Üks hea sõber siin blogosfääris kirjutas, et tänavu sai vaadata lauluvõistlust ilma kohaliku tuimestuseta. Ei vaidle vastu. Kuigi mina langesin ikka oma tavapärasesse narkolepsiasse*. On mul kohe komme teleka ette magama jääda, kui vähegi igavamaks läheb.
Ma polnud ju tegelikult laule eriti enne kuulnudki, kuigi tsellodega tüdrukutest räägiti ja korra olin enne läbi arvuti neid ka kuulda saanud.
Köögi "üürnikku" olin ka tagurpidi kuulnud, sest Neemet jäi vaevama see "padrun". Noh et kas tõepoolest laulu tagurpidi kuulates kostuvad sõnad "robert" ja "padrun". Tõepoolest, tõepoolest! (nagu laulis Ivo Linna kunagi).
Ma ei mäleta, kui mitu aastat ma asun neid lauluvõistlusi vaatama suure skepsise ja veendumusega, et mina küll ei hääleta. Pole ju mille poolt hääletada. Aga kui hääletamise minutid jooksma hakkavad, siis torman ikka telefoni juurde. Lihtsalt hirm hakkab, et äkki kui mina ei helista, siis võidabki mõni jube lugu. Õnneks on meil ikka piisavalt hea maitsega inimesi jäänud.
Ohh ei, ma ei hääletanud tsellode poolt.
Muidugi olid kenad tütarlapsed, musikaalsed, siivsalt tagasihoidlikud (ei mingit emotsionaalset karglemist võidu puhul), aga eelmise aasta tsellod olid liiga hästi meeles. Kas te mäletate veel, et Iiris Vesik esitas juba eelmisel aastal loo "Icecold story" kahe tsello saatel, mis oli PALJU originaalsem ja huvitavamalt esitatud?
No ei ole Sven Lõhmus minu jaoks andekas helilooja. Andekal heliloojal ei ole kõik lood ühe vitsaga löödud või teiste pealt maha kopitud. Võtkem näiteks Kustas Kikerpuu. Kaks plaaditäit lugusid, mis nii erinevad ja nauditavad mitme põlvkonna vältel nagu tsehhi kristall. Ma tahaks teada, mitut Lõhmuse lugu minu lapselaps näiteks tulevikus kuulnud on.
Sellepärast ma hääletasingi Trafficu poolt, sest Vägilaste poolt ju ei saanud. Kuigi oleks tahtnud. Traffic jälle meenutas U2-te aga okei. Kena sisukas eestikeelne lugu oli.
Oma muusikaelamuse sain kätte hoopis Bullfrog Browni musitseerimist nautides. Täitsa ainiti kuulasin kohe. Pärast vaatasin internetist, et sellenimeline punt on Tartus tegutsenud juba 2000 ndast aastast alates.
Eesti on ju väike, Tartu veel väiksem. Kuidas on võimalik, et neist enne midagi kuulda pole olnud? Ma vist ei käi õigetes kohtades ega loe õiget reklaami.
*Narkolepsia on kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10–15 minuti pikkuseid teadvusekaotusi. Just, just.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar