Näppepilli Viljandi

Viljandi nägi hulga sõbralikum välja, kui kolm nädalat tagasi. Siis polnud seal festivali ja Viljandi elas oma igapäevast elu - natuke uimast ja ebasõbralikku. Novat mul oli selline kogemus.
See-eest Folgi Viljandi on erakordselt vastupidiselt sõbralik ja kena.
Veetsime folgil kolm päeva .
Koju saabudes sukeldusin kohe kohalikesse leheportaalidesse , et lugeda arvustusi ja artikleid, aga selle asemel ootasid seal ees pealkirjad: Viljandi folgil läksid noored kalema, Viljandi folgil tabati rohkem purjus noorukeid, Viljandi Folgil kavatsetakse piirata alkoholi müüki.
Ühtegi sisulist artiklit ei olnudki. No tänaseks (30.07) on ilmunud. Õnneks.
Kas ma olen siis pimedusega löödud. No ei jäänud mulle silma eriliselt palju purupurjus inimesi. Ütlesin veel Neemele folgi ajal, et kui see festival toimuks Taanis või Hollandis oleks siisn palju pilves inimesi.
Seekord vedas meil öömajaga roppu moodi. Meid võttis vastu mu lahke kolleeg, kes ütles, et ohh pole tal kedagi külas ja kohale tulles selgus, et kõik toad ja põrandad olid rahvast täis. Perenaine tasane, aga koer nimega Ceasar lärmakas, kuigi ise rohkem Napoleoni välimusega.
Hommikuti kohv, õhtuti duss.
See olme pool on jäänud folgi ajal siiamaani üsna kesiseks. On läbiaetud ikka minimaalsega, sest öömaja on valmistanud alati suurt peavalu ja leidlikkust.
Nüüd ei jäänud muud üle kui nautida muusikat. Oli tunda, et terve linn elab folgirütmis. Hommikul terrasil kohvi juues oli kuulda, kuidas naabriaia Alice kontserdiplaani kokku pani. Laheeeee.
Elamused:
Majorstuen. Ma ei saa aru, mis värk nende norrakatega on aga Norra on kindel kaubamärk. Ükskõik milles. Folgil on seda alati. Kui on norra viiuldajad, siis julgen pimesi soovitada. See on hoopis haaravam ja atraktiivsem ja professionaalsem ja musikaalsem ja maiteamis, kui ükskõik mis mustalsviiuldaja.

Ro Toro ja Malbrook. Väga energiastpakatav kooslus. Mitte, et ma Ro:Toro'st midagi enne kuulnud oleks, aga koos olid nad vast isegi huvitavamad kui kumbki eraldi.

Oort andis mulle selle laksu, mida ma eelmine aasta ei saanudki ja, mida vanasti sai ainult välimsaa esinejatelt. Näiteks Hedningarna või Garmarna. Just Hedningarna kuskil neljandal aastal vist oli praeguse oortiga väga sarnane. Sihuke tõsine raju etno ja rocki segu. Väga veenev ja hüpnotiseeriv.

Raud Ants oli ka paremaks läinud, ütleb Kuutroll. Tema pakub, et intellektuaalsem kui varem.

Svjata Vatra oli mulle senikuulmatu, aga ma ei kahelnud kordagi, et ta pole hea. Oligi. Kuna mulle meeldib Haydamaky.

Pettumused:
Flook. Väljakuulutatud kui INGLISE esinejad. See oleks võinud mind ju ettevaatlikuks teha, sest inglise rahvamuusikat pole ju olemas. Mis pagana inglise? Oligi nii, et tegelikult ikka iiri ja shoti rahvaste looming. Iiri muusikast on mul aga ammu üledoos. Olgem ausad, nad olid kehvad artistid ka. Ses suhtes, et mitte ebamusikaalsed vaid ebaprofesionaalsed rahvaga suhtlejad. Sihukest mokalaata pole folgi lavadel enne kuuldud. Poole tunniga neli muusikapala ja ohtralt maast ja ilmast juttu, mis kedagi ei huvita. Noh, et kellel on mitu last ja kus nad praegu asuvad, näe üks on seal, lehvitagem talle.

Nagu ikka oli head kulbiga ja kehva ainult lusikaga antud.

Pealegi on folk mitmemõõtmeline üritus. See pole pelgalt kontsertide külastamine, vaid ikkagi trefpoint. Saab ikka näod üle loetud. Iga-aastased käijad olid ka nüüd kohal. Tekkis isegi mure, et oi kas TEDA polegi tänavu. Oli siiski. Kõik korras.

Jänes kurivaim ilmus ka lõpuks välja ja ehmatas: "HUNT!" ja embas (see on mingi uus mäng, et mind nähes tuleb hunt, hunt hüüda). No, mis sa hing veel ihaldad.

Ja siis seda, et ühinen protestijatega: Tooge vabalava tagasi lauluväljakule!