Mälestused sellest reisist on eriliselt head. Võiks isegi öelda, et erakordsed. Kui koostada sürrealistlike reiside edetabel, siis reis Gori linna 1988 aasta mais juhiks seda tabelit kindlasti. Teisel kohal oleks 1990 aasta Ida Saksamaa ja ühes sürris kohas olen veel käinud. See oli üks mõttetu tööstuslinn Kirovohrad keset Ukrainat (ei meenugi, mis aastal)
Gori linnas oli 1988 aastal üks koorifestival või konkurss, kus me siis TÜ kammerkooriga osa võtsime. Sellest konkursist mul erilisi mälestusi ei ole. Põhiline oli hoopis muu.
Meie võõrustajaks oli määratud (meie suureks õnneks) kohalikus mõttes VÄGA TÄHTIS MEES - kas autobaasi või ziguliteeninduse direktor. Midagi sellist. Ta nimi oli Avto ja tal oli sõber Stalber. Ma ei hakka igaks juhuks selgitama, mida see nimi tähendas, aga Avto oli laia zestiga mees. Ta võttis eestlaste võõrustamise oma südame asjaks ja tegi seda suure pühendumisega.
Soovite Ungari suitsuvorsti - palun,
soovite Tsehhi õlut (1988 aastal) - palun,
soovite kohvi konjakiga Inturisti hotellis - palun.
Kahjuks purskaeve linnaväljakul ta ei suutnud öösel purskama panna. Ta kahetses, et tal nii palju võimu pole. Ma olen kindel, et Avto kauples meile ka ühe festivali paljudest eriahindadest välja. Ta oli lihtsalt nihuke mees.
Kodus oli tal vinge peopidamise koht, kus WC-sse sai sõita tõstukiga. Avto meenutas välimuselt Stalinit ja ajas mulle natukene hirmu peale.
Gori on Stalini sünnilinn, millest tulenes ka asjaolu, et see kubises Stalini kujudest, mis ajas mulle hirmu nahka. Linna üks suuremaid vaatamisväärsusi oli muidugi Stalini urtsik, mille ümber oli ehitatud marmorpalee.
Mul pole elus hiljem enam ühtegi nii peadpööritavat reisi olnud, millest muljed oleksid seinast seina. Sest kui nüüd võtta siis elamistingimused, mis meile anti, olid ikka kesised ja nende veevarustuse põhimõtted jäidki meile saladuseks. Aga see võis tuleneda asjaolust, et ühikas, kuhu meid elama pandi, ei olnud veel päris valmis. Krohv alles kuivas seinal.
Ma ei ütleks, et ma grusiinide elustiiliga mingilgi moel harjunud oleks, aga sellist ääretut sõbralikkust ja suursugust kohtlemist ma pole elus enam rohkem tunda saanud.
Minu jaoks oli aga muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi (kuni tänaseni) Uplistsikhe koobaslinn (26 saj. e.m.a.). Vot sellise ajalooga maa!!
Kahjuks hiljem pole ma enam Gruusiasse sattunud.
Ei tea, kas Avto peaks veel elus olema?
See, mis seal praegu toimub, ei mahu ühegi tsiviliseeritud inimese mõistusesse.
15.09 : lasin Neemel pildi uuesti üles võtta.
Meie selja taga on Stalini majamuuseum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar