ei tea mis "saun" see küll seal olla võis. Igatahes oli kõik seal toimuv minuarust jube kahtlane.

Omal ajal olid Kännu Kukk ja Szolnok ikka kuulsad kohad, kus õhtuti mängis bänd ja peeti juubeleid. Kui ma keskkooli lõpetasin sai sedagi ikka Szolnoki restos tähistatud. Kõva sõna.
Siis tuli uus aeg ja koht käis kolinal alla koos Kännu Kukega.
Szolnoki baarile sekundeeris veel vastasasuv õllekas. See oli ka omal ajal koht, kus käisime sõbrannadega kooki ja salatit söömas. Nüüd räägitakse, et olla olnud mingi hästi odav ja joodikusõbralik koht. Kõigele krooniks lisandus veel paar aastat tagasi komplekti Casino.
Minu igapäevane tee tööle ja koju (kui ma käin jala) kulgeb just nende kahe asutuse vahelt läbi ja ausalt, ma pean ütlema, et Szolnoki baari uksest möödudes ma hoidsin silmad lahti ja kõrvad kikkis ja kahktlustasin iga mordat, kes seal trepil suitsu tõmbas.
Kiisik pidi seda takistusriba läbima 8 aastat!
Kuid need õlleka papid tundusid ohutud pässid olema.
Casinost olen püüdnud üldse mitte välja teha.
Szolnoki turg aga mind eriti ei häiri. Turult saab ikka värket ja odavat juur -ja lehtvilja. Turg on turg.

Kui see nüüd oli mõni narkarite ja maffiakoht, mis kellelegi kättemaksuks maha põletati, on loogiline, et varsti plahvatab kuskil teises linnaosas mõni teine analoogne koht?
Tallinn põleb!

POMMUUDIS

20 min tagasi plahvatas Szolnoki poe(s) lähedal pomm ja põles maha üks maja ja portaalid, kes reklaamivad ennast kui "uudised reaalajas" ei kõssagi.
Võib olla põles maha lausa vana kuulus Szolnoki restoran ise, vat ei tea. Mu aknast nii hästi ei paista. Plahvatust kuulsin aga selgesti ja leek käis taeva'asse.

11.aprill Tamsalu aias.
Need krookused olid küll üllatavalt suured. Arvestades, et veel nädal enne seda oli aias 10cm lund.
Kuid leidke pildilt mesilane, kes on tabatud otse korjelennult. Minuarust tal puuduvad ainult veel need kollased ämbrikesed käpakeste otsast, nagu kujutatakse töökat mesilast laste raamatutes.

Kuidas me rändlinde saabumas ei näinud

Lõunatuul teate tõi, et on kevad saabumas.
Nüüd ma tean, peagi võin linnulaulu kuulda taas.
Jälle voolavad veed,
kutsuvad meid matkateed.
Palju päikserikkaid päevi ootab ees.

*******
See Els Himma kunagi lauldud laul on meist.
Laupäeval enne esimest soojalainet käis kõva reklaam, et linnud saabuvad ja õhk on sirinast paks. Peavad küll kõrvatropid olema, et mitte seda kõike kuulda. Kuna naissoost ilma-peep (ilma-reet) soovitas soojalt mitte toas istuda, siis tegime plaani, et hakkame Tartu ümbrusest kevadet otsima.
Aga kuhu minna?
Millist maanteedpidi väljuda, et tõenäosus linnuparvedega kohtuda oleks kõige suurem?
Panime siis Luunaja poole ajama ja keerasime varsti Haaslava poole. Esimene peatus oli metsade vahel. Seal polnud midgai peale lume. Teiseks kohaks valisime Vooremäe lagedama põllu. Seal näkks kolme lõeokesega, kes võidu lõõritasid. No ma arvasin ka, et põllu kohal peaks ikka põldlõokest kohtama. Tegelikult oli aga sulava lume vulin Vooremäe teedel palju mõnusam heli. Üllatavalt kõva kahinat tekitasid ka kinnisvara arendavad metsakuklased. Nad panid just ühte metsaäärset ühiselamut püsti.

Mina soojendasin päiekese käes haigemat kõrva ja Neeme tegi pilte.
Päike oli nii hele, et pilte digikast vaadata polnud võimalik.
Edasi kakerdasime Tatra oru poole. Ega mingeid sightseeing kohti Tartu lähedal küll pole.
Mina tallinnlasena tean, et meil käidi kevadel kas Keila-Joal, Jägala- Joal või Treppoja vaatamas. Nõiakaev pole ka kaugel. Neist kohtadest saab ikka sellise võimsa elamuse, kus on tunda enda väiksust ja väetikese tunnet looduse ees.
Tartu lähedal midagi sellist ei kohanud aga Tatra oja ja mingi Porijõe (oligi selline nimi) kokkusaamise kohas oli vett üsna laialt. Ma kujutan ette, et suvel võib seal üsna pisike nire olla.


Kuid see vetemäng võib tegelikult üsna pea Tartu linna keskel aset leida. Kui kõik see viimne lumi on sulanud, tõuseb Emajõgi üle kallaste, raudselt. Pange tähele.

Käisime Laulupeomuuseumis. Juba aasta otsa plaanisime, nüüd käisime ära. Ma küll ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik laulu muuseumisse panna, aga näe, on. Väga interaktiivne muuseum oli. Sai ise valida, millist laulupeo laulu tahad kuulata. Erinevates telekates oli valida arhiivi filme, kas aastast 1933 või 1988. Soovitan kõigile, kes ise koorilauljad.

Muidugi, pärast laulupeolaulude ettelaulmist teadamata, kas sa üldse päris peole saad, oli see natuke masohhistlik tegevus. Seda enam, et kuus korda varem olen ma ju üldlaulupeole ilma probleemideta saanud. Selleaastane üldlaulupeo populaarsus on tore. Sellinne kooride vintsutamine aga äärmiselt mage. Kirusime vana Mossi, et pagan, need laulupeo kavad on igavad, ja nii. Nüüd siis, pärast nooremate sekkumist, on tellitud uudisteoseid, mis paneb vanemad inimesed laulmisest loobuma. Kas me seda tahtsime?

Tänu memmedele on tradistioon tänapäevani kantud, ja nüüd praagime nad välja. Laulupidu ei ole minuarust keerulise kaasaegse koorimuuusika esmaesituse koht. Mida me sinna näitama läheme? Kas kokkukuulumist või virtuoossust? See ei ole ikka NYYD muusika festival. Võimekamad koorid saavad ju välja elada ennast muudel üritustel.

See pole ka mingi jutt, et rahvas ei mahu laulukaare alla. 1990 aastal oli seal 28 000 lauljat. Tänu muuseumile tean. Miks nüüd öeldakse, et üle 25 000 ei mahu? Kas orkestri pärast? Ärge pange siis kavasse laiendatud koosseisuga sümfooniaorkestri saatega teoseid. See on LAULUPIDU.

***

Miks on nii, et kui astronoomiline suvi algab, on tegelikult suvi juba käes. Kui astronoomiline sügis algab, on see juba tegelikult käes. Kui algab talv, on juba lumi maas. KUID kui algab ametlik kevad, sittagi. Talv kestab edasi. Eriti naeruväärne on see suveajaga mängimine. Nagu mingi posimine, et kui me nüüd kõik koos käest kinni hoides kella keerame, siis tuleb suvi kiiremini.

Sihuke pahase lugeja kiri tuli.

"Hukkunud Alpinisti Hotellis" oli vist Hinkus see, kes hädaldas, et "Mina tulin iseendale kallale. Mina! Mulle!..."
Naljakas lugu. Aga kas ikka on, kui see juhtub teie endaga. Näiteks, et kui saabub võimukandja käepikenduselt dokument selle kohta, et te olete rikkunud korda samal ajal, kui olite hoopis teises kohas ja trahvile on lisandunud viivised ning kohtutäituri kulud. Trahvikviitungil on teie nimi ja ID ja võltsitud teie allkiri. Inimene ei saa ju olla kahes kohas korraga. Tulnukaid on ka siiamaani ainult filmides nähtud.
Vale nime all korda saadetud pättustest on enne ka lehtedes ja telekas juttu olnud. Seekord siis lugu otse meie peres.
Lugu on õpetlik. Mitte, et meie ise kuidagi hoiduda saaks sellistest juhtumitest, vaid pigem õppematerjal noorele konstaablile. Kui trahvitaval inimesel pole dokumenti näidata, siis peab tema identifitseerimisega ikka väga hoolikas olema. Ma loodan, et selles politseinike kasutuselolevas suurepärases andmebaasis KAIRI on inimese nime juures ka pilt. No aga kui pilti ja live-varianti võrrelda ei suuda, siis tuleb see tööots maha panna. Mis muud?
Kiituseks Lõuna Politseiprefektuurile peab ütlema, et nad hakkasid siiski kaebuse peale viga süsteemist otsima ja pettur selgus ühe päevaga.

Miks ETV ilmaonu Peep on Othelloks maskeeritud ja kes on Desdemona?


Täiendatud 11.03 kl.16.44:
Othello kõrvaldati. Ilmselt Desdemona puudumise pärast.
Kuid ilma naljata, minuteada oli vanasti TV diktoritel eeskiri, et nad ei tohi nägu päevitada.

Eesti laulab jälle

Üks hea sõber siin blogosfääris kirjutas, et tänavu sai vaadata lauluvõistlust ilma kohaliku tuimestuseta. Ei vaidle vastu. Kuigi mina langesin ikka oma tavapärasesse narkolepsiasse*. On mul kohe komme teleka ette magama jääda, kui vähegi igavamaks läheb.
Ma polnud ju tegelikult laule eriti enne kuulnudki, kuigi tsellodega tüdrukutest räägiti ja korra olin enne läbi arvuti neid ka kuulda saanud.
Köögi "üürnikku" olin ka tagurpidi kuulnud, sest Neemet jäi vaevama see "padrun". Noh et kas tõepoolest laulu tagurpidi kuulates kostuvad sõnad "robert" ja "padrun". Tõepoolest, tõepoolest! (nagu laulis Ivo Linna kunagi).

Ma ei mäleta, kui mitu aastat ma asun neid lauluvõistlusi vaatama suure skepsise ja veendumusega, et mina küll ei hääleta. Pole ju mille poolt hääletada. Aga kui hääletamise minutid jooksma hakkavad, siis torman ikka telefoni juurde. Lihtsalt hirm hakkab, et äkki kui mina ei helista, siis võidabki mõni jube lugu. Õnneks on meil ikka piisavalt hea maitsega inimesi jäänud.
Ohh ei, ma ei hääletanud tsellode poolt.
Muidugi olid kenad tütarlapsed, musikaalsed, siivsalt tagasihoidlikud (ei mingit emotsionaalset karglemist võidu puhul), aga eelmise aasta tsellod olid liiga hästi meeles. Kas te mäletate veel, et Iiris Vesik esitas juba eelmisel aastal loo "Icecold story" kahe tsello saatel, mis oli PALJU originaalsem ja huvitavamalt esitatud?

No ei ole Sven Lõhmus minu jaoks andekas helilooja. Andekal heliloojal ei ole kõik lood ühe vitsaga löödud või teiste pealt maha kopitud. Võtkem näiteks Kustas Kikerpuu. Kaks plaaditäit lugusid, mis nii erinevad ja nauditavad mitme põlvkonna vältel nagu tsehhi kristall. Ma tahaks teada, mitut Lõhmuse lugu minu lapselaps näiteks tulevikus kuulnud on.
Sellepärast ma hääletasingi Trafficu poolt, sest Vägilaste poolt ju ei saanud. Kuigi oleks tahtnud. Traffic jälle meenutas U2-te aga okei. Kena sisukas eestikeelne lugu oli.

Oma muusikaelamuse sain kätte hoopis Bullfrog Browni musitseerimist nautides. Täitsa ainiti kuulasin kohe. Pärast vaatasin internetist, et sellenimeline punt on Tartus tegutsenud juba 2000 ndast aastast alates.
Eesti on ju väike, Tartu veel väiksem. Kuidas on võimalik, et neist enne midagi kuulda pole olnud? Ma vist ei käi õigetes kohtades ega loe õiget reklaami.


*Narkolepsia on kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10–15 minuti pikkuseid teadvusekaotusi. Just, just.

Onu Margus Saar ütles just AK-s, et eile öösel leppsisid Putin ja Tõmosenko kokku gaasi hinnas. Selle uudise saateks näidati "õnnelikke noori" peaaegu, et käsikäes Kremli suurtest ustest sisse astumas.
Mismõttes öösel? Vahtisime jahmunult teineteisele otsa.
Huvitav kui palju see gaas siis Juliale maksma läks või mis trikke ta selle Vladimiriga tegema pidi seal öös. Mu fantaasia hakkas kohe lendama.

Head uut aastat!

Valgus tunneli lõpus ei ole välja lülitatud.
Pärnu rand 1.jaanuaril

"Kas teil kodu on kindlustatud?", küsis teller pärast seda kui oli mulle uue pangakaardi kätte ulatanud.
"Mul ei olegi kodu" vastasin üsna muretult, "ei ole üldse seda probleemi".
Teller tegi virila naeratuse ja mõtles ilmselt endamisi " ha ha ha , hea nali".
Aga mul tõesti ei ole päris oma omandit ehk kinnisvara ja ma ei tundnud, et mul seda öeldes oleks mingi kurbuse klompi kurku tulnud vaid ajas pigem naerma.
Tegelikult pole mul mitte mingit üleliigset kroonigi, mida sinna kindlustusse iga kuu taguda.
Meil on just aktuaalne teema, kuidas vabaneda kasko kindlustusest liisinguautol. Niiet vale ajastus ka kõigele tipuks.

Tervisi Konstantinoopolist

Kohtasin üle hulga aja jälle Harju Loogilist. Nagu ikka, kujunes jutuajamine temaga intrigeerivaks.
"Ühest ma ei saa aru," ütles ta. "Kas sa nägid Ansipi esinemist televisioonis, kui see Simmi asi avalikuks tehti?"
"Nägin. Mis siis?"
"Kas sulle ei tundunud imelik, et ta nii vihaselt esines? 'Reeturile reeturi palk!'"
"Oli jah, aga võibolla ta oligi vihane?"
"Võlts, võlts näis see mulle, Minul tekitas see kognitiivse dissonantsi."
"Millega siis?"
"Riigi üldise ideoloogiaga. Kui kõik peavad omadega ise toime tulema, kaubelda võib kõigega, riik olgu võimalikult õhuke..."
"Odot, kuidas, kaubelda võib kõigega? Aga au, südametunnistus, õigus..."
"Just. Kas meil siis ei kaubelda õigusega? Võistlevad kohtuprotsessid, kokkuleppemenetlused. Ja siis tuleb peaminister ja esineb sellise näoga, nagu oleks teda isiklikult solvatud. Kaup on kaup. Mispoolest siis informatsioon, kuigi teda riigisaladuseks nimetatakse, teistmoodi on."
"Aga see on ju seadusega keelatud..."
"Ja siis? Narkootikumid on kah seadusega keelatud, ometi neid ostetakse, müüakse ja tarvitatakse. Miks siis keelatud informatsiooniga kaubitsejale rohkem tähelepanu pööratakse kui mõnele tavalisele narkodiilerile?"
Selle peale ei osanud ma enam midagi kosta. Loogiline aga küll.
"Tahad, ma ennustan?" ütles ta. "Nagunii saab ta oma karistuse kiirmenetluse korras, kokkuleppeliselt."

Pildid on Sakalast ja Kaitseministeeriumist.

Tervitused Brnost

Tervitused Viinist

Kus on Stephansdom?

Tervitused Prahast

Ma tegin ükspäev Navitrollat.



Jäneda Linnamäelt

Mälestusi Gori linnast.

Mina olen Gori linnas käinud. Kui ikka oled kuskil käinud, siis uudised sellest kohast puudutavad väga isiklikult.
Mälestused sellest reisist on eriliselt head. Võiks isegi öelda, et erakordsed. Kui koostada sürrealistlike reiside edetabel, siis reis Gori linna 1988 aasta mais juhiks seda tabelit kindlasti. Teisel kohal oleks 1990 aasta Ida Saksamaa ja ühes sürris kohas olen veel käinud. See oli üks mõttetu tööstuslinn Kirovohrad keset Ukrainat (ei meenugi, mis aastal)

Gori linnas oli 1988 aastal üks koorifestival või konkurss, kus me siis TÜ kammerkooriga osa võtsime. Sellest konkursist mul erilisi mälestusi ei ole. Põhiline oli hoopis muu.

Meie võõrustajaks oli määratud (meie suureks õnneks) kohalikus mõttes VÄGA TÄHTIS MEES - kas autobaasi või ziguliteeninduse direktor. Midagi sellist. Ta nimi oli Avto ja tal oli sõber Stalber. Ma ei hakka igaks juhuks selgitama, mida see nimi tähendas, aga Avto oli laia zestiga mees. Ta võttis eestlaste võõrustamise oma südame asjaks ja tegi seda suure pühendumisega.
Soovite Ungari suitsuvorsti - palun,
soovite Tsehhi õlut (1988 aastal) - palun,
soovite kohvi konjakiga Inturisti hotellis - palun.
Kahjuks purskaeve linnaväljakul ta ei suutnud öösel purskama panna. Ta kahetses, et tal nii palju võimu pole. Ma olen kindel, et Avto kauples meile ka ühe festivali paljudest eriahindadest välja. Ta oli lihtsalt nihuke mees.
Kodus oli tal vinge peopidamise koht, kus WC-sse sai sõita tõstukiga. Avto meenutas välimuselt Stalinit ja ajas mulle natukene hirmu peale.

Gori on Stalini sünnilinn, millest tulenes ka asjaolu, et see kubises Stalini kujudest, mis ajas mulle hirmu nahka. Linna üks suuremaid vaatamisväärsusi oli muidugi Stalini urtsik, mille ümber oli ehitatud marmorpalee.

Mul pole elus hiljem enam ühtegi nii peadpööritavat reisi olnud, millest muljed oleksid seinast seina. Sest kui nüüd võtta siis elamistingimused, mis meile anti, olid ikka kesised ja nende veevarustuse põhimõtted jäidki meile saladuseks. Aga see võis tuleneda asjaolust, et ühikas, kuhu meid elama pandi, ei olnud veel päris valmis. Krohv alles kuivas seinal.
Ma ei ütleks, et ma grusiinide elustiiliga mingilgi moel harjunud oleks, aga sellist ääretut sõbralikkust ja suursugust kohtlemist ma pole elus enam rohkem tunda saanud.

Minu jaoks oli aga muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi (kuni tänaseni) Uplistsikhe koobaslinn (26 saj. e.m.a.). Vot sellise ajalooga maa!!
Kahjuks hiljem pole ma enam Gruusiasse sattunud.
Ei tea, kas Avto peaks veel elus olema?

See, mis seal praegu toimub, ei mahu ühegi tsiviliseeritud inimese mõistusesse.

15.09 : lasin Neemel pildi uuesti üles võtta.

Meie selja taga on Stalini majamuuseum.

Koluvere linnus

Täitsa kobamisi, nagu kaks pimedat kana, leidsime sellise aarde Eestimaalt, et hoia ja keela.
Meil oli kimada kokku 260 km kodu poole ja pool teed polnud veel möödas, kui mingi Koluvere jäi ette, kust tuli Märjamaa peale keerata. Üldiselt ma olen selline mõisahuviline ja kuskil mõisa silt on siis ikka vaatan üle. No aga nüüd hakkas juba hämaraks kiskuma, ja pikk tee ees ja... ikka keerame tagasi.

Meil mõlemal oli järsku tunne, et vaja järgi vaadata ja millal me siia jälle satuma ja kõik see staff.

Koluvere, Koluvere, mis mul sellega meenub? Konkreetselt ei midagi. [Kuutroll: Koluvere laat. Mitu laulu ja lugu sellest]. Kuigi nimi oli tuttav. Kullamaa kirikust olin küll palju kuulnud ja tahtnud vaatamagi minna.
Mõisa park paistis suur, tamme allee oli paljutõotav. Sõidame ja sõidame ja järsku avaneb meie ees täies hiilguses keskaegne linnus, mitte mingi baltisaksa mõis.

Jummel küll. No kuidas mina olen koguaeg teadnud, et ainus ühes tükki linnus on meil Kuressaares ja ülejäänud ordulinnused on varemetes.

Linnust ümbritseb vetevõrk. Linnust ennast renoveeritakse. Üle vallikraavi läheb obeliskidega kaunistatud kaarsild. Käin ümber ruudukujulise linnuse ja mõtlen, et miks mulle siiski see kuidagi tuttav tuleb. Ühesõnaga, otsige naist, nagu ütlevad prantslased.
Ühe siniverelise naisega seoses kunagi kuuldud lugu.

Kahjuks on liiga hämar, et pilti teha. Külm on ka. Kobime autosse. Vahepeal vaatan, et kas hooldekodu (hiljem selgub et hullukesed) liiga uudishimulikuks ei lähe.
Linnus uhke vapiga oma väravas jääb selja taha. Öösel enne magamaminekut mõtlen viimasena, et seda linnuse asja ma hakkan kohe homme internetist uurima.

Ja siit see tuleb!

Tegelikult leidsin üsna kerge vaevaga kogu Koluvere linnuse (lossi) ajaloo Haapsalu muuseumi lehelt ja koluvere.com lehelt. See naine, kes seal lossis salapärastel asjaoludel suri, oli inglise kuninganna Karoline (vot näe oli selline kuninganna Inglismaal) õde. Mõlemate abielud olid skandaalsed ja mõlemad surid kahtalstel asjaoludel. Kuninganna elust on vändatud dokdraama, aga ühe hea draama saaks ka Koluvere lossi vangist Auguste Karoline von Braunschweig-Wolfenbüttelist. Täitsa kasutamata idee.

Miks see linnus pole muuseumiks tehtud, tekkis mul esimene küsimus. Oi mis vingeid ekpoositsioone sinna annaks panna alates Katariina II -st ja Orlovist ja lõpetades Inglise kuninga Georg IV-ga.
Mõnede ekspertide arvates on see üks kümnest kõige suuremast vaatamisväärususest Eestis.
Õnneks pole ma üksi oma arvamusega, sest EE valis selle linnuse erastamise juba kultuurivaenulike tegude hulka.
Ma saan aru küll, et ei ela mitte vaeses, vaid rumalas riigis. Meil on vaja see kuramuse rist ikka üles panna ja Kalevipoeg ka.

Veel üks huvitav tähelepanek, et iga hooldekodu juurest võib leida keskaegse vasallielamu. Eelmine leid oli Vao. Lollikesed hoiavad turistid (loe vandaalid) eemale?

Näppepilli Viljandi

Viljandi nägi hulga sõbralikum välja, kui kolm nädalat tagasi. Siis polnud seal festivali ja Viljandi elas oma igapäevast elu - natuke uimast ja ebasõbralikku. Novat mul oli selline kogemus.
See-eest Folgi Viljandi on erakordselt vastupidiselt sõbralik ja kena.
Veetsime folgil kolm päeva .
Koju saabudes sukeldusin kohe kohalikesse leheportaalidesse , et lugeda arvustusi ja artikleid, aga selle asemel ootasid seal ees pealkirjad: Viljandi folgil läksid noored kalema, Viljandi folgil tabati rohkem purjus noorukeid, Viljandi Folgil kavatsetakse piirata alkoholi müüki.
Ühtegi sisulist artiklit ei olnudki. No tänaseks (30.07) on ilmunud. Õnneks.
Kas ma olen siis pimedusega löödud. No ei jäänud mulle silma eriliselt palju purupurjus inimesi. Ütlesin veel Neemele folgi ajal, et kui see festival toimuks Taanis või Hollandis oleks siisn palju pilves inimesi.
Seekord vedas meil öömajaga roppu moodi. Meid võttis vastu mu lahke kolleeg, kes ütles, et ohh pole tal kedagi külas ja kohale tulles selgus, et kõik toad ja põrandad olid rahvast täis. Perenaine tasane, aga koer nimega Ceasar lärmakas, kuigi ise rohkem Napoleoni välimusega.
Hommikuti kohv, õhtuti duss.
See olme pool on jäänud folgi ajal siiamaani üsna kesiseks. On läbiaetud ikka minimaalsega, sest öömaja on valmistanud alati suurt peavalu ja leidlikkust.
Nüüd ei jäänud muud üle kui nautida muusikat. Oli tunda, et terve linn elab folgirütmis. Hommikul terrasil kohvi juues oli kuulda, kuidas naabriaia Alice kontserdiplaani kokku pani. Laheeeee.
Elamused:
Majorstuen. Ma ei saa aru, mis värk nende norrakatega on aga Norra on kindel kaubamärk. Ükskõik milles. Folgil on seda alati. Kui on norra viiuldajad, siis julgen pimesi soovitada. See on hoopis haaravam ja atraktiivsem ja professionaalsem ja musikaalsem ja maiteamis, kui ükskõik mis mustalsviiuldaja.

Ro Toro ja Malbrook. Väga energiastpakatav kooslus. Mitte, et ma Ro:Toro'st midagi enne kuulnud oleks, aga koos olid nad vast isegi huvitavamad kui kumbki eraldi.

Oort andis mulle selle laksu, mida ma eelmine aasta ei saanudki ja, mida vanasti sai ainult välimsaa esinejatelt. Näiteks Hedningarna või Garmarna. Just Hedningarna kuskil neljandal aastal vist oli praeguse oortiga väga sarnane. Sihuke tõsine raju etno ja rocki segu. Väga veenev ja hüpnotiseeriv.

Raud Ants oli ka paremaks läinud, ütleb Kuutroll. Tema pakub, et intellektuaalsem kui varem.

Svjata Vatra oli mulle senikuulmatu, aga ma ei kahelnud kordagi, et ta pole hea. Oligi. Kuna mulle meeldib Haydamaky.

Pettumused:
Flook. Väljakuulutatud kui INGLISE esinejad. See oleks võinud mind ju ettevaatlikuks teha, sest inglise rahvamuusikat pole ju olemas. Mis pagana inglise? Oligi nii, et tegelikult ikka iiri ja shoti rahvaste looming. Iiri muusikast on mul aga ammu üledoos. Olgem ausad, nad olid kehvad artistid ka. Ses suhtes, et mitte ebamusikaalsed vaid ebaprofesionaalsed rahvaga suhtlejad. Sihukest mokalaata pole folgi lavadel enne kuuldud. Poole tunniga neli muusikapala ja ohtralt maast ja ilmast juttu, mis kedagi ei huvita. Noh, et kellel on mitu last ja kus nad praegu asuvad, näe üks on seal, lehvitagem talle.

Nagu ikka oli head kulbiga ja kehva ainult lusikaga antud.

Pealegi on folk mitmemõõtmeline üritus. See pole pelgalt kontsertide külastamine, vaid ikkagi trefpoint. Saab ikka näod üle loetud. Iga-aastased käijad olid ka nüüd kohal. Tekkis isegi mure, et oi kas TEDA polegi tänavu. Oli siiski. Kõik korras.

Jänes kurivaim ilmus ka lõpuks välja ja ehmatas: "HUNT!" ja embas (see on mingi uus mäng, et mind nähes tuleb hunt, hunt hüüda). No, mis sa hing veel ihaldad.

Ja siis seda, et ühinen protestijatega: Tooge vabalava tagasi lauluväljakule!